Eesti idamurde ala Peipsi-äärne Kodavere murrak, milles kirja pandud ka „Viimäne vihim”, on jätnud eesti kirjandusse sügava jälje. Juhan Liiv, Anna Haava ning lõpuks Juhan Liivi luuleauhinna kahekordne laureaat Mari Vallisoo – kõik nad on oma aja kirjakeele kõrval kirjutanud ka „kodavere kiilõn”. Just Kodavere kandis asub ka Andrus Kasemaa leskede kadunud maailm. Lühiülevaate Vallisoode kodumurraku, Mari sünniküla Sassukvere ja poetessi enda käekäigust esitab selle kogumiku saatesõnas Mari loodusteadlasest tütar Tuuli.

Programmeerimatu avangard
Modernismiteoreetik Tiit Hennoste on meie vanas murdekeeles loodu seadnud rahvusvahelise avangardiga ühele pulgale. Mis avangardi puutub, siis selle tõve elas Vallisoo „tipa-tapa” läbi juba koolitüdrukuna, kui oli toonases Tartu VIII keskkoolis legendaarse Vello Saage õpilane ja koolialmanahhi usin autor – pärast Mati Unti ja enne Mihkel Mutti. Minul endal oli õnn sügisel 1969 Tartu ülikooli tulles sattuda Mari Vallisoo ja Anne Paluveriga ühele kursusele matemaatikat õppima. Järgmisel kevadel läksime me kõik oma teed, Maril ikka kaasas tema avangardluuletaja kuulsus. Ratsionaalse mõttelaadiga maatüdruk arvas siiski vist, et  luuletamine pole ikka õige töö ning asus õppima Tallinna majandustehnikumi, mille lõpetas 1973. aastal programmeerijana. Ehkki arvutitest ja Mari hilisemast huvialast kvantfüüsikast võis siis meie mail vaid und näha, terendas selles kutses ometi lootus kaunimale tulevikule ja värsid jäid esialgu kõrvale.
Ent luule ei ole hästi programmeeritav, ta tuleb ise looja juurde. Luuletaja Vallisood saatis kaua kinnise ja salapärase vaikija maine. Viimaks aga hakkasid kodused lambarauad temaga kõnelema ning „suurest kurbusest kasvasid kohvikannule tiivad”. Sündis esimene luulekogu „Kallid koerad” (1979).

Kodavere läheb Euroopasse
Mari Vallisoo kuulub vaieldamatult eesti naisluuletajate säravasse ritta. Kokku avaldas kirjanik üheksa luulekogu. Kui rännata tema kogude pealkirju pidi, siis taandus kirjakeel ajapikku tema luulest kui rändlind kõrvaltuppa ning meelde tulid lapsepõlve kodukeelsed ussisõnad, koidutäht koolivihikus aga jäigi tabamatuna toalävele. Toas ootas juba kallis kodukeel ja -meel.
„Viimäne vihim” on valik Mari Vallisoo 30 aasta murdeluulest. Autor on heitnud pilgu koduse Kodavere kohale maailmas iga kümne aasta järel. Seejuures on jäänud püsima tõdemus raamatu algusest: „Siikõrd / õlin viimäne vanamor, / kessi inimesekiäli kõnelda / viil mõiss” (lk 7). Nojah, „eks keski piä õlema”… See tähelepanek on sama vana kui taas iseseisev Eesti – luulekogu avatsükkel pärineb nimelt Vallisoo kogust „Sünnisõnad ja surmasõnumid” (1991). Tsükkel sisaldab kodu- ja loodusluulet. Kodavere tuuleõhk tundub kevadel „pehme ku varsa mokk”  ja „vana lume-pühkimse-luud / kõllasid õisa ajab” (lk 8). Lapi-Liisast luulemina kükitab sitasitikaga kõrvu kraaviäärel otsekui ilmategija.
Raamatu keskmine osa „Ussisõnad” (esmatrükk 2001) teeb lisaks väljapeetult poeetilises kodumurrakus ekskursi koduküla ja -kihelkonna läinud aegadesse, aga ka tänapäeva. Kuigi „õvve-õõnap õli unti lähend” (lk 47) ning karjatüdruk Mari maha maetud (lk 28), elab keegi Põhjasõjas käinud onu luuletuses veel tänagi (lk 23). Muidu nagu ikka – kusagil tahab keegi jala taeva minna
(lk 41), kusagil lõhub „õegeõel” kausse
(lk 20) ja kellegi võttis jaanipäevane külm ära (lk 35). Vihma käes on aga kõik ühesugused, „vihim sii sadab egäle piäle” (lk 51). Ei kao kuhugi ka vana külatõde, mille järgi „tõesse vanamor nõnnagu uss – / seetse uassad viil vihane” (lk 42). Mari ise teadis ussisõnu, ta oli paras teadma-naine, kes „programmeeris” tänasedki tarkused külatanumasse. Sea „tapupääval” esitas ta aga seatapjale antiiksententsi „in vino veritas” (lk 34), mis maakeeli teatavasti kõlab nii: „mees on verine, kui viina võtab”.
Tänase päeva hinguses jätkab lõputsükkel „Topi õmad”, mis koosneb XXI sajandil kirjutatud värssidest ning ilmub lugeja ette esmakordselt. Krihvlid ja pliiatsid on „läptop” kõrvale tõrjunud (lk 71), aga maja lakas kobistab endistviisi „koledik”, kaasas „pisuänd kodokävija” (lk 61-62, 70). Veski on kodust ära Harjumaale läinud (lk 86), „õma metsäde õmad loamad” (lk 67) hulguvad teab kus, ahjuluud on kadunud (lk 89) ja õues röögib viimane lehm (lk 91). Lisaks on metsad ära varastatud ja nüüd tahab Kalev Venemaalt laudu osta (lk 84). Ometi elavad Kirbu Teele ja Muna Liisu kui muiste
(lk 65) ning on ühed „Topi õmad” nagu kõik teisedki Sassuk- või Kodaveres. Just neile teatab luuletaja: „Meie õlema kiäle kanjad / Äravalitset suguselts” (lk 92).
Oma maise elu viimasesse vihma jäänud lõpusõnades viib Mari terve kodukihelkonna „edasi Euroopasse”, kuulutades: „Lahe Peipsijärv suab suuress / ühess suab Litoriinaga” (lk 94). Jääaja-järgne ülisoolane Litoriinameri uhtus teatavasti kõiki Läänemere randu.

Pärimuskultuur ja luuletav õunapuu 
Oma „Ussisõnade” lõpus palub luuletaja: „Ussi mussa mua-alune. / Tahas Õõnapu Mariss” (lk 53). Tahaks hinges teist elu, õunapuuna lapsepõlve koduaias…
Kulla Mari! Sa lahkusid vastutahtsi meie seast pärimuskultuurile pühendatud aastal, aga oled nüüd ise osa kestvast pärimuskultuurist – too tõeline, mitte võlts osa, mille eest Sa meid hoiatasid (lk 76)! Sa oled küll vahel kirjutanud rästikuid ridu, kuid mitte iialgi tallanud ega nõelanud Rästikuid. Ei nõela nüüd nemad Sindki, vaid täidavad palve. Sa oledki nüüd igavesti Õunapuu Mari, luuletav õunapuu Sassukverest.
Igal külal sellist ei ole ja seda teab Su tütar Tuuli hästi. Ehk kuulevad tema lapsedki millalgi õunapuust kostmas vanaema luulelist häält, pärimuse häält.