Üsnagi laialt on levinud arvamus, justkui eeldaks eksperimentaalmuusika „akadeemilisema” suunaga võrreldes erilist ettevalmistust. Interpreedi vaatenurgast on selles väites omajagu tõtt, sest uuema muusika katsetuslike pillimänguvõtete puhul tuleb tehniline lisapagas kahtlemata kasuks. Eksperiment võib aga seisneda ka nimelt soovis teha loome- ja esitusprotsess kuulajale eriti selgesti mõistetavaks. Selle püüdluse kujukas näide on Christian M. Fischeri teos „Brahmavihāra” viiulile, klarnetile ja live-elektroonikale, mis tuli ettekandele 9. jaanuaril Pärnu keskraamatukogu saalis. Pealkiri viitab neljale budistlikule voorusele ja meditsioonipraktikale, sellest ka teose neli osa ja kõrilaulu matkivad viiuli flažoletid. Harjumuspärasema must valgel üles tähendatud noodikirja asemel on siin kasutatud „animeeritud graafilist notatsiooni” ehk arvutiga loodavaid liikuvaid kujundeid, kuhu on kätketud kogu esitajaile tarvilik teave ja mis peavad olema samaaegselt nähtavad ka kuulajale. Lubatud läbipaistvust ja mõistetavust ei pruugi visuaalselt köitev alternatiivne „partituur” tingimata tagada, sest noodikirja loogika lahtiharutamiseks jääb publikule teose ühekordsest kuulamisest-vaatamisest tõenäoliselt väheks. Nüüdismuusikas kogenud muusikud Mari Targo (viiul) ja Helena Tuuling (klarnet) näisid aga audiovisuaalses labürindis laitmatult orienteeruvat ning visandasid helilooja juhitud live-elektroonika toel arvuti­animatsiooniga võrdväärselt lookleva kõlamaastiku.
Üks esimesi eesti aleatoorilisi teoseid, Jaan Koha „Rondo aleatorica” (1967) tuli ettekandele 10. jaanuaril Diana Liivi klaveriõhtul Pärnu raekojas koguni kahes erinevas variandis. Kontserdi tuuma moodustas siiski Arvo Pärdi klaverilooming, millega pianistil näib olevat eriline side. Eriti meeldiv oli karakterierksas esituses kuulda Pärdi varasema perioodi klaveriteoseid („Partiita”, „Neli lihtsat tantsu” ja „Diagrammid”), mis kipuvad helilooja ülejäänud loomingu taustal mõneti varju jääma. Kogu kava oli suurepäraselt läbi mõeldud, mistõttu on kõigiti põhjust soovida, et samad teosed kõlaksid sama pianisti esituses tulevikus suuremas kontserdipaigas arvukama publiku ees.
PNP programmi mahtus ka kaks kontserti Endla teatri black box’is. Esimesel astusid üles Kai Kallastu (sopran) ja Malle Maltis (elektroonika), kusjuures kavas olid Saariaho, Udumani ja Maltise helitööd, viimati nimetatult ka uudisteos „Linnu laul metsale”. Teiseks kontserdiks oli „must kast” Küberstuudio päralt, mida esindasid flöödimängijad Monika Mattiesen ja Leonora Palu ning elektroonikapuldis Tammo Sumera. Kavalehelt vaatasid vastu nimed, mis kõnelevad igale nüüdismuusika huvilisele enda eest ise: Tulve, Siimer, Pärt, Kõlar, Kallastu ja Remme. Kellele jäi kahe päeva jooksul kontserdil ja konverentsil kogutud muljetest veel väheks, võisid kolmandal päeval tutvuda Eesti kunstiakadeemia üliõpilaste loodud eksperimentaalsete muusikainstrumentidega.
Seda, milliseks kujuneb järgmine PNP, on ennustada loomulikult keeruline, sest ettearvatavus ei sobi kindlasti kokku katsetava vaimuga. Üsna julgelt võib siiski eeldada, et nagu tänavu ja eelmistel aastatelgi pakub PNP ka tulevikus seda, mida selles on ikka eriti hinnatud: põhiosas eesti nüüdismuusikast koosnevat kontserdiprogrammi eesti muusikute suurepärases esituses ning hulganisti mõtlemisainet pealekauba.