Ma tahtsin raha ja ma tahtsin kuulsust.
William Somerset Maugham

1903. aastal ilmus Inglismaal postuumselt tähelepanuväärne romaan „Kõige liha teed” („The Way of All Flesh”), autoriks vahetult enne selle avaldamist 77aastaselt surnud Samuel Butler (1835–1902), kellelt Loomingu Raamatukogus on eesti keeles 2003. aastal ilmunud tema teinegi huvitav teos „Eikusagil” („Erewhon”, 1872, tlk Heiki Silvet). Üks inglise kirjanduse sümpaatsemaid käsitlejaid Walter Allen (1911–1995) on aga seda autobiograafilist raamatut nimetanud ajapommiks. Kui Bernard Shaw ei oleks selle avaldamist organiseerinud, oleks see võinud veel aastateks tähelepanu äratamata seisma jääda. Aga sel aastal ta plahvatas ning rusudest sündis uut laadi romaan uue ainestiku ning uue kangelasega. Teemaks on enesemääramine, kangelaseks noor mees, kes mässab oma perekondliku tausta ning nende väärtuste vastu, mida esindab tema perekond. Kui varem oli vanemate kritiseerimine briti ühiskonnas olnud tabu, siis sealtpeale hakati ilmselt paljus tänu ka Freudi skandaalsetele töödele sügavamalt ning avameelselt analüüsima oma lapsepõlvekogemusi. Samuti ilmus üha rohkem pihtimusi mõnitamisest, vägivallaaktidest ja seksuaalsest ahistamisest kallites erakoolides ning et need olid jätnud paljude noorte intellektuaalide hinge parandamatu armi. Ei saa muidugi otse väita, et selletaolisi romaane poleks kirjutatud ilma Butleri eeskujuta: sellesse ritta kuuluvad Arnold Bennetti  „Clayhanger” (1910–1918), D. H. Lawrence’i „Pojad ja armastajad” (1913, e. k 1985, 2005), William Somerset Maughami „Inimorjusest” (1915, e. k 2002), vahest ka James Joyce’i „Kunstniku noorepõlveportree” (1916, e. k 2003) ning ükski nendest autoritest ei ole Butlerile kunstnikuna temperamendilt eriti lähedane. Ometi võib seda romaani pidada teemalt siiski hilisemate prototüübiks.
Eeskätt on seega tegemist reaktsiooniga viktoriaanliku ühiskonna vastu. Peategelase ehk siis Butleri enda vanemad on alateadlikult silmakirjalikud ja vagatsevalt julmad ning käitumises –
oma veendunud õigsuses, edevuses, ratsionaliseerimises – lausa moraalikoletised.
Paraku on vana hea Samuel Butler praeguseks oma olulisusest hoolimata juba üsna unustatud, kuid unustusse on vajunud teisedki väärt autorid. Ilmselt vaid vähesed teavad tänapäeval mainekat ühendriiklast Henry Adamsit (1838–1918) ning tema tollal paljusid noori intellektuaale ja kunstnikke tugevalt mõjutanud postuumselt Pulitzeri auhinna võitnud autobiograafilist teost „Henry Adamsi haridustee” („The Education of Henry Adams”, 1918). Halvasti on käinud ka siinmail kunagi ülimenukaks osutunud „Forsyte’ide saaga” autori, nobelist John Galsworthy käsi (1867–1933), kelle sädelevat stiili ja peent huumorimeelt võiks ju praegugi hinnata, ehkki ta kirjutas maailmast ning ühiskonnakihist, mis on juba ammu lakanud olemast. Üha vähem kohtab viimase aja kirjanduskäsitlustes ja antoloogiates sellistegi suurepäraste autorite nimesid nagu Evelyn Waugh (1903–1966) või Graham Greene (1904–1991) ning väga paljusid teisi. Paraku tundub, et samasse ritta võib paigutada ka 1930. aastatel ülimenukaks ja väidetavalt kõige kõrgemini tasustatud autoriks osutunud William Somerset Maughami, kelle sünnist möödus 25. jaanuaril 140 aastat.
