11. – 15. detsembrini Venemaal Jekaterinburgis korraldataval rahvusvahelisel kaasaegse tantsu festivalil „Äärel” („Na Grani”) osaleb ka tantsuteater Fine 5. Kas kutset sinna on põhjust võtta tunnustusena?Festivalikutse saamine läbi valikusõela on alati tunnustus teatri tegemistele: midagi erilist peab olema, et töö osutuks valituks. See miski võib olla mitte nii nähtav ühes paradigmas, aga muutub selleks teises kontekstis nagu näiteks seal, kus otsitakse tantsukeelt valdavaid koreograafe ja liikumisvõimekaid tantsijaid. Jekaterinburgi festivalile on valitud lavastused Venemaa kõige tuntumatelt kaasaegse tantsu esindajatelt, samuti esietendub viiendat korda toimuval festivalil ka mitmeid rahvusvahelisi koostööprojekte. „Äärel” kunstiline juht on festivali „Kuldse mask” ekspertnõukogu esinaine Larissa Barõkina ning programmis on esindatud paljud Kuldse Maski teatriauhinna kandidaadid. Fine 5-le kui tegevustoetuseta tantsuteatrile on tunnustus näidata oma loomingut kõrvuti kutseliste teatritega, kellel on oma saal, trupp, personal ja regulaarne loometegevus. Eriliseks teeb seekordse sõidu see, et Fine 5 on festivalile kutsutud kahe lavastusega: „Enne kui minna, ma ütlen” ja „Mandala”.

Kõik, kes huvituvad kaasaegsest tantsust, teavad, millisel tasemel on Venemaa tantsijad ja koreograafid. Venemaal toimub areng tantsukunsti piire unustamata ning peamiseks meediumiks on inimkeha liikumine selle kõige avaramas tähenduses. Huvitav on seegi, et kaasaegse tantsu „plahvatus” sai alguse Uuralites, mitte Moskvas või Peterburis, ning see regioon on siiani Vene kaasaegse tantsu Meka. Jekaterinburgi humanitaarülikooli kaasaegse tantsu osakonna professor Natalja Kurjumova on kirjutanud: juba ammu on selge, et kaasaegne tants ei ole esoteerikute või enda loodud klaastorni sulgunud intellektuaalitsejate territoorium – see on kunst, mis suhtleb lihtsalt, avatult ja julgelt inimeste ja ümbritseva maailmaga. Vähemalt Jekaterinburgis on see nii. Kahjuks on Eestis kaasaegne tants sulgunud kitsasse ja kidakeelsesse kesta: sellisel kõrgel tantsumõtlemise ja teostuse tasemel lavastusi, nagu festivalil „Äärel”, näeb meil harva.

Keda on festivalile seekord oodata?Programmis on uued lavastused sellistelt Venemaa tuntud teatritelt nagu Provincial Dances Theatre Tatjana Baganova juhendamisel, Tšeljabinski Kaasaegse Tantsu teater Olga Pona juhtimisel, Permi teater Jevgeni Panfilovi Ballett, Cannon Dance Peterburist, Dialog-Dance Kostromast jpt. Jekaterinburgi Akadeemilise Ooperi- ja Balletiteatri eestvedamisel tulevad ettekandele väljastpoolt teatrit konkursiga valitud noorte koreograafide lühilavastused balletiartistidele. Festivali kavas on palju koostööprojekte, koreograafid on pärit Saksamaalt, Hollandist, Hispaaniast, USAst, Prantsusmaalt, Poolast, Iisraelist. Balti riike esindavad Loreta Juodkaitė Leedust ja Fine 5 Eestist.

Kas Eesti tantsuteatrite töövõimalusi saab kuidagi võrrelda Venemaa omadega?Venemaa tuntumad kaasaegse tantsu teatrid saavad töötada ja areneda professionaalses keskkonnas: neile on omavalitsuselt või riigilt tagatud ruumid, tantsijate ja koreograafide palk, reklaamile kuluv raha, millele lisanduvad fondidelt mitmesugused projektitoetused. Eestis toetab kultuuriministeerium kaasaegset tantsu puhtalt bürokraatlikul tasandil: riigi tegevustoetust saavad kahe tantsuagentuuri produtsendid ja asjaajajad. Kaasaegse tantsu loomingulise poole esindajad (tantsuteatrid, koreograafid, tantsijad) taotlevad ühekordseid stipendiume kultuurkapitalilt, Eesti Rahvuskultuuri Fondilt jm. Rahvusvahelistes projektides pole võimalik osaleda, sest puudub omafinantseering, treeningprotsessi läbiviimist, saalide üüri, lavastuste etendamise kulu jm ei toetata.

Heili Einasto tabab naelapea pihta artiklis „Keisri uued rõivad” (Sirp 20. XII 2012): „Olgu tegemist tantsu, füüsilise teatri, näitlemise või pantomiimiga – kõik need nõuavad oskusi, eeldavad ideede edastamiseks keha valdamist. Ja keha valdamiseks on vaja distsipliini, süsteemset tööd, milleks omakorda on vaja teatud tingimusi.” Eestis on eriti raske iseseisva ja sõltumatu väiketeatrina ellu jääda. Fine 5 on olematutes tingimustes juba 20 aastat rahvusvahelisel tasemel tegutsenud, ent Eestis järjepidevalt etenduste andmiseks on vaja senisest erinevat kultuuripoliitikat ja riigipoolset tuge. Lisaks Fine 5-le proovivad loometegevust arendada ka Tallinna Tantsuteater, hiljuti loodud Goltsmani Ballett, tantsuteater Zick ja mitmed vabakutselised koreograafid, keda tõepoolest huvitab kaasaegne tants ja kellel on selle arendamiseks motivatsiooni. Loodame, et ministeeriumides ja nõukogudes istuvatel kultuuriametnikel on tarkust ja tahet võtta kuulda professionaalsete tegijate arvamust ning teha olukorra parandamiseks lõpuks midagi ära.

Millal näeb Eesti publik Fine 5 esinemas? Kas on oodata uuslavastust?Enne ärasõitu festivalile esitame üks kord – homme Tallinna ülikooli Ursa maja Peegelsaalis – lavastust „Enne kui minna, ma ütlen”. Sellest saalist saab juba lähitulevikus koht, kus näeb noorte ja ka kogenud tantsukunstnike loomingut. Oleme alustanud tööd ka Fine 5 uue lavastusega, kuid sellest ei ole mõtet enne rääkida, kui seda on võimalik reaalselt teostada. Loodame, et meil võimaldatakse tööd teha ja uut lavastust juba kevadel publikule näidata.