John Hodge’i „Kollaborandid” on Eesti Draamateatril ja Merle Karusool muidugi õige valik: komöödiana parimal juhul süsimust, teemalt säärane, mis Eesti ajaloohuvilist vaatajat tõmbab küll. Kuigi, jah, mõne siinse autori käe alt libiseks ehk kuratlikum Stalin – eks tegelikult osaliselt sama trupiga lavastas ju ka Kasterpalu Unduski „Boulgakoffi”, mida ma küll pole laval näinud, see-eest kunagi lugenud.
Minu teatri-Stalini kogemus on – kahjuks teleteatrist – „Meistriklass” Tõnu Kargiga, sarnases situatsioonis Hendrik Toompere jr mängitud Bulgakoviga olid seal ju Šostakovitš ja Prokofjev (Aarma ja Spriit). Eks ma ootasin nonde kahe Stalini võrdlusmomenti, võistlust. Rõõmuga saan öelda, et seda ei tulnud: Kargi üsna jäledaks mängitud, hirmutavam macho-Stalin ja Kanguri pehmem, nagu deemonite küüsis vaevlev, aga sihiteadlik kurjakuju on nii erisugused. Aga hea, et meil on teatriloos see traditsioon olemas, sest ma ikkagi usun, et kurjust, kõike saatanlikku ei tohi kunagi unustada. Selle meelespidamine, vaatlemine aitab meil seda eri vormides uuesti ära tunda.
„See on mul närvidest, lihtsalt ärevusest,” vabandab Bulgakov-Toompere oma haiglast olekut juba üsna lavastuse alguses. Mul oli korraks tunne, et ta enda närvikava ei olnud sellel hetkel Bulgakovis kohal, võbeles kuskil mujal. Ebaõiglane on muidugi näitlejat niiviisi arvustada. Igatsen vahel toda võimalust, et kriitik käib prooviperioodil vaatamas ja siis mitmel õhtul takkajärele etendusel ja siis alles kirjutab (kes selle eest talle maksaks?). Ma muidugi mõistan, et kokkukasvamine mingi asjaga tekitaks ka probleeme. Oleks see siis enam õiglane, distantsilt kirjutet kriitika? Aga ühe õhtu põhjal?
Noh, Toompere ei läinud kohe käima, tal võttis nii-öelda tulevõtmine aega, mul oli isegi tunne, et ehk pani Kanguri Stalini-mängu lust (aga eks pahalast olegi alati ägedam mängida!) ta paremini käima. Seejuures, edasi, kuni lõpuni, oli Bulgakov selles õhtus kohal.
Üldse, trupp on tugev, aga mõned kujud paremini välja maalitud: Maria Avdjuško veidi karikeeritud vana ajalooõpetaja Praskovja Karpova hoidis lõa otsas, noor kirjanik Grigori (Robert Annus) oli ehedalt palavikuline-haiglane, Jaan Rekkori NKVD-ohvitser „mitte paha inimene, aga noh, teeb oma tööd” tüüpi tegelane.
Tegelikult seisab kõik koos, mõnegi stseeni juures olin lausa elevil selle kauge kaja ja maailma ehedusest. Siiski tekkis vahepeal tunne, et materjal ise ja talentide summa laval/lavalise mõtlemise taga on suurem kui see, mis end me silme all kaduvaks ajahetkeks etenduseks punub.
Merle Karusoo ei tee kunagi midagi niisama. Pole ühtki lavastust ega sõnavõttu, mille ta oleks moe pärast õhku poetanud, nii et mu loomuomane paranoia hakkas selle sirgjoonelise – aga siiski väga tiheda – lavastuse tagant otsima toda põhjust. Kui Nüganen näitab meile Tammsaaret, siis ta teab väga hästi, mis on see lugu, millel tuleb lasta meid köita. Mulle on tema lähenemine Tammsaarele ikka meeldinud, see on üks võimalik teatrikeel – ja väga oluline: tead, mis lugu on vaja rääkida, ning lased seda teha väga tugevatel näitlejatel.
