Kui soovisin juubilariga neil päevil tema tegemistest juttu teha, arvas ta, et räägime parem Bruno Luki väärikast koolkonnast, kuhu kuulub pikk rida pianiste kuni Kalle Randalu ja sel teisipäeval Tallinnas soolokontserdi andnud Toomas Vanani. On põhjust rääkida nendest väärtustest, mille toel on muusikuks kasvanud ja pianistiks arenenud need paljud. Neid on voolinud Luki professionaalne erudeeritus ja entsüklopeedilised teadmised, tema kirglik andumine muusikale, mängimisele, harjutamisele ja võime panna oma „jüngrid” tööle ratsionaalselt, teadlikult ja tähelepanelikult. Kui Toivo Nahkur kord provotseerivalt temalt küsis: „Kas pianist on interpreetide seas kõige intellektuaalsem natuur?”, siis oli vastus selline: „Nõustun sellega, nagu seda on ka orkestri dirigent. On vaja meeles pidada, et pianist tegeleb terve partituuriga, kui iga teine pillimängija tegeleb üherealise muusikalise mõtte omandamisega. Pianist mängib alati mitmehäälelist muusikat”.
Luki kodus oli erakordselt suur valik heliplaate, mida omal ajal koos õpilastega kuulama ja arutama koguneti. Eelistatud olid eelkõige maailmakuulsad pianistid Schnabel, Arrau, Kempff, Brendel ja muidugi Rubinstein. Erna Saar oli üks sagedasemaid kuulajaid selles ringis. Õpingute jooksul kujunesid temalgi oma lemmikud, kellega end tihedamalt siduda ja mida põhjalikumalt harjutada. Eriti hingelähedaseks said Schuberti laulude Liszti transkriptsioonid, mida ta armastab mängida tänapäevani. Aga ka Liszti originaalteosed on huviorbiidis. Lukk pidas oma sajandi suurimaks Liszti interpreediks Claudio Arraud tema esituse suurejoonelisuse, sügavuse ja mõttetiheduse poolest. Ja esikohal ei ole mitte pelgalt virtuoossus, kinnitas Lukk. Need seisukohad ei ole Ernastki mööda läinud. Aga tal on veel eriline armastus – Chopin. Meelde on jäänud f-moll ballaadi küps ja kujundirikas esitus. Tema muusikalist väljenduslaadi ja pianismi ilmestavad kõlameisterlikkuse kõrval mõtteselge otsekohesus ja kujundlik arendus, kus agoogilised ja dünaamilised koostisosad on harmoonilises tasakaalus. Tema esitustest kostab südamest ja armastusega pakkuda tahtmine. Suurt mõju on Erna saarele tema sõnul avaldanud õpingutejärgne osalus Moskva konservatooriumi klaveriklassides väga tuntud pianistide juures nagu Neuhaus, Flier, Ginsburg ja Joheles, rääkimata Tšaikovski-nimeliste konkursside klaverivoorude järjepidevast kuulamisest. See avardas silmaringi, tekitas uusi mõtteid, rikastas teadmisi ja elamusi kogu eluks.
Kodus meeldis Erna mängu kuulata maalikunstnikust abikaasal Johannes Võerahansul, kes oli ka ise hea muusik ja mängis meelsasti klaverit. Olles ise kirglik Beethoveni armastaja, ei pidanud ta paljuks anda naisele asjatundlikku nõu teoste muusikalise kujunduse kohta.
Pärast konservatooriumi lõpetamist (1948) sai Erna Saarest Bruno Luki assistent, hiljem õpetaja sealsamas ja ka muusikakeskkoolis. Õpilaste nimekiri kujunes aastate jooksul aukartustäratavalt pikaks, kui vaid üksikuid meenutada: Toivo Nahkur, Eevi Ross, Riina Gerretz, aga ka terve pikk rida meie tuntud heliloojaid ja dirigente, kes on Erna Saare käe alt läbi käinud, näiteks Arvo Pärt, Raimo Kangro, Helena Tulve, Olari Elts, Lauri Sirp, Erki Pehk, Mikk Üleoja jt. Õpetamise kõrval on Erna Saar mänginud paljudes ansamblites ja salvestanud muusikat Eesti Raadiole. Ta on kirjutanud artikleid ja arvustusi Sirbile, on ühtlasi Eesti Klaveriõpetajate Ühingu auliige ja stipendiaat.
Erna armastab korraldada kodus muusikaõhtuid, kus ta mängib külalistele oma lemmikmuusikat. Terve elu on kulgenud klaverimängimise, selle õpetamise ja muusikakuulamise sees, mis kosutab hinge, annab tervist ja elujõudu ning rõõmu täna, iga päev. Soovime, et see jätkuks!