Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis (ETDM) septembri lõpus avatud „Kaamose” näituse eesmärk oli koondada eesti moe paremik ning esitleda seda lavastuslikult ja stilistiliselt tervikliku näituse ning kataloogi kujul. Näitusel on eksponeeritud töid mitme põlvkonna ja disainiesteetika esindajailt, kes on koondatud mänguliselt Eesti kohavaimust inspireeritud vihmavarju alla. Näitus sündis disainerite ja kuraator Tanel Veenre koostööna.
2011. aastal olevat maailmas tehtud 37 suuremat moenäitust. Muuseumidele on moenäitused saanud tähtsaks kui kassahiti tüüpi show’d, kusjuures samas hoitakse oma joont. Moenäitusel on oma formaat, mis eristab seda igapäevaelus pulbitsevast moeelust.
„Kaamose” teeb eriliseks tema asukoht ETDMis. Kuna mo-invasioon muuseumisse on Eestiski seega alanud, siis võime jälgida, kuidas muuseumite moenäituse-traditsiooni parasjagu luuakse. Protsess algas laiapõhjalise aluse loomisega – kui spiraal ükskord ülespoole keerab, jõuab ehk kätte ka projektipõhiste spetsiifiliste moenähtuste ajajärk.
Moeesitust reguleerivadki üldjuhul muuseumid, mis moenäitusi korraldavad (kui jätta välja kommertsipõhise tegevusega tuntuks saanud Guggenheim). Moenäitus kui selline peab muuseumis täitma hariduslikke eesmärke ning kindlasti pole soovitav rajada ekspositsiooni ärihuvi äratamisele. Sellest lähtuvalt on mitmed megabrändid terves maailmas loonud oma toodetele omaenda muuseumi. Kui tegu pole eramuuseumiga, huvitab muuseumi mood üldisemas kunsti- ja kultuurikontekstis, sh moe ja subkultuuride suhted ning kontseptuaalne moedisain. Muuseumide kujundatud moenišš on kriitiline moesüsteemi ärikülje suhtes, vastandudes brändi nn pühale puutumatusele, tarbimisele ja moodsa rõivastuse kallile tootmisele. Moelt oodatakse, et see eristuks muuseumi kontekstis teistest moe esitlusviisidest. „Moodi on hakatud käsitlema eri kontekstides, mis omakorda mõjutavad tähenduse variatsioone, nt mood kui sotsiaalne nähtus, mood kui märgisüsteem, mood kui kunst, mood kui müüt, mood kui moetööstuse produkt. Moe kui kultuuriliselt kodeeritud objekti tähenduse määratlemine on seotud sellega, millisest kultuurikontseptsioonist lähtutakse ning millist kultuuri kontseptualiseerimise strateegiat kasutatakse.”*
„Kaamost” peakski käsitlema märgisüsteemides: „mood kui kunst”, „mood kui müüt” ja „mood kui moetööstuse produkt”. Laiapõhjalise näituse ettevalmistamisest võttis osa 67 Eesti moe-, naha-, ja ehtedisainerit. Ekspositsioon on koondatud – kui pressiteadet lugeda –, 38 moekunstniku loomingut tutvustavaks näituseks. Kui mõelda ülevaatenäitusega seotud probleemide kuhjumisele Kunstihoones, pean „Kaamost” selles kategoorias heaks soorituseks.
Moenäitust ei kujutata ette ilma kahe tegurita, milleks on narratiiv ja keskkond, kuhu näitus paigutub. „Kaamose” on kujundanud Hannes Praksi stuudio, kes vormistas lakke tõmmatud kännustiku abil näitusesaalid koobasteks, kus iga moekunstnik kujundas neile eraldatud kitsukesel pinnal oma väikse väljapaneku. Jämedakoelise looduse ja rafineeritud moedisaini konflikt on meediat tugevalt paelunud ja ka imagoloogiliselt jääb näitust saatma kujunduse tugev ja parajalt nõutuks tegev kujund.
Teemavaliku eest kuraatorile üksnes kiidusõnu: „Kaamos” on igas mõttes töökindel vihmavari, sobib käesoleva hooaja juurde ega häiri tsüklitena kulgeva moeringkonna elurütmi. Moeteemana tõstab „Kaamos” fookusesse narratiivi ja ilukirjandusliku teose ning nende abil tehakse tõsine katse pumbata steriilsesse rõivaloomesse tugevaid ulmelisi kogemusi, mida hangitakse raamatutest ja filmist ja mida ainult vähesed võiksid kirjeldada isiklikult läbi elatud tasandil. Teemavalik meenutab, kuivõrd otsustav tegur on nüüdismoes fantaasia, mis tänapäeval määrabki moekunstniku identiteedi.
