– „Khlaus, khann ihh dain moofa haaben?”
– „Vas villst du denn maahhen, Noorbert?”
Seda VIII klassis saksa keele tunnis õpitud dialoogikatket – korralikult kaashäälikuid rõhutades (et kujuteldav küünlaleek suu ees ikka ära kustuks) ja vokaale venitades – sai korrutatud gümnaasiumi lõpuni ja veel ülikooliski klassikaaslastega kohtudes, tervituse asemel. Karl Saksa ja Hendrik Kaljujärve lavastuse „Santa Muerte and the Sun” esimest stseeni vaadates meenus see kordamisega sisust tühjaks imetud dialoog uuesti. „James …, kas te teed … soovite?” lausub vaid kontuurina pimedalt lavalt paistev Saks. „Oo. Hausa … miks ka mitte,” vastab eeslaval toolil istuv Kaljujärv, taustaks monotoonne, kurjakuulutavalt mõjuv heli. Mõlemal mehel on käes poolik tellis (sama tellise kaks poolt?) ja midagi nägudele joonistatud. „Muuseas, te olete kutsutud Cuntervilla lossi … õhtusöögile,” jätkab Saks pikema pausi järel. „Oo … hausa. Milline imeline … öö,” vastab lõpuks Kaljujärv. Surmapühaku kohalolu on eredalt tajutav, kuid päikesest pole jälgegi. Ilmselt läks looja(karja).
On selge, et mida vähem laval toimub, seda intensiivsemalt hakkab tööle tõlgendusmasin vaatajate peas. Miks neil tellised käes on? Oota, Saks on ju tantsija, ehk hakkab varsti liikuma ja siis on koreograafia loodud nihkes raskuskeset arvesse võttes. (Hiljem selgub, et Saks tantsib küll, aga kehauurimuseta.) Mis neil näos on? Midagi on nagu suu ümber, aga mis? Aa, klounisuu! Aga miks? Nukrad naljamehed oleks ilmselt liiga labane tõlgendus. Klounisuu ja telliskivi. Kloun kui lõbustaja, kloun kui naeruväärsus, kloun kui hirmus olevus … Telliskivi käes kui ähvardus! Huligaani ähvardus purustada aknaklaas, heidiku ähvardus ühiskonna vastu – nagu punkarid. Kas klounpunkarid on olemas? Juggalod: värvivad klouninäod pähe ja fännavad hiphop-duot Insane Clown Posse; ühiskond ei mõista neid, peab vägivaldseteks. Seega on lavastuse põhitaju … hirm? Ei, pigem eraldumine, endassetõmbumine. Aga kes on James? Miskipärast mõjub isanda nimena. Sest nimetatu istub, aga tema nimetaja seisab ja pakub teed, tahab nimetatut teenida. Jõusuhted on alati vägivaldsed, ühiskonna poolt peale surutud. On see lavastus süsteemikriitika? Milline kunstiteos ei oleks … Hausa on Aafrikas kõneldav keel. Ütles ta üldse „hausa” või hoopis „jausa”? Diktsioon on halb (Kaljujärv pole ju näitleja ka). Stopp! Ülemõtlemise piir on ohtlikult lähedal – unusta hausa. Aga Cuntervilla nimena nüüd küll juhuslik pole! Ropp nimi ühele peaaegu lossile. Väike teinihuumor? Või siis pigem nutikas kui lapsik, eeldades, et see sõnamäng lähtub Chauceri „Canterbury lugudest”. Hiphopi lüürikas esineb see roppus vist üsna sageli naise sünonüümina. Veel üks kordamisega sisust tühjaks imetud mõiste, pelk rutiin.
