Luulekogu „Orus ja mäel“ on lugu aastaringist. Kaudselt saaks öelda, et terve raamat on luulepäevik. Nii siiski ei ole. On tekste, mis on ilukirjanduslikud, on neid, mis on kogemuslikud. Lintropi aastaaegade vaheldmise lugu on üks hea lugu, algab kodust, kus ta mõtiskleb olemise üle, siis rändab Itaaliasse Calcatasse, sealt naaseb sügise alguses tagasi koju ja siis on juba Nepaalis, Dolpas.
Esimene tsükkel „Pimedal ajal“ algab talvest. See pimedus ei väljenda siin masendust ega ängi, vaid tõepoolest talve pimedat aega. Olenemata sellest, et Lintropi tekstid on valdavalt tumedad, leiab ta siiski lootust: „on asju, mis ei põle tules ega upu vees/ on mälestusi kirkamad kui kõik reklaamid/ ja nende abiga ehk oma mõtetes/ võid murda ahistavad aja raamid.“ (lk 11) Või järgmisel leheküljel: „See pimedus mis meie sisse/ enne aja algust/ ja enne unenägusid/ jäi olematust igatsema/ see tuikab endiselt/ kuid vale on ta kutse/ sest ühes sõnaga/ ka mõtlemise valgus/ sai pandud/ olemisse idanema“.
„õhtu hämara värava juures/ usun uuestisündi ja surma/ teisiti poleks ju võimalik/ üle elada/ tähti puistavat ööd“ (lk 15). “Orus ja mäel” on Lintropi rännak läbi ühe eluetapi. Seda iseloomustavad õhtud ja ööd; usutlus elu olemuse üle, mis kohati mõjub sakraalsena; aastaaegade vaheldumine. Lintrop on sügises ja ootab uue kevade võitu: „Et me ei kustuks/ keset mustavat laotust/ vaid et saaksime uuesti näha/ kevade võitu/ ja talvepimeda kaotust“ (lk 9).
Eksistentsiaalne sakraalsus tuleb esile tekstis „Mul on valus“. Lintrop kirjutab: „minul on valus -/ parastavate kommentaaride saatel/ lõigatakse ju lahti/ mu enese elavat ihu/ lõigatakse ju lahti/ mu enese kiljuvat hinge/ kuidas pean minema tagasi/ oma taevase isa juurde/ saatjad kui ilguvad/ (lk 26). Müstiline ja valulik tekst on ka lehekülgedel 50-51: need on need hetked/ enne uinumist/ kui argiteadvus/ pole enam virgelt valvel/ vaid vaimukantsi lubada võib/ külalisi kahtlaseid/ kui julged/ astu neile rõõmsalt vastu/ ja mine ühes/ kuhu viiakse/ ent ära imesta/ kui leiad hommikul/ end samast toast/ kus õhtul uinusid/ peas kumisevad/ imelikud värsiread/ mis unes/ tähendasid midagi“. Lintrop tugineb siin ilmselt isiklikule müstilisele kogemusele. Näib, et tegemist ei ole mitte ilukirjandusliku väljamõeldisega, vaid viisiga, kuidas Lintrop elukutselise folkloristina maailma tajub ja tunnetab. See on Lintropi reaalsus.
Eksistentsialismi esineb aga mujalgi Lintropi luules; autor tahab raamatu vältel endaks saada – sündides, surres, eneseseks saamise ootuses: „seestpoolt see tuleb/ valmissaamise tung/ otsib tühikuid/ minule antud ruumis/ mille suurust ja kuju/ ei ole eluajal/lubatud teada“ (lk 14). Või: „niimoodi saab mu sõnadest/ viimaks samuti vesi/ kerge helesinine vihm/ sadamas alla orgu/ üle januste koopasuude/ kus ma seisan ja ootan/ vanemat ennast“ (lk 49). Leheküljel 15 küsib Lintrop: „kas võiksin olla/ homme rohkem valmis kui täna“. Nii on teos eneseks saamise tsükkel, mis kunagi lõpule ei jõua ega valmis ei saa. Ilmselt just eneseks saamise pärast Lintrop kirjutabki. Loodan, et endakssaamise protsess kestab veel aastaid. Kirjandusele oleks see ainult hea, ei tea küll, kas Lintropile endale.
