Ameerika kirjastustööstuse ajakirja Publisher’s Weekly üle-eelmisel sajandil kasutusele võetud ilukirjanduse liigitust järgitakse kogu ingliskeelses maailmas ja sellest allikast on pärit ka paljud kriteeriumid. Romaane lahterdatakse PWs lähtuvalt nende sisust järgnevalt: armastus- ja naisteromaanid, kriminaalromaanid ja põnevikud, fantastika ja ulme, väärtkirjandus ja klassika, lisaks veel laste- ja noortekirjandus. Väärtkirjanduse kategooriasse võib kuuluda ükskõik milline muu kategooria teos, juhul kui see on intellektuaalselt nõudlikum, kirjutatud kaunis keeles ja pälvib suure lugejahuvi. Kirjandusteoseid arvustatakse kategooriapõhiselt, näiteks ei minda lihtsate lemberomaanide (à la Barbara Cartland) kallale väärtkirjanduse mõõdupuuga ja teisest küljest ei oodata põnevikelt  psühholoogilist või esteetilist sügavust, sest Hercule Poirot’ asi on kurjategijaid püüda, mitte meie vaimu valgustada.
Paljude Eesti lehtedes ilmuvate arvustuste üks probleem on aga see, et teosele peaaegu üldse ei läheneta. Süvenemise ja autorile tagasiside andmise asemel pöörab kriitik põhitähelepanu enese eksponeerimisele. Ja muidugi eiratakse sageli, kui on tegu siiski arvustamisega kirjanduslikke kategooriaid. Päevalehtedele mõistagi värvikad ja teravad tekstid meeldivad. Kuivõrd on aga õigustatud meie kriitikute soov suurt kunsti sünnitada ja päevast päeva ihaleva pilguga eebenipuust torni imetleda?
Olukord, kus kodumaise kirjanduse hindamiseks kasutatakse vaid üht (väärtkirjanduse) mõõdupuud, on kestnud aastakümneid ning hakanud pärssima nii kirjanduse kui kriitika arengut. Tõlkija Lia Rajandi kirjutas Arthur Hailey romaani „Lennujaam“ saatesõnas juba 1980. aastal: „Meie ajaviitekirjandus erineb Lääne omast selle poolest, et … teda kiputakse kunsti mõõdupuuga mõõtma. Niisuguseid pretensioone Lääne bestselleritel enamasti pole.“ See mõte on aktuaalne praegugi.