Selges eesti keeles kaasarääkimine on saanud võimalikuks tänu riigikaitse eest vastutavate organisatsioonide süstemaatilisele tööle nii tarviliku oskussõnavara loomisel kui ka välismaise teoreetilise mõtte vahendamisel. Nüüd, mil Ukraina olukorra taustal on hoogustunud ka kohalik poliitiline moevõistlus „eriti vastutustundliku ja mureliku riigimehe” kategoorias, on sobiv hetk heita pilk raamaturiiuli sõjandusosakonda ning vaadata üle, millise teoreetilise pagasi pealt me toimuvat mõtestada saame (või mida rindemehele kaevikusse videvikutunni veetmiseks kaasa panna).
Alguse tegid sajandivahetuse paiku Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused. Ühest kõrgkoolist on loogiline samm üritada oma üliõpilasi varustada eriala olulisemate baasteostega, kui turg millegipärast kõrvalise abita lünki ei täida. Kaitseväelaste tellimusel kirjastas Eesti Keele Sihtasutus (EKSA) enne von Clausewitzi vaimse pärandi eestindust ka muistse Hiina teoreetikute Sun Zi ja Sun Bini „Sõja seadused”.
Paralleelselt pani kaitseministeerium Eesti Entsüklopeediakirjastuse (EE) vahendusel käima oma raamatusarja „Mõte ja mõõk”, millega valitsus haaraski sõjandusliku mõtte propageerimisel juhtohjad niivõrd, kui see oli võimalik koostöös kaootiliselt tegutseva kirjastusega. Mõne aastaga anti välja kaksteist teost, kuid nähtavasti sai ka sellele sarjale saatuslikuks Eesti väljakukkumine „viie rikkama riigi” hulgast 2008. aastal. Pole eelarvet, pole raamatuid. Turgu pole niikuinii.
Kaitseministeerium ei ole siiski jonni jätnud ning 2011. aastal leitud uue partneriga AS Eesti Ajalehed asutati uus sari „Riigikaitse raamatukogu”, mille kaubamärgi all on ilmunud viis raamatut. Hoolimata küllap tänaseni õilsatest kavatsustest, torkab silma, et mida aeg edasi, seda juhuslikum on avaldatava valik. Hiina ja saksa klassikud oleksid vabalt võinud koha leida ka „Avatud Eesti raamatu” sarjas, juba EE kirjastusega koostöös tehtud mõtete ja mõõkade valikus lõhnasid mõned teosed liigselt turuorientatsiooni järele (näiteks atlas „Sõjad. Ajalugu kaartidel”, 2005), täpsemalt, ei aidanud kuidagi kaasa teoreetilise mõtte ja terminoloogia levikule.
„Riigikaitse raamatukogu” valik on aga täiesti käest läinud: juba teoste kohalikes sissejuhatustes häbenematult teatatakse, et raamatu näol on tegemist tubli loengukursuse või konspektiga üliõpilastele. Arvestades meie sõjanduse üliõpilaste potentsiaalset hulka ja vajadusi lähikümnenditel, ei ole õppematerjalide masstiražeerimine paberil küll kuidagi õigustatud. Kaitseväe juhataja kõnedesse tsitaatide pikkimiseks aga pole vaja tervikteksti tõlkida, piisab, kui kõnekirjutaja ise mõnd võõrkeelt valdab.
Viimased kaks riigikaitselist pärli on Abram Shulsky ja Gary J. Schmitti „Varjatud sõda. Sissevaade luureteenistuse maailma” (2013) ja Frans P. B. Osinga „Teadus, strateegia ja sõda. John Boydi strateegiateooria” (2014). Neist esimese avaldamine kui selline võiks väga hästi Eestis olla tasakaalustav luureoperatsioon (mida see üle 20 aasta tagasi USAs ilmudes mõistagi ei olnud). Autorid kinnitavad, et soovivad anda luure mõistmiseks vaid vajaliku kontseptuaalse raamistiku, kuid kiretu seletus luure olulisusest, vältimatusest ja õilsusest jookseb praegu paratamatult võidu selle skandaalse infoga, mis jõudis maailma avalikkuseni esmalt Wikileaksi ja teises etapis Edward Snowdeni vahendusel.
