Kui suurtest toetussummadest käib jutt ning millise tegevuse tarvis hakatakse neid välja andma?
Kuidas see täpselt välja hakkab nägema, on alanud aasta arutlusteema. Kui suured on summad, pole praegu samuti teada. Kuna varem pole sellist tegevust üldse rahastatud, siis usun siiralt: igast rahasummast on abi, et hakata otsast liikuma. Loodan, et kultuuriministeerium saab järgmiseks aastaks selleks vajaliku raha, kusjuures see ei tule teiste teatrite arvelt, vaid on lisaraha selle ettevõtmise elluviimiseks. Programmil on mõningaid sarnasusi 2005. aastal rakendunud programmiga „Teater maale”, millega aidatakse kaasa professionaalse teatrikunsti jõudmisele maaregioonidesse.
Uue programmi väljatöötamisel plaanin põhjalikult rääkida teatritruppide esindajatega, millised on põhilised kulud, mis takistavad praegu külalisetenduste andmist koolides ja lasteaedades. Kas tuleks katta pigem transpordikulu või saali renti – ehkki lasteaedades ja koolides seda enamasti ei küsita – või toetada tehniliste probleemide lahendamist? Nagu öeldud, on tähtis, et toetussummasid antaks võimalikult täpselt ja sihipäraselt. Üks võimalusi on, et sellest programmist toetuse saamiseks valitakse välja konkreetsed lavastused, mis seda kõige rohkem väärivad. Seega ei toetata niivõrd truppe, vaid just väärt lavastuste etendamist koolides ja lasteaedades.
Mõistagi on sellise toetuse saamise eeldus korrektne aruandlus: riigimaksud peavad olema makstud ja raamatupidamine korras. Seegi peaks „mustalt” etendusi andvaid truppe eemale peletama. Oma tööd ausalt ja heal tasemel tegevatel teatritel jääb aga toetust saades piletitulust rohkem raha üle oma näitlejatele vähegi viisaka töötasu maksmiseks, samuti aitab toetus hoida neil pileti hinna madalal.
Kas sellist „bändide tarifitseerimist” hakkab korraldama kultuuriministeerium ise?
Kindlasti pole see kultuuriministeerium, kes paneb komisjoni kokku ja hakkab teri sõkaldest eraldama. Pigem võiks selle komisjoni moodustada mõni selle teatrivaldkonna organisatsioon, kellele antakse õigus toetusraha jagada. Valdkonna inimesed teavad ise kõige paremini, kes on tublid ja toetust väärt ning kes mitte.
Tambet Kaugema