Ent samas jõuab Lintrop kevadel Itaaliasse ja „Kevadiselt hele/ on taevas Treja oru kohal/ mis saab selle vastu/ pühapäeva tume punavein“ (lk 31). Itaalias rüüpab ta veini ja vaatab tänaval hulkuvaid kasse, ise kodus Eestis, viibivaid kasse igatsedes: „mina olen oma valiku teinud/ minu kassid ootavad/ kannatlikult kaugel Eestimaa/ lumesulamislõhnases ajas/ et ma jõuaksin tagasi/ võõrastelt maadelt“ (lk 36). Siin tabab teda kergus, ta jalutab mööda vanu tänavaid, arutleb varemete ja sisalike üle, kuid lõpuks ei saa siiski aru, „mis toimub maailma/ ja minu vahel“ (lk 69). See arusaamatus saadab teda terve raamatu vältel.
Ja siis naaseb Lintrop tagasi koju: „ikka tänava rõske hingus/ mõni kõhnake kass/ pöörad ümber nurga/ ja ongi kodu/ (lk 73). Ja ikka kordub sama valulikkus, tundub, et Lintropi luulemina tõesti ei ole kodus nii vabalt tundev ja kohati rõõmus nagu võõrsil: „Mis saab sellest kevadevalust/ homme ehk tuleb/ ärganud varbaotstest/ juustejuurteni põlemine/ seejärel tuhk/ luudeni jahtunud“ (lk 75). Kuhu iganes luuletaja ei läheks, ei pääse ta enese käest. Lintrop jõuab Nepaali ja ehkki alguses priimus mühiseb ja asutakse teele (lk 89) ning et „niivõrd lihtne see ongi/ astud vaid mõned sammud/ ja maailm muutub/ (lk 91), siis ometi „…on järvgi eluta/ aga nii ahvatlev/ nagu liustike jää/ nagu kõrgete tippude lumi/ kaunis kuid tappev“ (lk 93). Kusjuures, Nepaal tegi Lintropile imelise kingituse – ta leidis endale sõbra: „Ostsin särgi/ ja kauba peale sain sõbra/ eile käisime koos/ ta ema kodukülas/ ronisime vihmaga/ libedaks muutunud/ kiviseid radu“ (lk 110)
Luulekogu seob tervikuks algustsükli „Pimedal ajal“ avateksti lõpp: „kas julgen vaadata/ äkki mu pilk/ osaks saab kuduja/ korjatud kirjast“ (lk 7), kus Lintrop alustab rändamist omaenese kodust, mõeldes, kas ta julgeb üldse kirjutada, on korraga pilk ja kuduja – lõhestab ennast ja lõimib seejärel tervikuks. Lõhestumine saadab teda algusest lõpuni, läbi terve raamatu. Lintrop on Dolpas ja kirjutab: „jäised tuuled/ lihvivad tihti mu külgi/ rändurid ronivad ähkides/ ühelt poolt üles/ ja laskuvad/ teiselt poolt lauluga alla/ aga tipud vaatavad/ ikka ükskõikselt kaugusse/ ega märka mu olemasolu/ minu turjale heisatud / palvelippude plaginata/ oleksid nende lumed/ veelgi üksikumad/ tegelikult ei pääse ükski/ nende juurde muidu/ kui ainult minu kaudu“ (lk 112-113).
Maailm, kus luuletaja elab ja on, kulgeb edasi, täis otsinguid. Loodetavasti ei jää see kogu viimaseks Lintropi luulekoguks, ehkki sellisele võimalusele ta 21. mail toimunud raamatuesitlusel viitas. Lootkem, et nii siiski ei lähe ja enesekssaamise otsingud ning rändamised jätkuvad. Teosest kostub küsimus: „milleks juba tuleb õhtu/ kuigi mina alles hakkan/ mõistma päeva asju“ (lk 20). Vast jätkub kulgemine, mille sihti luuletaja täpselt ei aimagi ja oma olemuse mõistmine saabub siiski. Ehk siiski on lubatud teada enda ruumi suurust ja kuju?
Lintropi luulemina võtab kokku luuletus leheküljel 43: „miks ma ei tunne kutset/ minna treppidest alla/ kohata lambivalgel/ tontlikult põlevaid silmi/ võib-olla kardan leida/ mõnest koopasuust/ vilkuvat tulekuma/ kuulda tüdrukute naeru ja lauluhääli/ alasti varjude loitmist/ kuuvalgeil kaljudel.“
Kuid ometi jätkab üldsusest kõrvalekanduva tajuga poeet oma teekonda.