Mõlemad galeriis Noorus avatavad väljapanekud balansseerivad tõsielulise ja fiktiivse piiridel, milleks fotograafiline meedium annab suurepärased võimalused. Nii üks kui teine ekspositsioon annab vihjamisi aimu ka meie naaberkultuuride mentaliteedist kõige laiemas tähenduses.
Lähemalt kunstnikest:
Andrejs Grants (Riia s. 1955): „Ümber Lätimaa”
Ainuüksi fakt, et keegi oma märkmed üldsuse jaoks nähtavaks teeb, annab tunnistust sellest, et tal on meile öelda midagi olulist. Vaadates Läti kunstniku Andrejs Grants´i fotosid jääb see „oluline“ esialgu üsna hoomamatuks – tunne, mis Grantsi töid vaadates tekib on tühjuse aisting.
Olulisem kui piltidel kujutatud inimesed, olendid või asjad ise on siin nende inimeste, olendite ja asjade suhe üksteisesse. See vahekord on lahendatud metafüüsilise kunsti kompositsioonivahenditega. Kehade, näiteks inimeste paigutus pildil on korraldatud nõnda, et vaataja pilk satub, neid küll kergelt riivates, siiski neist mööda, läbi või üle. Nii tekibki mulje kujutatu ajutisusest, viirastuslikkusest, vähetähtsusest.
Tsüklis „Ümber Lätimaa“ näeme inimesi sihipäratutes poosides, seisundites, olukordades, millel pole ühest tähendust. Need on „minejad“, „uitajad“ või „olejad“, kes on vabad päevaplaanidest ja kõigist mõeldavatest kohustustest. Nad kuulatavad, haistavad, hoomavad lõhnu ja tühjust, aimates teisitiolemise võimalikkust. Tundub, et Grantsi fotod kannavad ühtainust eesmärki – rõhutada selle olemasolu, mis asub objektide vahel, taga ja kohal.
www.fotoakademija.lv/lv/pasniedzeji/andrejs-grants
„TTL Vaatenurk“ (Vilnius/ Klaipeda): Gintautas Trimakas, Remigijus Treigys ja Alvydas Lukys Rahvusvaheliselt tuntud Leedu fotograafide rühmitus TTL (Gintautas Trimakas, Remigijus Treigys ja Alvydas Lukys) kuulub strukturalistliku ja kontseptuaalse fotograafia traditsioonidesse. Vilniusest ja Klaipedast pärit loomingulise vennaskonna kõik kolm autorit pildistavad (enamasti päevinäinud) objekte, tegeledes samaaegselt ka fotograafilise materjali palendamisega (filmi füüsilisuse rõhutamine) ning keerukate topoloogiliste ülesannete lahendamisega. Kõiki TTL-i autoreid huvitab ruum ja selle transformatsioonid fotomaterjali tasapinnal – niisamuti on neile oluline rõhutada fotograafilise pildi kaksikolemust: pilt kui
(välise) maailma kujutis/ pilt kui uus objekt ja uus reaalsus.
Gintautas Trimakas (s. 1958)
Trimakase lähenemine on analüütiline, rõhutades kaamerakujutise autentsusega eseme, pinna, valguse aga ka pildi enese füüsikalist olemust. Õhulised ja läbipaistvad tööd esitlevad füüsilisi kehasid, pindu, ja valgust ainult fotomaterjalile omase transparentsusega.
Hämmastava loomulikkusega saavad siin omavahel kokku foto autentne esitlevus ning foto kui pilt-objekt. Osade tööde juures prevalveerib tal foto kui meedium – klaver, kanapee või tohutu lillekorv on need tähtsad füüsised, mida Trimakas esitleb aupaklikult, justkui mingi transtsendentaalse iseväärtusena. Manipulatsioonid jäävad siin sedavõrd diskreetseks, et tundub nagu sisendaksid nad meile oma puudumist.