Kõlab lihtsalt, noh, katla kõrval piilumata on kerge nii arvata, aga usun, et see kokakunst on ikka palju vägevam ja suurem nõidus, kui lubab aimata pealtnäha sujuvalt-lihtsalt kulgev lavapilt. Lavastuse lõpuosas olin ma juba kindel, et Karusoo on ehk tagasihoidlikum, rohkem vaos või peidus kindla eesmärgiga. Ja siis see urises minus tasakesi. Üha valjemalt.
Muidugi, kuskil on kriitik(ud) juba maininud, et meie kuri pole ligilähedaseltki võrreldav toonase Stalini-kujuga. Jah, mis suurt reaalset võimu me Ansipitel-Savisaartel ongi. Võib-olla tõesti saavad mõnele kultuuriinimesele või loovikule kuidagi töökoha lubada (nagu Bulgakovile Stalin) – selles osas on Savisaar ehk heldem olnud, tal on kombeks (kindlasti mitte täiesti omakasupüüdmatult) – sääraseid veidi haige tiivaga linde oma hõlma alla võtta. „Minu tihased ja leevikesed,” ütles ta kord, mõeldes just linnukesi, aga mina mõtlesin toona selle „minu” peale.
Aga millele võis mõelda Karusoo? Vaevalt et nondele linnukestele. Muide, „Kollaborantidega” samasse sügisesse jääb ju üks kultuuripoliitiline võimutruuduse akt ja silmadest soovide lugemise püüd, mis siinse lehe lugejaile kahjuks küll lähemalt tuttav peaks olema. Nii et midagi siiski! Stalin ütleb Bulgakovile: „Tänu sinu süsteemile räägime me ainult numbritest, üksikisikul pole tähtsust! ”
Üksikisikul pole tähtsust. Vaatamata me riiginatukese suhtelisele inimlikkusele ja võimurite kentsakusele-tühisusele võrreldes mis tahes totalitaarse režiimiga, on meil siiski kombeks taandada inimesed arvude keelde. Ja see arvude keel on siin riigis juba hakanud haiget tegema.
Statistikas on isegi negatiivseid asju kuidagi kergem vaadata. Kui kümmekond protsenti lapsi elab ikka vaesuses, siis see on kümme protsenti kuskil paberil, mitte kellegi nina ees. Need, kes ära lähevad, on ka vaid arvud. Ehk rehkendavadki kuskil mõned ametimehed: et näe, iga nii ja nii mitmenda võime me kaotada küll, et asi veel inimväärne paistaks.
Kas nõnda tahtis meile rääkida Karusoo? Või tõesti, lihtsalt, et meil oleks meeles need koledamad-halvemad ajad, kui me omi tantse üldse ise valida ei saanud … Praegu saab ju väga hästi: kui oled kunstnikuna nõus piskuga hakkama saama, siis kuidagi elab ära, Stalin ei aja sind ega mind unes taga.
Kangrul-Stalinil oli eesmärk kätte saada Bulgakovi hing või, noh, korrektsuse huvides, mõtlemine. Vähemasti „Kollaborantides” see tal õnnestub. Ta peab selleks punuma geniaalse võrgu, terve plaani, kuidas vastane, malemängupartner lõpuni sisse vedada. Nii et suures plaanis on see ikkagi kahe vaimu, kahe näitleja duell, mis lõpuks väga hästi jooksma hakkab. Võib-olla on surm see kangelane, kes Bulgakovi lõpuks kurja käest ära rebib …
Kes aga meie hinged müüdavuse, tarbimisühiskonna palju raskemini märgatavast, „leigemast” sulatusahjust välja toob? Et mis sel ühiskonnal siis viga on, küsitakse jälle. Kas ma virisen-vingun, tahan Karusoo lavastuses ka näha säärast varjuteatriga hirmutamist (nagu sinna sisse peidetud on Molière’i ja noore Jossifi elu puudutavate etenduste katketega)? Kuna ma muidu kardan, et see võib olla mõttetu? Et see kõik võib olla mõttetu?