Projektidest osutuski huvitavamaks pigem see, mida tehti väljaspool suuri teatreid, ja seda ka siis, kui kogu projekt alati päriselt ei veennud. Ühe sellisena toodi välja Vsevolod Pozdejevi kammerooper „Proua Elsa” (Pille Lille muusikafond), mis oma aadellikus peenetundelisuses, lüürilisuses ja eepilises kulgemises näis kuuluvat ajastusse, mis oma siiruses ei paista veel midagi teadvat teaduslik-tehnilisest revolutsioonist. Analoogiliselt ooperiga „Proua Elsa” keskendusid naise hingeelu avamisele ka Hanna-Liina Võsa ja Kristjan Randalu „Viimane monogaamlane” (Kamber-projekt) ning Francis Poulenci „Inimhääl” (Estonia), kusjuures viimane oli eelmisel aastal Estonia kammersaali üks õnnestunumaid ettevõtmisi.
Muusikali osas kujunes 2013. aasta mõnevõrra tagasihoidlikumaks. Jim Jacobsi ja Warren Casey „Grease’i” (Vanemuine) lavastus lasi liialt liugu äraproovitud klišeedel ning Jeanine Tesori ja William Steigi „Shrek”  (Nukuteater) oli puhtalt n-ö sisseostetud produktsioon, mida oli siiski kohendatud kohalikele oludele – niipalju kui produktsiooni ranged raamid seda lubasid – üsna leidlikult. Urmas Vadi ja Felix Küti kantrimuusikali „Viimane kauboi” (Endla) kummitas aga ebaühtlane tase, s.o probleem, mis iseloomustab paraku püsivalt eesti muusikateatri meelelahutuslikumat poolt.
2013. aastal näis süvenevat muusikateatrile iseloomulik tendents nii Eestis kui ka mujal – väheneb püsitrupi tähtsus. Sellest tulenevalt satub auhinnatute sekka aina rohkem artiste, kes ei kuulu teatri püsikoosseisu: kui eelmisel aastal osutusid laureaatideks Estonia külalissolistid Ain Anger ja Monika-Evelin Liiv, siis sellel aastal Mati Turi.