Suurt  rahvusvahelist filmifestivali aga internetti ümber ei koli. Vastupidi, tänavune „Berlinale” oli 300 000 vaatajaga osavõtu poolest isegi kõigi aegade elavaim.
Meedias varjutas filmifestivali samal nädalal alanud taliolümpia. Kultuuril on kehakultuuriga võrreldes ikka olnud raske tähelepanu pärast võistelda, olgu Saksas või mujal. „Berlinale” on aga, kas või meie PÖFFikesega võrreldes, läbi aastate silma paistnud sellega, et festival kui kultuurisündmus on väga mõjuvalt ja nähtavalt integreeritud suurlinna ellu ja näiteks ka telemeediumisse. Filmisaated ja eelmiste aastate auhinnafilmide (taas)esitus paljudes telekanalites, Artes äsja „Berlinale” puhuks restaureeritud „Doktor Caligari kabineti” näitamine televisioonis juba paar päeva pärast pidulikku festivalilinastus või näiteks mustvalge filmipildi auks koostatud „Berlinale” valikprogrammi „Valgus ja vari” täienduseks üles pandud saksa ekspressionistlikule filmile pühendatud fotonäitus Berliini filmimuuseumis.
Festivali alguspäevade staariparaad äratas muidugi mõista tähelepanu. Pariisis resideeruva ameerika filmilooja Wes Andersoni uue teose „Grand Hotel Budapest” näitetrupp on ülivõimas, aga kuna see vananeva Euroopa kadunud hiilgusele pühendatud komöödia jõuab märtsikuus ka meie kinodesse, pole siin erilist vajadust staare ette loetlema hakata ja filmil pikemalt peatuda. Huvitav, et avafilm oli seekord ka võistlusprogrammis, sest harilikult avab festivali konkursiväline film. „Grand Hotel Budapest” pälvis kriitikute hindetabelites ühe kõrgematest kohtadest ja ka žüriilt tähtsuselt teise auhinna ehk Hõbekaru.
Teine ameeriklaste tähelaev, George Clooney „Monumendimehed” meelitas festivali pressikeskuse ukse kõrvale ja piduliku linastuse eel „Berlinale” palee ette muistse harrastuse viljelejad – autogrammikütid.
Alatasa naeratav taani skandalist Lars von Trier lõi Berliinis laineid sellega, et taandus konkursiväliselt linastunud ja tsenseerimata „Nümfomaani” esimesele jaole pühendatud pressikonverentsilt, lastes end enne lahkumist pildistada Cannes’i Kuldse Palmioksaga T-särgiga, millel kiri „Persona non grata. Official selection”. „Nümfomaani” peaosaline Stellan Skarsgård ütles ajakirjanikega kohtudes, et heale huumorimeelele vaatamata on taani filmilooja jätkuvalt solvunud selle üle, et ta  „Melanhoolia” linastuse järel öeldud sõnade pärast Cannes’is persona non grata’ks kuulutati. Seejuures deklareerivad Cannes’i festivali juhid, et nende festival on sõnavabaduse kaitse kants.
„Berlinalel” Alfred Baueri nimelise auhinna pälvinud prantsuse filmilavastaja Alain Resnais’ viimane töö „Armastada, juua ja laulda” on omanäoline hommage praegu juba 92aastase klassiku enda varasemale filmiteosele „Suitsetamine/mittesuitsemine” („Smoking / No Smoking”), mis kunagi samuti „Berlinalel” linastus. Selles võib näha ka teatavat austusavaldust ekspressionistlikule „Doktor Caligari kabinetile”, mis rajas teed teatritinglikkuse meisterlikule mängimisele kinolinal. Sellised sümpaatsed seosekaared Berliini festivali enam kui 400 filmiga programmis (võistluskavas oli neist 20) pakuvad filmiajaloolist interpreteerimismõnu. Siiski tuleb tõele au andes tunnistada, et kuigi kümnendat elukümnendit käivat lavastajat tunnustati auhinnaga „uute horisontide” avamise eest, oli briti näitekirjaniku Alan Ayck­bourni teatritüki ekraniseering küll vaimukas ja filmi alguses mõjus huvitavalt filmilavastuslik eksperiment maalitud teatrikulisside vahel, ent lõppude lõpuks osutus siiski natukene leebelt kulunuks.
Auhinnatud hiina filmid jäid minul paraku nägemata.