Kas tänu TMW-le on meie muusikamaastikul midagi muutunud?
Toomas Olljum: On ilmselge, et tänane olukord on võrreldes viie-kümne aasta tagusega tundmatuseni muutunud. Kümme aastat tagasi oli bändidel ainult naiivne ambitsioon, aga arusaam, kuidas muusikamaailm toimib, oli täiesti olematu. TMW on bändide ja muusikute silmaringi avardanud.
Leelo Lehtla: Teame nüüd ka üksteist paremini.
 
Teadmisi tundub palju rohkem, ometi jagub üllatusi – kuni sinnamaani välja, et ei saada üldse aru, mis TMW ikkagi on ja kuidas seda tööriista enda heaks kasutada.
Olljum: Kui kümnest kaheksa pole veel aru saanud, siis kaks on mõistnud, mida on vaja, et selles valdkonnas professionaaliks saada.
Lehtla: Olen klassikalise muusika valdkonnas töötanud kümme aastat, neist pool rahvusvaheliselt: esimene eksport oli viis aastat tagasi. Meil on tasemel muusikuid, selles pole kahtlust. Aga süsteemis on auke ja muusikutel raske. Juba see, et üleüldse TMW-le kandideeritakse, on väga suur edasiminek. Mitte ei esitata ainult oma CV, vaid üritatakse teha ka müügitööd. Väljapoole Eestit on saadud üldjuhul õpingute ja isiklike kontaktide kaudu. TMW on toeks, et hakkaks tekkima professionaalne lähenemine. Fondiga oleme pingutanud, et muusikutel oleks ka Eestis rakendust, et areneda ja edasi minna.
Maria Mölder: Tavaliselt on nüüdismuusika professionaalide võrgustik sisering: nad ei kohtu popmuusika korraldajatega, aga neil on siin palju uut õppida ja näha pilti teise nurga alt. Kõlab muidugi ka kahtlevaid noote, kas eksport klassikas ja nüüdisklassikas üldse TMW abil toimib, aga arvan, et töö peab süstemaatiline olema. Seda me teeme korralikult.
Lehtla: Meie valdkondades ilmneb skeptitsism, et TMW on ikkagi popmuusika üritus. Aga see ei tohiks meid ka pidurdada, pigem tuleb probleem lahendada ja see nõuab veel tööd.
Mölder: Kõige olulisem on, milliste muljetega delegaadid siit ära lähevad ja mida meist räägivad – seda nii klassikas, nüüdisklassikas, jazzmuusikas, folgis ja popmuusika eri niššides. Korraldajad toovad väga spetsiifilise maitse ja huviga inimesi. Nii see käibki.
Olljum: Kui ka pop- või rokkmuusika mõistes oli varem Eesti muusika anonüümne, siis pärast viit aastat on mentaliteet Eesti muusika suhtes muutunud – suhtutakse kui võrdne võrdsesse.
TMW viie aastaga on edulugusid tulnud. Kas palju või vähe?
Olljum: Tulemuste kohta on veel vara midagi öelda, aga TMW on piisavalt inspireerinud uut põlvkonda. Tihtipeale lähenetakse asjale nii, et TMW on justkui manager, agent või promootor. Artist teeb kontserdi ära ja ootab, et asjad hakkavad ise juhtuma. Ei mõisteta TMW platvormi: üle maailma tulevad Tallinna inimesed, kellega sul on võimalik näost näkku suhelda, kutsuda nad oma kontserdile. Kui seda ei oleks, peaks bänd, kellel tekib rahvusvaheline ambitsioon, püüdma saada „Lost in Music’ule” Soome või „Eurosonic’ule” Hollandisse. Selles maailmas on vaja olla äärmiselt aktiivne, TMW-l saab luua esimesed kontaktid, aga siit peab edasi liikuma, aastaringselt tööd tegema. Siiski märkan, et artistid on muutunud ambitsioonikamaks.
Mölder: Toomase jutt on sulatõsi: tulemus ei pea olema see, et mõnel bändil on kahe kuu pärast kontsert, vaid et meid, Eesti muusikaturgu kui sellist, nähakse adekvaatse partnerina. Kui kiiresti mingid asjad toimivad, sõltub muusikastiilist. Kui popmuusikas võib esinemiskutse tulla mõne kuu vältel, siis klassikas ja nüüdismuusikas on esinemisplaanid mitmeks aastaks paigas ning positiivne laks esinejani jõuda aastate pärast.
Lehtla: Õige! Sel aastal üritame teha klassikaartistidele kommunikatsiooni natuke lihtsamaks ja tekitada neile võimalusi rääkida vajalike inimestega. Ka klassikalise muusika turul ei juhtu, et keegi tuleb ja ütleb: „Sa oled see ülim anne, sinu jaoks teen kõik!”.
Olljum: Muusikatööstuses on inimestevahelised suhted väga olulised. Näiteks vaadatakse, kas on võimalik koostöö nende inimestega, kes on bändi ümber. Tänapäeval tulevad plaadifirmad mängu alles siis, kui artist on ületanud päris suure künnise. Kui nad tajuvad, et artist on populaarne Saksamaal, Šveitsis, Austrias, siis ehk saab teda lükata ka rahvusvaheliselt tuntumaks.
 
