Kalju Suure nimi pikka tutvustust ei vaja, möödunud aastal meie hulgast lahkunud meister on küllap kõige tuntum Eesti fotograaf läbi aegade. Suure töödega on teadlikult või teadmata kokku puutunud arvatavasti kõik Eesti inimesed, kes vähegi kultuurielu vastu huvi tunnevad. Portreepiltidega kipub olema tihti aga see lugu, et pildi looja jääb pildil oleva persooni varju ja nii mitmete säravate tööde puhul võib üllatusenagi tulla, et tegu on Kalju Suure loominguga.
Suur pildistas oma elu jooksul palju, hoomamatult palju, ja nii ei ole võimalik ka tema stiili üheselt kirjeldada. Jõujoonte paika seadmiseks tundub kõige mõistlikum jaotada tema looming temaatiliselt neljaks: hetketabamused, nn. kultuuritegelaste portreed ja aktid ning lisa peatüki moodustab Suure poolt jäädvustatud Laulev Revolutsioon, mida on Eesti kultuuriloo aspektist võimatu ülehinnata.
Aktidest on Suur ise vaieldamatult kõige enam kõnelenud ja seda gruppi esindavad näitusel Nõukogude Eesti (pole võimatu, et kogu Nõukogude Liidu) esimene meedias ilmunud aktifoto ning autori enda lemmikuks jäänud töö “Liivakell”. Ajastu kontekstis on Suure naistelembus ja režiimi piiride kompamine mõnel puhul põnevamgi kui fotod ise. Arvatavasti tegi selle haruldase vabaduse võimalikuks Suure veetlev persoon, kes muigvel suuga oli alati valmis naistest ülistavalt kõnelema. Nii võtsid kõik (mitte ainult naised vaid ka kontrollorganid) seda kui fotograafihärra väikest mängu ja kaamerad jäid konfiskeerimata ning pilte tuli muudkui juurde.
Kultuuritegelaste portreedega antud panus Eesti kultuurilukku on Suure puhul mõõtmatu. Fotograafilisest aspektist on aga selle valdkonna materjal kõige ebaühtlasem, kuna seda on tohutus koguses. Suur sattus nägude kogumisest sõltuvusse ja nii leiame siit absoluutseid tippportreid, kui ka suures koguses passipildilaadseid ülesvõtteid, millel oli omal ajal tarbevajadus. Näitusekomplekti jõudnud tööd on aga kõik meistriteosed ja siin näeb nii põnevaid hetkeemotsioone kui vägagi avangardset lähenemist.
Kalju Suure noore kunstniku progressiivsus ja geniaalne märkamis- ning tabamisvõime avaldub aga tema elu esimese perioodi töödes. Siit leiame palju situatsioone tänavalt, salajasi hetki, varjamatut rõõmu, portreid ja olustikke. Suurepärase kompositsiooniga, täpsed ja nutikad killud elust on muutunud ajas ainult paremaks. See ei ole korrektselt leige vaade, vaid siin on tugevat, vastuolulist narratiivi ja paiguti lausa midagi sürreaalset. Paralleel Pariisi suurte tänavafotograafidega ei ole sellel hetkel enam sugugi kohatu!
Eelmisel aastal meie hulgast lahkunud Eesti enim tunnustust kogunud fotograafiameistri näitusel on väljas 35 eriilmelist tööd autori erinevatest loomeperioodidest. Näha saab Suure tuntumaid portreefotosid Arvo Pärdist ja Lennart Merist, aga ka seni sisuliselt avalikkusele tundmatuid töid Lepo Sumerast, Mihkel Mutist jt. Suurele palju tuntust toonud portreede kõrval on aga väljapaneku suurimaks osaks autori noorepõlve tänavafotod ja hetketabamused 1950-1960 aastatest, mis on võrreldavad Prantsuse suurte meistrite töödega. Näitusel on väljas ka esimene tollases Nõukogude Eestis avalikult ilmunud aktifoto ning Suure enda sõnul tema loomingu tipuks jäänud aktifotot “Liivakell”. Tööd on pärit Fotomuuseumi ja Tallinna Fotoklubi kogudest ning valdavas enamuses autori originaalid. Näitus pakub Kalju Suure loomingule erinevaid vaatenurki, sidudes kokku autorile enim tunnustust toonud parimad palad ning seni saladuses olnud suurepärased nooruspõlve ülesvõtted.
Fotomuuseumi galerii Lee on muuseumi juures tegutsenud 21. aastat. Fotograafia tutvustamisele keskendunud galerii rajas tänavu 75. aastaseks saanud Peeter Tooming, kes nimetas galerii oma tütre järgi. Peale Toominga varast surma aastal 1997 on galeriid kureerinud fotokunstnikud Peeter Kraas ja Kristel Lukats. Uue kuraatorina alustab galeriis Kaupo Kikkas. “Kalju Suur – retrospektiiv” on Fotomuuseumi kauaaegse kuraatori Kristel Lukatsi ja värskelt galerii kuraatorina alustanud Kaupo Kikkase ühistöö.
Kalju Suure näitus on avatud 13.märtsist kuni 3.aprillini.