Tarmo Tuule esikkogu on ühtlasi kahekümne loomeaasta kokkuvõte. Tegu on puhtakujulise harrastusluulega oma vähenõudlikus, kuid omapärases minimalismis. Kui raamatu luuleread aastate peale ära jagada, siis üle kuue-seitsme rea ühe aasta kohta ei tule kuidagi. Ega autor oma isikuomadusi varjagi, kirjutades: „Ma istun vahel ja proovin luuletada”.
Kuivõrd Tuule on ajakirja Ristik peatoimetaja, siis on täiesti loogiline, et kogu koosneb peamiselt sõnamängudest – mis see ristsõnade koostaminegi muud on kui üks omamoodi sõnamäng. Näiteks „taat pani saha taha / eit pani kartuli maha/ eit pani ette põlle / taat pani käima õlle / ja kui nemad surnud pole / panevad edasi mis kole”. Autori maailmavaate või tundeilma kohta saame teada väga vähe.
Selline seos ei olegi ju tingimata vajalik. Kas või Tuule alluva, samuti tuntud ristsõnade meistri Villu Tamme luuletused on sõnamängust väga kaugel, pigem on see apokalüptilis-satiiriline ühiskondlik lüroeepika. Sinna kanti kipub ka Villu arvamus raamatu autorist tagakaanel: „… aga tema lebab toimetusenurgas sametdiivanil, sigarillo näppude vahel, vahib lakke keerduvaid suitsuspiraale ja teeb neist luuletusi!”
Sageli puudub „Tuuleluules” ka sõnamäng, seda asendab suvaline ühekordne assotsiatsioon: „„Noppida, noppida, noppida!”/ ütles noppija”. Viimane variant on isegi huvitavam, sest on inimlikum. Seejuures ei ütle toodud näide Lenini teostega mitte kursis inimesele midagi. Seevastu „„Vale teie peres veres,” ütles vares. / „Mine persse!” vastas Keres. „Male!” on mitte ainult igaühele mõistetav sõnamäng, vaid ka kultuurilooliselt huvitav lisand meie Kerese-legendidele. Enamjagu sellest kraamist kaante vahel on aga kahjuks kulunud või nii labane, et lugemiselamusest pole põhjust rääkida.
Nii sisult kui kujunduselt meenutab raamat rohkem kollaaži kui mingi läbiva stiili ja sõnumiga toodet. Üldmuljet rikastavad kirjandusteadlasele ja õppejõule Pärt Liasele kuuluvad originaalkäekirjas märkused, näiteks „Sõnamäng on olemas. Luuleread samuti”. See kuulub luuletuse „Rikkus tuli. / Tuli rikkus. / pimeduse” juurde. Võimatu vastu vaielda. Sageli on need märkused isegi huvitavamad kui luuletused ise, näiteks „Selle rea jätaksin ära, sest ta on dotseeriv. Aga muidugi on see luuletaja enda asi”. Märksa vähem huvitavad on tekstide vahele põimitud autori kirjalikud pöördumised väljaandjate jt poole, mistõttu poees „pikk / luuletus / sitt / luuletus” kordub kolm korda, ilma et seda üldse vaja oleks.
Ilmseid assotsiatsioone leidub „Mine värsse!” ja Mart Juure 2012. aastal ilmunud naivistliku proosaluule põimiku „Jooks ümber Pühajärve” vahel, kuid Juur on siiski tunduvalt tabavam ja laiahaardelisem. Ja jumal paraku ka andekam.
Raamatu tugevaim külg on pealkiri, mida autor kenasti ja sügavamõtteliselt varieerib, näiteks „Mine värsse, luuletaja!” sobiks ükskõik millise antoloogia pealkirjaks. Iseasi, kas pidada ühte väärt mõtet ühe raamatu kohta piisavaks. Tõsi, autori kaitseks räägib asjaolu, et raamat on väga pisike, õhuke ja ülihõredalt tekstiga täidetud. Ristsõna formaati ümber pannes umbes 10×10 ruutu.