Shulsky ja Schmitt omistavad luuretegevusele positiivse tähenduse, kui kirjutavad, et „analüüs on mis tahes moel kogutud infokillukeste muutmine selliseks, mida poliitiline ja sõjaväeline juhtkond saaks kasutada. Tulemus ehk „luuretoodang” võib olla teabe esitamine ….” (lk 97) Nagu aga Snowdeni infolekkest teame, tegeles vähemasti USA luure küll väga mitmesuguste infokillukestega, mille kogumise fakt juba iseenesest tekitas poliitilisele juhtkonnale lõpuks märkimisväärseid probleeme ja mille sisus ka kui tahes hoolikalt analüüsituna ei saanud sisalduda midagi poliitikas kasutuskõlblikku.
Olgu siin näiteks Saksamaa kantsleri Angela Merkeli telefonikõnede pealtkuulamine: neid võis CIAs analüüsida kümneid helgeid päid, kuid „toodanguta”. Ida-Saksamaal tegutsenud pastori tütrel pidid lapsest saadik kõik telefonikasutuse kirjutamata reeglid hästi selged olema, sest ajalugu ei kinnita Merkeli sellealaseid probleeme Stasiga. Ja mis noorelt õpitud, see igavesti selge.
Veelgi meeleolukam on hiljutine Urmas Paeti ja Catherine Ashtoni telefoni­kõne pealtkuulamine, mille Venemaa luurajad kohe ka propagandasõjas punktiks keerata tahtsid. Esiteks ei saanud nad (kui seda lootsid) midagi uut ja huvitavat teada ning teiseks ei õnnestunud info lekitamisega ka propagandarindel edu saavutada. Vaid väheke vastase ajakulu asjade klaarimisele oli Vene luure ainus saavutus. Aga tööd muudkui tehti ja raha kulus.
Ilmneb et otsustaval hetkel, kui on vaja korralikku infot, pole seda aga välja luuranud isegi ameeriklased. Nende oma ajalehed kirjutasid alles hiljaaegu pikalt ja põhjalikult sellest, kuidas USA luure ei osanud õigesti ja täpselt ennustada Venemaa sissetungi Krimmi, sest Putinit küll kuulati pealt, kuid ta ei olevat öelnud ühtki rünnakule viitavat märgusõna. Võimalik muidugi, et see viimane info CIA saamatusest on tegelikult katteoperatsioon ja vastase uinutamine, mille varjus tegelik kvaliteetnuhkimine täies ilus õitseb …
Korduvad skandaalid ei ole siiski luuretegevusel ja selle institutsioonidel kuskil maailmas jalgu alt löönud. Niinimetatud luurekogukond on igal pool usukogudusega sarnase meelekindlusega organiseerunud ning suudab pika aja jooksul välja töötatud tehnikatega (mis ei piirdu sugugi ainult šantaažiga, mis on ju võimalik ainult korrumpeerunud poliitikute suunal) alati mõjutada piisavat hulka otsustajaid arvama, et regulaarsetest läbikukkumistest hoolimata on tegevus koos vastava eelarvega riigi olemasolu seisukohalt vältimatu. Kuna luuretegevuse tegelik kasutegur selgub salastatuse tõttu alles aastaid hiljem ning mingit muud ja luurajate pakutust võib-olla paremat stsenaariumi pole võimalik kontrolliks läbi mängida, siis pääsevad luurajad ka läbikukkumiste ilmnedes ikka vaid pisikeste personalimanöövritega. Nende olemasolu põhialuseid ei vaidlusta keegi.
Nagu luurekäsitlustes tavaks, jätavad ka Shulsky ja Schmitt vastamata raskeimatele luurega seotud küsimustele, mis hõlmavad luuretegevuse moraalseid ja psühholoogilisi aspekte. Kui luure on kõige laiemas plaanis andmekogumine ja -töötlus poliitilise võimu tegevuse kvaliteedi tõstmiseks, nagu seda on kõik sotsiaalteadused jms, siis millega ikkagi õigustada seda, et ühele väikesele osale andmetöötlejatest antakse kõrgema kategooria kaitse, õigus rikkuda ühiskonnas üldkehtivaid norme ning loobutakse ka nende eriõigusliku tegevuse kvaliteedi sihikindlast kontrollimisest?