TMW-l esinejatele on delegaatide list varem kättesaadav, kuid sellesse kas ei viitsita süveneda või ei julgeta nendega kontakteeruda.
Mölder: Seda võib lisada küll, et delegaadid on väga õnnelikud, kui saavad kontakti otsiva meili. Eriti kui läheb veel täppi ja see saadetakse inimesele, kes sinust huvitub.
Lehtla: Peab teadvustama ka, et showcase on korraldatud kellegi poolt ja kellegi jaoks. Ja korraldajat ei ole keeruline kindlaks teha – olemegi selleks, et osapooled kokku viia.
 
Kuidas kommenteerida olukorda jazz­muusikas?
Jaak Sooäär: Eksport on kasvanud kümneid kordi ja „liiklus” päris tihe. Välismeedias on selle tulemusel juba tekkinud positiivne foon. Jazzis tehakse väga palju vahetusprojekte ja workshop’e. Kui suured riigid nagu Saksamaa, Holland või Prantsusmaa midagi planeerivad ja on huvi kutsuda kedagi ka Ida-Euroopast, siis võetakse kedagi meilt, sest nad on siin käinud. Meile on see suur aken maailma – üritame kõik võimalused ära kasutada. Nii Eestis kui mujal on probleemiks see, et sõna „jazz” puhul on väga raske öelda, mis see tegelikult on. Siit küsimus, kuidas publik leiaks selle õige üles. Nii ka TMW-l: sisu ei olegi nii väga erinev, aga tempel on tugev. Toomas tõi välja, et muusikud on muutunud professionaalsemaks ja riik on panustanud eksporti. See kõik on väga õige ja toimib lühiajaliselt väga hästi. Tallinnas veel asi töötab, aga mujalt on kuulda, et muusikakoolid vajuvad ära. Akadeemiliselt näen, kust muusikud tulevad: nad tulevad ainult teatud kohtadest ja on seotud teatud õpetajatega. Ei ole nii, et praegu on andekuse buum. Andekaid inimesi on olnud igal pool ja kogu aeg.
Mölder: Süsteemne muusikaharidus ja palgad mõjutavad kõiki stiile. Popmuusikud, kes on kuskile jõudnud, ei ole ka tühja koha pealt tulnud. Kui tagasi pöörduda, siis inspiratsiooni ja konkreetselt tahtmise jaoks on siiski edulood väga olulised.
Lehtla: Nendel, kes on ajanud oma asja ainult kohalikul tasandil, ambitsioon aasta-aastalt langeb. Usun, et nii mõnelgi meie edukamal pop-rokkartistil võisid algul olla tohutud unistused, kuid nüüd on siin kõik stabiilne, läheb hästi ja ei pruugi edasi pürgida. Klassikas on samamoodi: muusikud on tööga üle koormatud ega jaksagi mõelda, kuhu nad võiksid veel jõuda. On kurb mõelda, et mõni inimene on nii andekas ja keegi võiks ta mured ära kraapida, kuid majanduslikult on see kohutavalt raske.
Olljum: Tegelikult on meie artistidel mugav ja maailm väljaspool Eestit hoopis karmim. Näiteks USAs hakkab kapitalism juba mõttest pihta: kui elad Los Angeleses või New Yorgis, siis konkureerid pidevalt 2000 parima bändiga üle kogu maailma ja riiklikust toetuspoliitikast pole juttugi. Kui tahad bändi teha, siis on see su põhitegevus, aga leiva saad lauale kõrvaltegevusega. Meie mugavused võivad uinutada bändimehi ja loomeinimesi.
Mölder: Eestis tuleb palju vähem teha, et jõuda meediasse ja millegagi silma paista. Muusikaspetsid, kes on siin käinud, näevad seda väga suure väärtusena. Sarnased showcase-festivalid on mujal ju palju suuremad ja ligipääs tähtsatele inimestele tunduvalt raskem. Neid võimalusi ei kasutata ära, muusikud küsivad veel, et miks ma pean tasuta esinema …
Sooäär: See on meie riigi väik
suse pluss ja miinus. Lühiajaliselt siin edukas olla on lihtne, aga kuidas koolist pensionini välja vedada, see on küsimus. Üks tee on ehitada siin tugev baas üles, teine aga minna välja ja konkureerida hoopis teistes kategooriates. Valik on igaühe enda teha. Noored ei teadvusta seda. Meil on staarisaated, aga kui iga aasta tuleb viis uut „staari”, mis siis eelmistest saab? See on meie turu spetsiifika. Kuigi Baltimaades toimib kõik väga mõistlikult, on kõigis kolmes riigis samad probleemid. Kui üks bänd saaks edukalt mängida kõigis kolmes, oleks turg palju suurem. Soomele ei ole me võrdsed partnerid, Läti ja Leeduga aga küll.
Olljum: Siin on palju faktoreid. Kas tahan teha muusikat pooleldi hobikorras või professionaalina? Kui profina, siis kas eesti või inglise keeles. Aga me ei tohi ennast alaväärtustada: Eesti muusika on võimeline tegema rahvusvaheliselt suuri asju. Põhjamaadel on tugev muusikaeksport. Kui me positsioneerime end Skandinaavia kultuuriruumi, siis peaksime nende mudelitest ka malli võtma, ei tohi mõelda ainult Eestist lähtuvalt. Peame nägema asju globaalselt, kuid ka vaheetappe nägema. Üks esimesi asju, mida mina üheksa aastat tagasi hakkasin tegema: foku­seerima Läti-Leedu teemale. See tundus nii ilmselge. Tuleb aru saada, et edulugu on väga mitmetahuline ja selleks läheb aega.
Lehtla: Klassika poolelt on hakanud jõudsamalt arenema Põhja- ja Baltimaade platvorm. Minu ettekujutus oli, et Põhjamaadel on kõik hästi organiseeritud. Ei ole midagi, majandusliku kindlustatuse tõttu on nad väga mugandunud. Nüüdseks on selge, et ideed tulevadki tihti väiksematest riikidest ja suurematel on seda värskust vaja. See ei ole ühepoolne, et meie oleme vaesed ja vajame nende abi – neilgi on meid vaja.
Kui popis ja rokis organisatsioonide tasandil suhtlusest suurt rääkida ei saa, siis kas klassika ja nüüdismuusika puhul võiks tuua elavnemise näiteid?


