„Risttuules” kirjeldab Stalini käsul 14. juunil 1941. aastal teoks saanud Baltimaade inimeste küüditamist kodumaalt Siberisse. Filmi aluseks on kirjad, mille autor on eestlane Erna Tamm, kes oli samuti küüditatute seas. „Risttuules” on režissöör Martti Helde ambitsioonikas debüüt, mille resonants on vaieldamatu praegu, mil Venemaa Krimmi annekteerimine paneb taas veritsema okupatsioonipärandi põhjustatud haavad endistes Nõukogude Liidu liikmesriikides. Filmi alguses loeb nooruslik Erna valjusti ette oma kirja abikaasa Helmurile: „Olen meie kodumaal,” ütleb ta, juhatades meid rahvusliku identiteedi ja igatsuse teemade suunas. Ta meenutab nostalgilist suve, koos veedetud aega, ja kirjeldab valgetes õites õunapuu lõhna. Me kuuleme linnulaulu, sentimentaalseid klaverihelisid ja lehekahinat. Selline pereõnne esilemanamine paradiislikus idüllis mõjub ülepakutu ja liigemotsionaalsena. Meenutuses näeme Ernat koos Helmuri ja tütre Eliidega asetamas paberlaevukest päikesekiirtest sädelevale jõepinnale – mööduv ja habras hetk.
Seejärel muutub meeleolu süngemaks ja film liigub siirupise konventsionaalsuse juurest märksa julgemasse ja atmosfäärilisemasse tsooni. Näeme peretalu õue. Inimesi pole kaadris näha, aga on tunda, et miski on valesti. Kuuleme uksele tagumist ja puruneva klaasi heli. Tuul puhub ja valgus on kõhedust tekitavalt hämarduv. Justkui hirmust veidi õõtsuv kaamerasilm suunab meie pilgu stseenile, mis on täielikult paigale tardunud: Erna koos ülejäänud külarahvaga istub veoauto kastis, mundris mees on neile suunanud püstoli, teine sõdur on kõrval ametis märkmete tegemisega. Kuuleme automootorit ja koera haukumist, auto eemaldub majast ja kodumaja kaob kaugusse. Inimesed jäävad endiselt täiesti staatiliseks, neilt on ära võetud kogu liikumise spontaansus ja aktiivsus, justkui oleks rebenenud aegruumi kestev kulg.
Arvestades seda, et Nõukogude küüditamiste taga oli soov eesti ühiskonnal pea maha raiuda ja tappa igasugune iseseisev tegevus, on selline stilistiline ülepakutus igati kohane. Meid viiakse fragmentaarse trauma tundemaailma, kus helidest ja kujutistest on küll jäänud maha jälg, aga igasugune sidusus on puruks rebitud. Digitaalselt üles võetud mustvalge film meenutab varjude maailma, kust on vibreeriv eluveri välja lastud.
Heldest on vapper soov leida selle nii individuaalse kui arhetüüpse loo ainulaadsete õuduste kirjeldamiseks uut laadi filmikeel. Oleks ehk vale, isegi groteskne nõuda „uudsust” sõjakoleduste kirjeldamise puhul – meie aju on lihtsalt harjunud kommertskultuuri kiirtarbimise rütmiga, mis vajab pidevalt uudse aistingu uut laengut. Kui tekib tunne, et me oleme seda tüüpi lugu enne juba korduvalt näinud, siis on põhjuseks see, et inimkond kipub sama käitumismudelit kordama. Meie reaktsioon ülekohtule ei tohiks kahvatuda, kui seda taas meelde tuletatakse. Tardunud hetkede vorm mõjub vahel võimsana ja vahel pingutatuna. Isegi juhtudel, kui see meetod päris hästi ei tööta, on selge, kuivõrd autor austab stseenides peituvat sisu. On raske mõõta, kui palju on loomingulist vabadust rakendatud filmi alusmaterjali ehk kirjade puhul: võib-olla on neid kokku heegeldatud ja kaunistatud, et aidata kaasa loo poeetilisusele või kirjeldada traumat isiklikumalt. Loo tõel põhinev selgroog annab aga tervikule kaalu ka juhul, kui Ernast on tehtud kõigi viidud eestlaste koondkuju.
