1945. aastal toimunud üleliidulise võistluse järel kavandasid Otto Keppe, Voldemar Meigas ja Harald Arman Tallinna uue üldplaani raames Viru väljaku alale kahehektarilise keskväljaku. Selle ministeeriumihoonetest ümbritsetud esindusväljakuga pidi ansambliliselt liituma kultuuriasutusi majutav kultuurikeskus. Suurejoonelisest plaanist suudeti 1950. aastate keskpaigaks valmis ehitada üksjagu: Kolmanda Reichi arhitektuurimõjudega põllumajanduslike keskühistute keskliidu hoone (Enn Kaar, 1952) ja mõned stalinistlikud elamud Lenini puiesteel – silmatorkavaim neist nn teadlaste või akadeemikute maja (Edgar Velbri, 1953), samuti Lauteri ja Lembitu tänava teljeline hoonestus. Lisaks kultuurikeskust ja keskväljakut siduma pidanud hoonestus Estonia puiestee lõunaservas. Ministeeriumiesise väljaku haljasala keskosa põhielemendiks oli Lenini ausammas ja väljak kandis Lenini nime.
Lenini needus
Rävala/Lenini puiestee kandis on linnakeskkond säilitanud üllatavalt suurel määral oma algse ilme. Puiestee saab alguse kaubamaja juurest ning leiab praegu, enne Pärnu maantee läbimurde rajamist, oma kuulsusetu lõpu Tatari asumi puumajadena. Aastaid heietatud ühenduse rajamist on takistanud väga erinevad asjaolud – kuni hõlmikpuuni välja.
Oma keskses osas, praeguse nimega Islandi väljaku kandis, asub Rävala puiesteel endiselt tõsine Lenini needus, taustaks olev endine parteimaja lausa karjub monumendi järele. Ebajumalana mõjunud Lenini figuur oli asetatud kahe olulise linnaehitusliku telje lõikumispunkti, nn rohelise risti tsentrumisse. Omaaegsete Lenini puiestee, Lenini väljaku ja Punaste Küttide väljaku haljastusarhitektina on tavaliselt mainitud inglise kooliga Aleksander Niine nime. Hiljuti on aga Tallinna haljastuse teenekaima uurija Heldur Sanderi vahendusel teatavaks saanud tõik, et omaaegse linnaruumi kujundajana on Niine olnud tugevasti ülehinnatud. Haljastust sõjapurustuste alale ei rajatud isegi mitte pool- või kolmveerandharitlaste kava kohaselt, vaid spontaanselt ja pioneeride hoogtöö korras – paljude puude liigid ning asukoht on sellest asjaolust tulenevalt juhusliku iseloomuga.
Skulptor Tomski ja arhitekt Kotli „ühistööna” valminud Lenini monument moodustas koos hiljem valminud EKP KK hoonega harvaesineva terviku. Hoone monotoonsevõitu täissümmeetria tõstis tüüpilise puuslikusilueti suurepäraselt esile. Hilisem monumendi kõrvaldamine lagundas tähelepanuväärse totalitaarse linnaehitusliku kompositsiooni.
Aeg-ajalt keskkonna- või muinasinimeste huulilt pudenev EKP KK hoone täieliku vaadeldavuse nõue ei ole muu kui teadvustamata revanšismikatse.
Monumenti on vaja
Ajaloo jäädvustamise sihtasutus korraldas mõni aasta tagasi riikliku järjepidevuse kandjate monumendi konkursi leidmaks kavandit, mis võiks täita tõsise linnaehitusliku tühimiku. On ju Tallinn tänavakunstist tühi, seda on hiljuti Postimehes viisakalt märkinud ka Mary Jordan. Võidutöö materjaliks oli klaas, mis ilmselt sai töö realiseerimata jätmise peapõhjuseks. Teise koha töö tuli skulptor Vergo Vernikult, kes omaaegsele akadeemik Tomskile kindlasti manuaalsete oskuste poolest alla ei jää. Verniku töö kujutas peaaegu terve XX sajandi diplomaatilises teenistuses olnud Ernst Jaaksonit ja kolme metsavenda. Monumendi arhitektuurset osa kavandama kutsutud arhitektuuribüroo AB Ansambel arhitektid pidid tunnistama, et linnaehituslikus plaanis selline 3 + 1 grupp hajub Islandi väljaku esises linlikus segaduses täielikult, ei ole monumendina mõjus ega vaadeldav. Ei oleks ka mõeldav asetada skulptuurid kõrgetele graniitpostamentidele – see oleks liialt räiges vastuolus kujutatud tegelaste olemusega. Tsentraalse üksikfiguuriga võistlemine on võimatu, järelikult on aeg valida täiesti uued vahendid.
51 tamme
Riiklikku järjepidevust sümboliseerivad skulptuurid asetsevad tänavatasandil. Kunagine keeluala, mis ümbritses Leninit, kus liikusid vaid tipp-punavanad sõjaväelaste järelevalve all paar korda aastas pärgadepanekul, on muudetud demokraatlikuks sillutatud avalikuks ruumiks, kus kõik võivad viibida ja kuhu on hõlbus pääseda. Vähe sellest, puiesteel taastatakse bulvariliiklus, sest kuni tänapäevani toimib seal paarkümmend aastat tagasi teisaldatud Lenini keelutsoon: välisministeeriumi esisele saarele lihtsalt ei pääse!
Puiesteele rajatakse ülekäigurajad ja metsavennad paigutatakse regulaaristutusega noorte tammede vahele. Tammesid on 51 – iga okupatsiooniaasta kohta üks. Sellega moodustub välisministeeriumi ette tammevõradest roheline pilv, mis toetub noortele kõrgelt laasunud tammetüvedele. Tammede keskel asub väike kammerlik väljak, kus jalutaja kohtub Jaaksoni ja metsavendadega. Öisel ajal on puuvõrad ja skulptuurid diskreetselt valgustatud. Üksiku, mõjuka, tsentraalse puusliku ja vihatud „valge maja” negatiivne väli on neutraliseeritud. See on asendunud demokraatliku, ärksa ja elava seltskonnaga. Kõlab üpris päevakajaliselt, kas pole?