***
„Peeglike, peeglike seina peal, kes
on …” Mina olen! Ainult mina, sest kedagi teist siin pole. Enam ei ole. Üksi mina, prožektorivihus, neljas lavanurgas peegel. Üks mina, viis mina, kuus mina, ei ühtki mina. Kaja Kann kolis mõned aastad tagasi üksi Lääne-Virumaale elama, kirjutas sellest raamatu „Elutee”, tegi fotonäituse „Kes varastas päeva?”, mis avatud Balti jaama tunnelis praegugi, hetkeni, kui päriselu selle sealt laiali kannab (kahe kuu jagu päevapilte ongi juba möödakäijate erakollektsioonidesse rebitud) ning soololavastuse „Be Real My Dear”. Lavastus on vastikult tõeline oma rutiinses alastuses. Kohe nii vastik, et lõpuks hakkab hea, et endal on kodus vaid üks närune peegelpind ning sellegi ette ei satu töö ja eraelu kõrvalt just sageli. Rahakoti vahel ka peeglit pole, aga silme ees muidugi alati.
„Be Real My Dear” võib Kannu raamatut lugemata ehk ka veidi kaugeks jääda, sest estetiseeritud rutiinist laval (midagi ehitatakse, aga materjali kohaletoomiseks kasutatakse püksisääri, mis pole kindlasti kõige praktilisem) jõuab saali eelkõige esitaja enesekesksus, kuivõrd vaataja ei oska näha kujundite taga neid inspireerinud igapäevaseid toimetamisi. Õigemini vaataja ei usu, et stseenid tõukuvad päriselust, otsides referentse oma isiklikust romantilisest ettekujutusest, mida tähendab midagi läbi elada ja milline on maailm selle ümber. Tunne, et lavalolija vaatajaid eriti ei vajagi, et näidatav oma fragmenteerituses ei püüagi saaliga dialoogi astuda, siiski lahtub lavastuse edenedes.
Kannu soolo keskseks kujundiks on valgusviirg, mille kuju ja suurus sõltub seda murdva peegli nurgast. Mida lõpu poole, seda selgemaks saab, et Kann ei saanudki võtta kübetki vähem aega, et lavaruumi – oma ruumi siin maailmas – ette valmistada. Ehitada plasttorudest vundamenti, mis seinale riputatuna on samakujuline lavapõrandal voolavate valgusviirgudega. Püüdes peeglikilluga ideaalset murdenurka, mis juhataks valguslaine peeglist peeglisse, kaotamata selle peenjoonelisust. Sättides peegleid aina uutesse kohtadesse, et luua lavaruumi aina uusi valguskujundeid sirgjoonest ideaalse ristkülikuni, rääkimata kõiksugustest trapetsitest. Kannu lavastuses tantsib hämaras ruumis eelkõige valgus: päikesekollaselt soe, kuid alati rangelt nurgeline, ühtaegu eneseimetlust paitav ja halastamatult vigu näitav. Just nagu seda on ka üksindus. Peegeldus üksindusest, mis ei saagi sünnitada kedagi teist kui lavastuse epiloogis vaatajate ees mässavat olendit: ihukarva lühikeste säärtega kombinesoonis, mille kapuuts katab näo. Kui katta kehalised tunnusjooned, pole ju ka midagi isikupärast peegeldada. Näotuna vaatab peeglist alati vastu keegi isikupäratu, tehes küsimuse oma erilisusest üleliigseks. Isikupäratust kui vabatahtlikku valikut on ikka lihtsam taluda kui üksi peeglisse jõllitades tõdeda, et su isikupäras pole midagi erilist.
Nii võiks Kannu lavastust tõlgendada küll, kuigi … Kuidagi liiga romantiline, suurustlev on see tõlgendus. „Be Real My Dear” on märksa proosalisem, kahe jalaga maa peal, pigem konstateeriv kui mässav, aga siiski mitte leppiv ega vagur.