Maugham sündis Prantsusmaal Briti saatkonnas ehk seega Inglismaa pinnal, kuna tema isa kartis, et muidu oleks poeg hiljem Prantsuse sõjaväkke värvatud. Üsnagi paljutõotava alguse katkestas vanemate surm ning kümneaastane poiss jäi Kentis elava onu kasvatada. Vastavalt peretraditsioonidele oleks noort Williamit pidanud ees ootama advokaadikarjäär, kuid paraku sai selle elukutse valikul takistuseks tema tugev kogelemine, mistõttu jäi ta kogu eluks häbelikuks ning introvertseks. Selle asemel hakkas Maugham õppima meditsiini ning töötas mõnda aega arstina Londoni vaeste linnaosas Lambethis. See kogemus pakkus talle ka materjali esikteose, naturalistlikus laadis „Liza Lambethist” („Liza of Lambeth”, 1897, e. k 2004) kirjutamiseks. Raamat osutus sedavõrd menukaks, et autor sai hakata elukutseliseks kirjanikuks. XX sajandi alguses kirjutas Maugham mitmeid publikule meeldinud näidendeid ning sajandi teiseks aastakümneks oli ta saavutanud majandusliku sõltumatuse. Nüüd, umbes 40aastaselt, oli ta ka jõudnud eluperioodi, mil tema kirev ja sündmusrohke elu hakkas varjutama loomingut. Segastel asjaoludel sõlmitud abielust sündis tütar, kellele pandi nimeks Liza, kuid Maugham oli ka juba leidnud sõjaväes, kus ta töötas aktiivselt ka salaluures, oma elu armastuse, endast 18 aastat noorema ameeriklase Gerald Haxtoni, kes suri 1944. aastal. Kuna homoseksuaalsed suhted olid sel ajal Inglismaal mõeldamatud, siis reisisid nad palju, viibisid enamasti Lõunamere saartel, kus see, kes kellega magab, ei paistnud kellelegi eriti korda minevat. Pealegi osutus Gerald kirjanikule ideaalseks partneriks, kes kompenseeris oma ekstravertsuse ning seiklushimuga Maughami vaoshoitust, inspireerides teda ning pakkudes rikkalikku materjali loominguks. 1927. aastal lahutas Maugham abielu ning lahkus Inglismaalt suure skandaaliga, asudes elama Prantsusmaale. Tema elu lõpp oli nukker. Inglismaal oli tema maine kurikuulus ning väidetavalt olevat Londoni kohvikutes külastajad teda tervitamata lauast tõusnud ja lahkunud, kui ta söandas mõnda nendest sisse astuda. Pärast Geraldi surma sai tema uueks sekretäriks ja elukaaslaseks Alan Searle, kellega ta oli kohtunud juba 1928. aastal. Too oli pärit slummist ja juba harjunud, et vanemad mehed teda ülal peavad, ning ühtlasi Geraldi täielik vastand. Ja muidugi ahvatles teda Maughami varandus. Lõpuks saavutas ta intriigidega selle, et viimane ütles lahti oma tütrest. Maughami elu varjatud tahke on objektiivselt ning üsnagi usutavalt kujutatud 2012. aastal valminud dokumentaalfilmis „Härra Maughami paljastamine” („Revealing Mr Maugham”).
