Sõna „ajakiri” pole päris täpne, sest tegemist on korraliku köitega, kus teema on põhjalikult ette võetud. Teemaks on seekord repressioonid Ida-Euroopas: Pikkovi film räägib Nõukogude küüditamistest Baltimaadel, samuti fookuses „Seitse minutit Varssavi getos” („Seven Minutes in the Warsaw Ghetto”, Johan Oettinger, 2012) räägib natsiokupatsioonist Varssavis. Nende kahe filmi kõrvutamisega viidatakse sarnasustele kahe suurvõimu retoorikas ja meetodites toonase Euroopa jagamise suurkampaanias.
„Keha mälu” on vaid veidi alla kümne minuti pikk, aga ajakirjanumbri raames on seda käsitletud lausa seitsmes lühiartiklis. Sündmuste keskmes tundub olevat Taani Århusi ülikool, kus töötab ka ajakirja vastutav toimetaja Richard Raskin. Raskini intervjuu Pikkoviga juhatab raamatu sisse ja moodustab koos Pikkovi joonistatud storyboard’i ja stseenhaaval pildipaneelideks jaotatud filmi ülevaatega sobiva sisenemispunkti akadeemilisemasse materjali. Peale Århusi ülikooli on kirjutajaid Dublini, San Francisco, Wisconsin-Madisoni ja Wrighti ülikoolist. 
Seitse artiklit tunduvad jagunevat laias laastus kahte liiki. Ühelt poolt mikromajandavad käsitlused, mis lahkavad filmi ühe vabalt valitud koodi alusel: tantsuteoreetik Yutian Wong käsitleb filmi koreograafiat, Iben Have on uurimisobjektiks valinud helikujunduse ja Ruth Barton keskendunud raudteele kui märgilise tähendusega kujundile filmis. Nendele koodispetsiifilistele lähenemistele vastukaaluks on ameeriklaste Vlad Dima ja Nicole Richteri artiklid, mis käsitlevad psühhoanalüüsi sama osavalt kui kööginuga ja fileerivad Pikkovi filmi nii Slavoj Žižekit kui Gilles Deleuze’i ja Félix Guattarit appi võttes. Erinevus on mõneti tuntav ka tajuruumis. Kui eurooplaste käsitlused on pigem konkreetse aegruumi põhised ja räägivad XX sajandi keskpaiga Ida-Euroopast, siis ameeriklaste analüüs tundub olevat rohkem üldpsühholoogiline ja käsitletud on kultuurimälu küsimusi laiemalt.
Huvitava lisandina on iga artikli alguses ära toodud mõned märksõnad, mis iseloomustavad kirjutiste temaatikat. Üllatavalt, ehkki mõneti ootuspäraselt seisab seitsmest koguni nelja juures sõna „holokaust”. Üldiselt ollakse artiklites ühel meelel, et Pikkov kasutab oma filmis teadlikult holokausti visuaalset märgisüsteemi. Raudteerööpad ei vii enam paremasse tulevikku, vaid kirjeldamatute õudusteni (Ruth Barton,
lk 155). Mitte enam Metsikusse Läände, vaid Eestile hoopis teise tähendusega Metsikusse Itta.
Huvitava paralleeli toob Pikkovi lõnganaistega Vlad Dima, kes näeb neis Der Muselmanni. (Vlad Dima, lk 165).
Der Muselmann oli Auschwitzi koonduslaagrist teistesse edasi levinud valvurite slängisõna tähistamaks vange, kes olid raskuste koorma alla sisimas juba elule käega löönud ja suhtusid ümbritsevasse letargiliselt. Hoolimata paarist vastuhakuavaldusest, on Dima arvates Pikkovi tegelased oma saatusega juba leppinud ja seetõttu ennast ka vaataja silmis ohvrina märgistanud. Jakob Ladegaard näeb aga filmi raamjutustuses õunapuuga romantistlikke algeid (Ladegaard, lk 158-159), mis läheb konflikti filmi kogu Euroopat kõnetava holokausti-diskursusega. Tema arvates proovib Pikkov holokausti visuaalretoorikat kasutades panna üldsust tõmbama võrdusmärki selle ja küüditamiste vahele, aga julgeb kirjutajatest ainsana kriitiline olles kahelda sellise meetodi õigsuses. Ladegaard väidab, et küüditamist peaks tajuma Euroopa kollektiivses mälus holokaustist eraldi, mitte muude sama perioodi repressioonidega koos. Integreerimispüüde ühe huvitava seletusena toob ta välja Lääne süütunde, kes kuritöö kaasosalisena toona Euroopa jaotamisele alla kirjutas ja nüüd üritab kõiki sõjakuritegusid ühte patta panna, sest ühe vaenlasega on lihtsam võidelda kui kahega (Ladegaard, lk 158). Kas Eesti võidaks või kaotaks nende käsitluste lahushoidmisest või ühtesulamisest, on huvitav küsimus ning vääriks üht arutelu ka eestlaste vaatenurgast võetuna.
Mitmete artiklite aluseks on viited teooriatele, mis käsitlevad Pikkovi filmi pealkirjast lähtudes seda, millist rolli etendab inimese keha mälu talletamise juures. Iben Have viitab Mark Johnsoni skeemkujutluste teooriale, mille kohaselt on mõisteline struktuur seotud meie kehalise kogemusega. Tähendus põhineb kehaliste kogemuste korra­pärasel kordumisel füüsilises maailmas (Have, lk 151). „Keha mälu” helikujundust Johnsoni teooria abil analüüsides leiab ta mitmeid helinäiteid, mis vaataja kehamälu aktiveerivad ja mõjuvad kas ohtlike või ähvardavatena just seetõttu, et nende helidega seonduv on meie korduvate kogemuste tõttu just sellistena meie kehamällu talletunud. Kehamälu käsitlusi on siin veel teisigi ja koos ühtede kaante vahel esitatuna annavad nad ilusa tervikpildi. 
Eestis on kaks levinud kultuuriekspordi müüti: Eurovisioni lauluvõistlus EI OLE geiüritus ja Eesti sportlased EI TEE narkootikume. Nende valguses on ehk aeg riiklikult valida hoopis film selleks kanaliks, mille abil maailmale rääkida Eesti lugu ja tutvustada meie identiteeti. Ülo Pikkovi „Keha mälu” on praeguseks näidatud umbes kahesajal festivalil ja see on saanud üle kolmekümne auhinna. Eurovisiooni miljonite vaatajatega pole see arv ehk võrreldav, aga sõnumi kaalukusel ja kesksel mõttel on meile palju olulisem tähendus. Seoses viimaste sündmustega Euroopas on meil vaja mõistmist just selles kontekstis.
Raamatut saab tellida või selle tasuta alla laadida aadressil www.intellectbooks.co.uk.