***
Mõlemas lavastuses kõneldakse dialoogist, õigemini kahe tegelase või ka tegelase ja tema minapildi dialoogi puudumisest, näidates seejuures, kuidas just nii sünnib tõeline suhtlus – kahe sõbra ja kunstniku vahel, inimesel iseendaga. See, et Saks ja Kaljujärv on küll koos laval, kuid teineteisega kontakti ei otsi, vaid ajavad kumbki oma asja, on tõend mugavusest olla üksi kellegagi koos. Kannu soolos seda mugavust (veel) ei ole, kui vaataja just ei usu, et peegli katmise asemel endale kooriku selgatõmbamine on kooseksisteerimise viis, mis rahuldab mõlemat osapoolt – naist ja tema peegelpilti. Esimene ei püüagi enam peeglist tõde leida ja teine lepib valega.
Ometigi pole kummalgi juhul seda mugavust mõnus vaadata (iseküsimus, kas kunsti peakski olema tore tajuda). On kurnav, pärast etenduse lõppu on tujugi sitt. Alasti ja petetud tunne on. Nagu oleks sind meelitatud kirjeldamatute hüvedega meelt lahutama, aga kui kohale jõudsid, pandi välisuks riivi ja tõsteti hiigelpeegel su ette. Seega on mõlemad lavastused üsna ideaalsed kunstiteosed. Mõista, et ideaalne pole sugugi kaunis, on vaid veidi kergem kui sellega leppida. Aga tõesti: las nad maalivad endale klouninäod pähe ja kuulavad hiphoppi, kui see rõhutamise kaudu isikupära kaotamine aitab neil ühiskonnas kergemini toime tulla; las naine kolib üksi maale ja laseb külmal korduvalt tomatid ära võtta, sest ega tema lisandväärtus ühiskonnale poleks suurem linnas resideeruva vabakutselise kunstnikuna. Las nad näitavad oma ebaõnnestumisi ja leppimist oma puudujääkidega ka teistele, lavalt, et ülejäänud, kes pole veel oma klouninägu ega valega leppivat peeglit leidnud või pole veel seda otsimagi hakanud, saaks oma eluga rahulikult edasi minna – seljas ihukarva lühikeste säärtega kombinesoon, mille kapuuts katab näo.
***
Täna tööle ei lähe. Lihtsalt ei lähe. Päev iseendale. Hommikuse ringkäigu teen ikka ära: hambapes
u, kusemine (samal ajal, sest aega pole raisata); üks banaan, üks juustuleib. Hommikukohv – piimaga. Esimene suits. Äkki lihtsalt loeks terve päeva! Kaja „Elutee”. Teise rutiini on ikka mõnusam sukelduda kui enda oma läbi viia. Kajal võttis külm tomatid ära, mida ta muidugi emale ei julgenud öelda. Huvitav, kas mu ema helistab, kui mul paari päeva pärast sünnipäev on? Me pole ammu rääkinud, aga küll helistab. Päevakohv. Mitu suitsu. Kajal külmus kaev kinni. Boiler on katki, peaksin uue tellima, aga täna ei viitsi. Päevakohv. Mitu suitsu. Loen veel Kaja talve üleelamised läbi, siis peaks süüa tegema. Kas täna keedan makarone või praen muna? Ilmselt makarone. Kolmas päevakohv. Peaks poodi minema, piim hakkab osa saama. Ah, mis sel mustal kohvil viga. Kaja lindistab kollitantsu ja saadab oma mehele. Nii et see oli siis koll seal laval … Peaks hoopis arvustuse valmis kirjutama … Mis neid kaht lavastust seob? Eskapism? Liiga lihtne. Jõuab veel kirjutada küll. Homme näiteks. Päevakohv – piimata. Suits aknal. Kõrvalkrundil puuritakse ehitusel mingeid vaiu maasse: masina mootor annab monotoonse baasrütmi ja puur kurjakuulutava meloodia juurde. „Santa Muerte and the Sun” – keegi võiks selle muusikast eraldi kirjutada. Homme tegelen. Raamat hakkab läbi saama. Hästi kirjutatud, avab ka lavastust. Ah, vahet pole, täna kriitikat ei tee. Valle helistab: „Kas sõidame? ” Õigus küll, pidime ju Rakverre esikale minema. „Jah, muidugi!” vastan kui enesekindlus ise.