Eestis elab imelisi inimesi. Kahtlemata on üks neist Aleksander Sünter, sõpradele ja lähituttavatele Sünteri Sass. Jah, liigagi oluline osa temast lahkus siit ilmast jooksva aasta 26. jaanuaril. Jah, tal oli jagada meiega ülekohtuselt lühikest aega. Jah, see on valus, eriti lähedastele.
Siiski võib veendunult vaadata otsa tõele, et Sünteri Sassist on siia jäänud rohkem elu, kui mõnigi meie hulgast kaks korda pikema aja jooksul sisustada mõistaks.
Pärimuse kandjana on ta toonud elule Viljandi Pärimusmuusika Keskuse teabekogu, Saaremaa pärimus­muusika andmebaasi, Regiöö, Supi­linna päevad, ansambli Oort ja selle lood. Ta on andnud kasvujõudu Viljandi Kultuuriakadeemia rahvamuusika õppekavale selle muutumisel pärimusmuusika õppekavaks, 2004. aasta üldlaulupeole rahvamuusika päeva kunstilise juhina, aastatel 1999–2006 festivalile „Improvizz”, 2007. aasta koolinoorte tantsu- ja laulupeole rahvamuusika valdkonna kunstilise juhina. Ta on innustanud kaaslasi nii sõnas kui teos meie muusikalise emakeele igapäevaellu tagasitoomisel.
Siinkohal sai suhteliselt heitlikult kirja vaid osa Sünteri Sassi tegemistest ja tegude viljadest. Varjatum ja sellevõrra hoomamatum osa elab edasi inimestes, kellega ta on kokku puutunud ning keda paratamatult mõjutanud. Seejuures polegi nii määrav, kas see kokkupuude on olnud muusikuna, kolleegina, õpetajana, sõbrana, vere- või hingesugulasena. Peamine on, et ta täitis väega meie inimlikkust.
Võime hoiduda enese ja teiste raiskamisest, oskus võtta vajalikku aega, olulise nägemine ning väärtustamine. Kurjaga kaasaminematus, vihale allumatus, tühja rabelematus. Kaaslaste toetamine, vajalike tegude tegemine, asja sisusse süvenemine, ootamata-taotlemata avalikku kiitust või vastutasu. Olukorraga leppimine, samal ajal leppimata oludega. Ei mingit hala. Heidutamatu heatahtlikkus.
Kõik see on jäänud ning kerkib inimestes vajalikul hetkel jälle esile, moodustades mustri või pilliloo, nii nagu kellelegi rohkem meeldib vaimusilmas esile manada. Just siin avaldub Sünteri Sassi tegelik loojaloomus, mida ei suuda vääristada ükski pingerida või auhind või tunnistäht, vaid saadud kogemuse edasikandmine ja -andmine ning jagamine nende poolt, kes selle kingi on taibanud vastu võtta. Anname talle siis selle au, mida ta väärib.
Ma usun, et sellele kirjutavad alla kõik, kes Sünteri Sassi on iganes tundnud. Ja ma usun, et talle meeldib see rohkem kui järelehüüdjad hääled.