Kui küüditatud jaama jõuavad ja loomavagunitesse pannakse, et nad seejärel Eestist minema toimetada, kutsuvad rongihelid ja vaguni seinalaudade vahelt paistvad valgusvihud esile kõhedustunde, tuues silme ette paralleeli holokaustifilmidega. Oli ju raudteevõrgu väljaarendamine see, mis tolle aja Euroopa massiküüditamised võimalikuks tegi, kui natside ja nõukogude totalitaarne võim veidras kooskõlas tegutsedes liigutasid inimmasse, kes olid suurriikide laienemismaania käigus muutunud lihtsalt takistuseks. „Risttuule” rongis kujutatakse rahvuslikku solidaarsust patriootlike laulude laulmise ja leiva jagamisega. Teekonna eemaletõukavad üksikasjad – 26 päeva pesemata ja mitmed surmajuhtumid – saavad ilmsiks alles hiljem, kui Erna tsiteerib Helmurile mõeldud kirja, mille ta oli vaguni lattseina vahelt sisse torganud, teadmata, et meeste ja naiste vagunid eraldati ja saadeti eri suunda. Erna loodab, et ta sõnad jõuavad meheni. Me teame, et seda pigem ei juhtu. Peresidemed rebenevad veelgi. Enne vagunitesse laadimist viib lainena paisuv klassikaline muusika meid järgmisesse tardunud kompositsiooni – embava paariga, kelle näod on üksteise vastu surutud. Kaamera peatub neil hetkeks ja alles kaadri avardudes näeme end nende jalge vastu surunud last. Ikka ja jälle keskendutakse filmis emadele, kes oma lastest püüavad kinni hoida – sentimentaalne ja ettearvatav otsetee näidata sõjas puruks kistud peret ja rahvust. Tardunud kaadrid korduvad peaaegu kogu filmi vältel, kirjeldades piinarikkaid momente, mis on liikumatute vaimudena ajalõime põletatud. Nagu Erna ütleb: „Aeg on saanud uue mõõtme. Ajutine on möödas.” Lahtisõitev kaamera paljastab stseenid meile järk-järgult, süstides vaatajasse kõhedat ootusärevust ja sundides meid kujutelmas narratiivi ise konstrueerima. Minevikutrauma mõjub kohutava saladuse jäljena palju kummituslikumana siis, kui sellele on vaid vihjatud ja me ei näe selle avaldumist täiel määral. Me näeme tardununa veel mitut episoodi, sõja ebainimlikkuse ja meeleheite musternäidis: küüditatu enesetapp, vägistamine kolhoosi esimehe poolt, laskekomando läbi viidud mahalaskmine. Kaamera libiseb üle viinaklaaside laual ja Stalini büsti – kuuldes venekeelset kõnekuma kuskil taamal, saame me vägistamisjärgse stseeni tunnistajaks räpases tualetis. Eesti kaitseliidus teeninud Helmuri surm on ehk filmi kõige jõulisem episood. Erna mälestusunenäo helid ja õunapuid pügav Helmur taanduvad tasahilju, et anda teed hirmutavatele piltidele Helmurist sõjatribunali all ja röövitud saatust rõhutavale dissonantsile. Filmi viis kujutada mälu unenäolise ja painava tunnetusväljana, kus tuul sasib kasepuid ja kujundid ärkavad kaadris ellu otse su silme all, meenutab kohati Tarkovski kahvatut varju, eriti tema „Peeglit”. Vene filmikunsti mõjud pole ilmselt autoril ette kavatsetud, aga viitavad kultuurilise enesemääratluse sügavamatele allhoovustele, mille juured on Nõukogude okupatsioonis.
Tardunud kaadrid on nagu fotod kuriteopaigast: süüdimõistmise käibevahendid. Olles vaid viited kõikjal pead tõstvale õudusele, näitavad need, et me ei saagi filmikunsti abil täielikult mõista seda, mis jääb põhimõtteliselt mõistusest väljapoole. See, kuidas ja mille abil näidata ajaloolist traumat, on viimasel ajal olnud kõneaineks seoses Steve McQueeni Oscari võitnud filmiga „12 aastat orjana”, kus on samuti kujutatud inimeste rõhumist ühe isiku kirjutistele tuginedes. Filmis kujutatud brutaalsed piitsutamised peaksid vaatajale mõjuma väljakutsena, justkui aitaks sümptomite kujutamise šokk meil mõista hädade põhjus, korruptiivset võimu. Kaht filmi võrreldes on „Risttuules” oma kujundikeelelt peaaegu et viisakas. Filmis on välditud ebavajaliku kujutamist, aga suudetud siiski ilmsena näidata seda vägivalda, milleks inimkond võimeline on. Ja seda, et ellips võib kõige kauemaks painama jääda. Sündmuste fragmendid näitavad, et elu on küüditatute silmis kaotanud igasuguse mõttekuse või järjepidevuse. Erna ütleb: „Me elame siin nagu pimeduses. Ja eks tehakse pimeduses paljusid asju teisiti.”
Erna küüditamise lugu ja filmis esitatud küsimus vabaduse olemuse ja hinna kohta on filmi lõputiitrites pühendatud „Nõukogude holokausti ohvritele”. See film võtab edukalt ajaloolise mälu tunnistaja ja valvuri rolli ja nii saab seda lugu põlvest põlve edasi anda, et võidelda ka edaspidi kadunud aegade vaikiva tühjusega. Tähenduslikkus kasvab veelgi, kui saame teada, et Helmuri ilma kohtuta mahalaskmise ametlik kinnitus saadi alles pärast Ees
ti iseseisvuse taastamist, aastakümneid hiljem. Erna ja tema kaasküüditatute elu pärast sõda ja Stalini surma on kujutatud kui pragmaatilist relvarahu oma deemonitega, et ellu jääda ja suuta elada külg külje kõrval kannatuste põhjustajatega. Ernat on kujutatud võimeka kangelannana, kes ületab plaani ja saab osta endale lehma, et või ja piim laual oleks. Selle meelekanguse kõrval etendab tema romantiline side Helmuriga lootust igavesele kindlustundele, kõikemuutvat maagiat isegi kaotuses.
Erna tunneb küll süüd, et ei põgenenud Eestist õigel ajal, aga jõuab ka järeldusele, et vabadus üksinduses pole midagi väärt. „Risttuules” viitab siin rahvuslikule solidaarsusele ja ainsaks lohutuseks tehtud ülekohtule tundub olevat kinnitus Eesti rahvale, et meie juured on piisavalt kõvad ja kanged, et hädad üle elada. Rahvusvahelisele üldsusele on see õigeaegne ja tabav meeldetuletus, et poliitiliste otsuste panuseks on inimeste elu, ja milleks on võimelised agressiivsed naabrid.
Tõlkinud Tristan Priimägi