Tavareaalsusest kauge sõjaväemaailm on kirjutamiseks tänuväärt materjal. Rammo läbielamiste peateemaks on ajateenistuse absurdne elukorraldus. „Vait olla ja edasi teenida” on ilukirjanduslikum ja tõsisem kui mu enda sõdurielu kajastav meenutus.* Sõnastuslikult kenam ja leebem, on lugu ise muhedalt jutustatud ja kulgeb ladusalt läbi sõdurielu etappide. Mulle oleks aususe huvides meeldinud ehk toorem ja otsekohesemgi esitusviis.
Rammole on lugu ilmselgelt nostalgiline meenutusvälgatus üheksakümnendatest, aga mitte Mehukattist, korteridiskodest ja hommikuks telliskivide peal seisvatest sõiduautodest, vaid siirderiigi sõjaväe peataolekust. Noore riigi kasvuraskused, postsotsialistlik mõtteviis ja kapseldunud militaarmaailm –
üheksakümnendate Eesti Kaitseväes toimuv ei üllata ka praegust ajateenijat. Toonast sõjaväge iseloomustas ka ellujäämiskursuste kuulus kanapüüdmine, väeosas poolavalikult kärakapanemine ja hüppes tüdrukutejahil käimine. Hea lugu, täpne kirjeldus.
Autori isik jääb distantseerituks. Peategelane Mike sarnaneb vendade Coenite keskkonnast sõltuvate filmikangelastega. Nõnda puudub lool kindel fookus ja sügavus, tegevustik esitatakse ajuti kõrvaltegelaste mõtteprisma kaudu. Tavaloogikale allumatus militaarkosmoses polegi kellelgi tegelikult kontrolli toimuva üle.
Mulle kui endisele sõjardile on lugu võrdlusmomendina äärmiselt põnev ja sama ahnelt neelavad teost ilmselt kõik ajateenijad. Minu põhiküsimus lugedes oli hoopis, kas selline teos asjasse mittepühendatud tsiviilkodanikke üldse huvitabki. Sõjavägi on eelkõige võitlus iseendaga, oma sisedeemonitega, minapildi allasurumine ja selle sobitamine sõjardliku käitumiskoodeksiga. Väga raske on seda mõista kellelgi, kes pole ise samas situatsioonis olnud. Militaarmaailma mured jäävad argimugavuse mullis toimetajale arusaamatuks – mingi arusaamatu riik riigis, kuhu terveks tunnistatud meestuttavad mõneks ajaks kaovad, sest nii lihtsalt on alati olnud.
Mihkel Rammo raamatu suurim väärtus on selle olemasolu. Hea, et keegi veel jagab oma läbielamisi avalikkusega. Lugusid, mida muidu jauravad ekskiilaspead õlleklaasi taga, võiks rohkemgi trükki jõuda – lood on ometi head, tsivilisti vaatepunktist lausa uskumatud. Sisemise sideme tekkimine sotsiaalsete gruppide vahel, kes tänaval üksteisega tüli noriksid, aga märkimisväärne. Empaatiata idioodist reamees Kanter, tüüpiline piiratud mõttemaailmaga ülem Pilberg, Siinmaa, kes püüab teenistuses tsiviilelu piinu unustada, ja teised Rammo teost läbivad figuurid näitavad, kui erineva taustaga inimesed on sunnitud leida üksmeele selles suletud kohas.
Ma loodan, et ajateenistuse teemal kirjutatakse edasi – et tekib laiem arutelu ajateenistuse olemuse ja selle reformimise vajaduse üle, ja et just asjaga seotud isikud seda kommenteerivad, kui nad üldse (aja)kirjandust jälgivad. Elukutseline Eesti sõdur võib küll olla maailma parim, aga kuidas muuta ajateenistust efektiivsemaks?
Kuni härrased midagi otsustada suvatsevad, peab sõdur käsku täitma, vait olema ja edasi teenima. Võtma asja nagu Švejk, mitte nagu Paul Bäumer, ehk mitte mõtlema totaalselt ebaloogiliste ülesannete üle, sest see oleks terve mõistuse seisukohast ohtlik. Üldse peab ta oma peas mõttetegevuse välja lülitama, zen-olekut praktiseerima, oma minaga kontakti otsima. „Kui juba, siis juba” mentaliteeti järgima: on selline olukord, räme saast tõesti, aga kuidas see endale võimalikult meeldivaks ja kasulikuks muuta?
„Kõik asjad on täpselt nii rasked, kui need ise enda jaoks mõtlete,” ütles meie seersandikursuse üks juhendajatest. Kui ma ka praegu kogu teenistusajale kui arusaamatule rollimängule tagasi vaatan, siis selle mõtteviisi saavutamise eest olen igatahes tänulik.
* Peeter Kormašov, Ilma vaseliinita ehk 11 kuud seiklust. Jutulind, 2012.