Mölder: Suuresti tänu TMW-le on tekkinud Nordic Music Days, mis on mööda Põhjamaid liikuv muusikafestival. Loodan, et nüüdismuusika tegijaid koguneb sinna rohkem. Heliloojate liidud suhtlevad omavahel ka, kuid need koodtöövõimalused on pisut juhuslikud. TMW on tähtis, sest saame inimesed päriselt kohale kutsuda ning aktiivsematega ka midagi edasi arendada. Igal aastal on koostöösoovid konkreetsemad ja asjad liiguvad reaalselt edasi.
Lehtla: Organisatsioonide puhul on tõuke andnud Euroopa fondid ning Põhjamaade Ministrite Nõukogu fondid. Raha on üks ajend, miks peame rohkem koos olema ja see on päris hästi toiminud. Meie fond on samuti üritanud teha vahetusi, kuid siit peaks võrsuma muusikute reaalne koostöö. Siis ei jää ainult organisatsiooni ülesandeks suhet hoida ja arendada.
 
Popis on puudu selline institutsionaalne pool, Vilniuses üks korraldaja kommenteeris, et Balti ketti suutsime koos teha, aga bände vahetatud ei saa.
Olljum: Ma pole sellega päris nõus. Minu arvates tuleb kellegi eest asju ära teha vaid mingi piirini. „Positivus” on toimunud seitse aastat ja igal aastal on Eesti artistid seal üles astunud. Tänu TMW lavale esineb seal rohkem Eesti kui Läti artiste. Mitmed teised Läti-Leedu festivalid on jõudnud Eesti bändideni, keda nad on TMW-l näinud või on keegi neile soovitanud. Astume esimest korda ühte sammu. Viimati tulid TMW-le ka Läti muusikatööstuse vanad kalad, kes esimesed neli aastat vaatasid kõrvalt. Omaette teema on see, et väga raske on mõõta, kui palju mõjutab TMW üht või teist otsust. Selge, et Eesti muusika vajab eksporti, kuid seda ei saa üles ehitada edulugudele. Kõige olulisem on, et meil hakkab tasakesi kujunema süsteem.
Mölder: Läti muusikatööstus on aktiviseerunud ka klassikas. Sel aastal tuldi TMW-le Läti Kontserdist suure delegatsiooniga, ehkki kuu varem oli Põhja- ja Baltimaade kohtumine. Peetakse vajalikuks küll meie väikest festivali. Meil on suured nimed, millega eputada. Klassikas Arvo Pärt, popmuusikas Draakonid.
Sooäär: Keegi peab ukse avama. Arvo Pärt avas ukse ja siis tuli juba Erkki-Sven Tüür jne. Eestis on head heliloojad, Lätis ka, kuid kui keegi avab n-ö ukse, siis hakataksegi arvama, et seal riigis on head heliloojad. Nagu Leedus korvpalliga. Süsteem on loodud, Leedu tuli Euroopa meistriks, aga ega seal parem pole kui Prantsusmaal või mujal. Nad lihtsalt töötavad selle kallal.

Vestlusring täismahus http://www.rada7.ee/artikkel/73452/Tallinn-Music-Weeki-vestlusring-Kuidas-laheb-Eesti-muusika-ekspordil.