„Tehniliselt“ võttes teostub säärane mõjuv simulatsiooniefekt väga lihtsalt. Trimakase pildistamisviisi võib ilmselt nimetada
„reproduktiivseks”: Filmi läbipaistev pind, mis füüsiseid vaatab ja hiljem „mäletab”, asub asjade kohal kujuteldava infosalvestina – mäluga peeglina, mis esemeist „jälje” võtab. Trimakase kaamera on seejuures alati pildistatavaga paralleelne – nagu repromasin, mis libisedes mööda pindu, tajub vaid kahte dimensiooni, pikkust ja laiust. Neilt piltidelt ei selgu, kas ruumil üldse kolmandat mõõdet ongi, sest asjade „sisse”
Trimakas ei lähe. Nii jääbki mulje, et pildil kujutatud objekti ja vaataja vahel on veel „midagi” – üksteist osaliselt katvad kilekardinad, klaasuksed või omavahel vaevumärgatava nurga alla seatud peeglid.
Tulemuseks on paljudest eri tasapindadest koosnev n-mõõtmeline pildiruum.
www.mmcentras.lt/index.php?id=2&lang=lt&Sid=212
Alvydas Lukys (s. 1958)
„Ühe objekti pildistajaid” ühendab rida nähtavaid üldkehtivusi, millest mõnedki seletavad edukalt ka Alvydas Lukys´e maneeri. Esiteks – sügav respekt pildistatava (objekti) suhtes. Objekt ise on siin „A” ja „O”
ning selle füüsist ei manipuleerita isegi mitte kujutisel. Kuna ülesvõetu muutub pildiliseks sõnumiks valiku läbi, siis on objektide selektsioonil ka määrav roll. Tegemist pole niisiis juhupildistamisega, vaid tegevusega, mis põhineb tunnetuslikel eelhoiakutel. Lukys´e objektid on tihti amputeeritud oma loomulikust keskkonnast – kõik, mis neid ümbritseb, on pildiliselt passiivne. Vahel toob kunstnik oma leiu spetsiaalsesse keskkonda, stuudiosse, kus seda on vōimalik segamatult vaadelda ning korduvalt ümber pildistada. Viimane meenutab teaduslikku prepareerimistoimingut eesmärgiga valmistada ette järgnev analüüs.
Selles analüüsis täidab foto ennekõike objekti esitlemise dokumentaalset rolli ja tegelik teadustöö jääb vaatajale teha. Pildistatud objektide sagedane „üksiolek“ ja teatav mittesuhtestumine keskkonna, teiste objektide või taustadega ei muutu ometi probleemiks. Lukys´e esemed astuvad dialoogi pigem omaenda minevikuga: oma varasemate funktsioonide ja olekutega ning selliste kahekõnede võimalik sisu muutub vaataja peamiseks lugemisülesandeks.
www.mmcentras.lt/index.php?id=2&lang=lt&Sid=151
Remigijus Treigys (s. 1961)
Valdav enamus Remigijus Treigys`e töid kujutab keskkonda. Enamasti on siin tegemist agulilinna vaadete- ja interjööridega, kusjuures need mõjuvad kuidagi veidralt oma raskemeelses tühjas vaikuses. Siin ei toimu mingit liikumist ega tegevusi – miski ei muuda oma asukohta, ei arene ega teisene. Treigys`e poollagunenud tänavad on täiesti inimtühjad, tema vanu maju pole enam kellelegi tarvis. Interjööride tumedatest sügavustest ilmuvad nähtavale üksikud asjad: televiisor, toapalmid, märklaud. Needki on pärit “väljasurnud” maailmast, kaotanud oma esialgse tähenduse, kattunud paksu unustusetolmuga. Meie ees on justkui mälupildid, mis esitavad tavaseostest puhastatud keskkonna ja interjööride aspekte. Treigys pildistab lagunevat agulikeskkonda nii „seest” kui “väljast” justkui üritades oma fotodel balsameerida seda iseäralikku Baltikumi kohavaimu, mida ei leia enam kusagilt mujalt maailmast.
Kunstnikke tutvustavad tekstid on avaldatud ka Tartu Kõrgema Kunstikooli Toimetiste sarjas ilmunud Peeter Linnapi raamatus „Silmakirjad” 6:
Intellektuaalne kunst: kirjutisi fotograafidest“ (vt lisa siin www.artcol.ee/korgkoolist/toimetised).
Näitusel on esindatud ja avamisel osaleb ka Tartu Kõrgema Kunstikooli partnerkooli Vilniuse Kunstiakadeemia professor ja fotograafia osakonna juhataja Alvydas Lukys.
Fotonäitused on avatud kuni 8. märtsini.
Galerii Noorus asub Tartus, Riia 11. Galerii on avatud T-L kl 11-18.
Näituste külastamine on tasuta.