Ja teiseks: kui luure on sõjanduse osa, siis kuidas õigustada luure olemasolu regioonis, mis on jõudnud valgustusliku ideaali ehk igavese rahu kehtestamiseni? Nagu üldteada, demokraatlikud ja vabad ühiskonnad (riigid) üksteisega ei sõdi. Euroopas on isegi jõutud riigipiiride kaotamiseni. Mis võiks olla ettekääne omavaheliseks luuremänguks? Eesti spioon Soomes? Ühendkuningriigis? Ja vastupidi. Milleks?
Frans Osinga raamat „Teadus, strateegia ja sõda” peab küllap ilmestama ja kaitsma teesi, mille järgi kõik geniaalne leiutatakse kõigepealt militaarvallas (kus valitsevad reeglid, kord ja protseduurid) ning alles sealt saab kasulik levida kaootilisse tsiviilkasutusse. Osinga püüab ära seletada „tähtsaima strateegi pärast Sun Zid” ehk kolonel John Boydi mõttemaailma, täpsemalt, tema loodud nelja elemendiga strateegilise mõtlemise teooriat, nn OODA-silmust. Boydi järgi võidab (sõja) see, kes suudab vastasest kiiremini ja edukamalt läbida ülesande „vaatle-orienteeru-otsusta-tegutse”, sest oma tsüklis kiirem saab edumaa, et siseneda vastase samasse tsüklisse ning seda muutma ja k
ontrollima hakata.
Seda sorti skemaatilisi lahendusi pakutakse kõikvõimalikel juhtimiskoolitustel imeväeliste pähe ja küllap on nende järgimine mõnele ettevõtjale konkurendi kõrvaldamisel edu toonud. Ja mõnele teisele jälle mitte, nagu juhtus eelmise sajandi lõpul, kui Eesti ettevõtlusjuhid nakatati kollektiivselt nn piirangute teooriaga, mida oma juhtimisromaanides „Eesmärk” ja „Asi pole vedamises” jutlustas Eliyahu Goldratt. Kui üldse, siis just Osinga raamatu puhul on õigustatud küsimus kaitseministeeriumile: kuidas küll aitab Eesti strateegilise sõjandusmõtte arengule kaasa see, kui meile on vahendatud ühe hollandlase arusaam ühe ameeriklase mõtisklustest? Kindlasti mõjutab aga avalikkust see, kui sõna „sõda” esineb normaalse ja seega eluõiguslikuna kõrvuti sõnadega „teadus” ja „strateegia”. On seda ikka vaja, kui ometigi oleme Euroopa ruumis täitnud Kanti sõnastatud igavese rahu kolm põhitingimust: vabariiklik riigikorraldus, riikide kokkuleppel toimiv õigust loov föderatsioon ning universaalne külalislahkus ehk kõigi võrdne kohtlemine meie ühisruumis?
Kõige lõbustavama osa sõjanduslike raamatusarjade köidetes moodustavad Eesti poliitikute ja kaitseväelaste kirjutatud sissejuhatavad sõnad neile teostele. Kui kuskilt, siis sealt on hästi näha, kui kiiresti osutuvad ekslikuks ja tühjaks traagilised ennustused, kui iseenesestki juba hõredavõitu teooriatele poogitakse külge maailma hetkeolukorrast tõmmatud juhuslik faktikomplekt. Kaitseministeerium kui rahu tagamisele pühendunud valitsusasutus pääseks eeltooduga seotud piinlikkusest, kui keskenduks oma kirjastustegevuses edaspidi sõja võimalikkuse asemel rahu võimalikkust põhjendavate teooriate levitamisele. Immanuel Kanti 1795. aastal avaldatud „Igavesest rahust” kommenteeritud väljaande tõlkimine oleks hea algus.