Maugham on kirjutanud üle kahekümne romaani, kolmkümmend üks näidendit ja seitse köidet tõsielulisi proosalugusid, mille sündmustik leiab aset maailma paljudes, tihti eksootilistes paikades. Menu saavutas ta päevakajaliste seltskonnanäidenditega „Lady Frederick” (1907) ja „Ring” („The  Circle”, 1921), kuid püsiväärtuslikemaks peetakse tänapäeval tema mõningaid romaane nagu 23aastaselt avaldatud „Liza Lambethist”, autobiograafiline „Inimorjusest”, Paul Gauguini elul põhinev „Kuu ja kuuepennine” (1919, e. k 1973), „Kirev loor” (1925, e. k 1935), „Elumõnud” (1930, e. k 1994) ja „Vahe tera” (1944, e. k Toronto 1956). Maugham on ka kohati eksootilise taustaga puänteeritud iroonilise novelli meister. 1938. aastal ilmus tema autobiograafia „Kokkuvõte”.
Maughamiga sarnased katsumused pidi ilmselt läbi tegema ka temast viis aastat noorem E. M. Forster (1879–1970), kelle poolautobiograafiline „Maurice” on ilmunud ka eesti keeles 1993. aastal. Kirjutatud on see aastatel 1913-1914 ning ümber töötatud aastatel 1932 ja 1959-1960. Forster sõprade seas oma homoseksuaalsust suurt ei varjanudki. Kui Maugham on täielikult vältinud seda teemat ning spekuleerib vaid „Don Fernandos” (1935, e. k 2005) põgusalt El Greco oletatava „hälbe” üle, siis Forster räägib „Maurice’is” avameelselt oma orientatsiooniga seotud probleemidest. Loomulikult oli niisuguse teose avaldamine XX sajandi esimesel poolel mõeldamatu, hiljem aga ei pidanud autor selle väljaandmist vajalikuks, hinnates kirjutatut ebaküpseks. Nii ilmuski see romaan alles aasta pärast Forsteri surma, kui tal juba puudus võimalus selle avaldamist takistada.
Maughami suurimaks saavutuseks peetakse peaaegu üksmeelselt poolautobiograafilist „Inimorjusest”. Kujutatud on siin butlerlikus laadis ühe noore mehe arengulugu, tema suuri lootusi ning illusioonide järkjärgulist purunemist. Nii on seda romaani vahel nimetatud ka skeptilise romaani üheks paremaks näiteks kirjandusloos. Autori enda füüsilisi puudusi
ning „hälbimust” asendab siin peategelase kompjalg, mis põhjustab talle koolipõlves palju alandust. Ja võib-olla nagu ka autor ise oma kogelemise ja homoseksuaalsusega hädas olles otsustab poiss Jumalalt abi paluda, et too oma jäägitus headuses teda aitaks ja jala terveks teeks. Ta palvetab iga päev ning paneb paika kuupäeva, mil peaks juhtuma ime. Oodatud päeva hommikul ärkab ta kindla teadmisega, et Jumal on ta palveid kuulda võtnud, kuid siis langeb ta pilk endiselt köndistunud pöiale ning ta kaotab usu Jumalasse igaveseks.
Somerset Maugham ise on öelnud, et ta pole tahtnudki olla Proust või Tolstoi. „Ma tahtsin raha ja ma tahtsin kuulsust” („I wanted money and I wanted fame”) on üks tema kuulsamaid fraase. Seega on ta ka ise ennast määratlenud kui autorit, kes kuulub teisejärguliste paremiku hulka, ja selle väitega on nõustunud suur osa kriitikuidki. Kirjanik tunnistas objektiivselt, et tema teisejärgulisus tuleneb ilmselt lüürilise kvaliteedi puudumisest loomingus, samuti piiratud sõnavarast ning metafooride nappusest teostes. Ühtlasi tuleb aga ka silmas pidada, et Maugham kirjutas oma teoseid ajal, kui üha suuremat tunnustust ja populaarsust hakkasid võitma praeguseks klassikuteks kuulutatud suured modernistid James Joyce, Virginia Woolf, Marcel Proust, Thomas Mann, William Faulkner ja teised ning selles auväärses seltskonnas võib tema proosat tõepoolest pidada kahvatuks. Tänu kirjastusele Canopus võib aga sellele vaatamata lugeda suuremat osa tema loomingust ka maakeeli.