Mood kui vastuhakk?
Kuraator selgitab teemavalikuga seotud kaalutlusi kataloogi osa täitvas trükises „Eesti mood täna. Kaamos”. Kirjeldades Eesti moeruumis kehtivaid üldtõdesid – alates sellest, et tarbijas istub ekstsentrilisuse ja luksuse põlgus, et Eesti kultuur on müüdivaene või lausa müüdipõlglik –, näeb Tanel Veenre võimalust hüppeks uuele tasanadile. Kui eestlane ei usu jumalasse, siis tervelt 53% siinsetest usub kõrgemasse väesse: eestlane on olemuselt hingestaja, immateriaalne maailm on tal käeulatuses ja eesti kunstnikud eelistavad tihti käsitleda pigem vaimseid ja emotsionaalseid tasandeid sotsiaal-poliitilise reaalsuse asemel. Sõna „kaamos” sobib kõige paremini väljendama meie meelelist seisundit.
Öeldut võiks tõlgendada mitmeti. Kui ette kujutada eestlaslikku surmatungi ja pimeduseõõva, võiks „Kaamos” pakkuda vampiirifolkloorist ja gooti kunstist võrsunud fashion noir soomeugrilikku tõlgendust. Minu oletus on siiski ekslik: kunstnikud hoiavad end „Kaamosel” vaos: ei tõtata geograafilise teise rolli täitma, ei panda letti metsikuid looduslugusid ega riietata paarile erandile vaatamata kummitusi või libahunte.
Veenre, kes on sellega arvestanud, kirjutab: „Ma olen tihti mõelnud, miks eesti mood on nii rõhutatult elegantne, klassikaliselt naiselik, pea jultunult ilulev.” Tahan siiski vaidlustada kuraatori mõtte käsitleda meie kunstnike vajadust elust ilusama pseudoreaalsuse loomise järele kui vastuhaku vormi. Moodi ei tõsta tema praegusest etableerunud vaikelust kõrgemale mitte muinasjuttude pajatamine, vaid jätkusuutliku keskkonna garanteerimine eksperimentaalsele moele või lihtsalt liiasusele. Kuraatori moekunstnikele suunatud soovitus hiilida mööda negatiivsete tähenduste tihnikust mõjub kataloogis kindlasti asjatu ettehooldusena.
Veelahe konservatiivide ja radikaalide vahel
„Kaamos” positsioneerub kohaliku elu- ja moetunnetuse kaudu rahvusvahelise esindusmoe formaati. Kunstnike platvorm erineb lähemal vaatlusel üsna palju. Kunstnikud, kes esitavad sügishooajaga seotud moodi ja kelle tähelepanu on eeskätt riietumisel, langevad kontekstist kergesti välja. Samal ajal asetub suur ja eritasemeline moekunstnike grupp tavamoe tasandilt ajalooliste sugemetega kostüümimaailma. Grupis hakkab silma konservatiivide ja radikaalsest moest huvitatute veelahe. Erinevus seisneb vormi ja moe piiride tõlgenduses, samas ühendab gruppi idealiseeriv kehakäsitlus ja stiilsusetaotlus. Konservatiivide tuumik järgib aristokraatlikke moepõhimõtteid ja töötab klassika teemadega – kultuurimälu hoitakse kõrgel õhtutualeti formaadile keskendudes. Kleidid ulatuvad maani, materjalid on hinnalised, pilku paeluvad tikandid, aksessuaarid ja ehted. Selles grupis luuakse moodi keerulisi karaktereid silmas pidades. Aristokraatliku suunaga on kooskõlas rahvuslikku suunda esindavad pidulikud tualetid oma rahvuslike tikanditega.
Põhiteljest vasakule kalduvad moekunstnikud, kes eksperimenteerivad, keskendudes struktuurile ja rollimängudele. Lähtekohad ulatuvad tehno-glämmist aristokraatliku vampiirifolkloorini. Mitu kunstnikku katsetab kolmemõõtmeliste ruumiliste kujunditega, mis kallutab nad esinduskostüümist kõrvale. Omaette grupi moodustavad need autorid, kes loovad narratiive karakterite ja rollimängude abiga – selleks peab moekunstnik sisse elama moe ja arhetüübi suhetesse. Pealkiri „Kaamos” on inspireerinud osalejaid käsitlema melanhooliat, kurbust ja surma (millega pole siiski näitusel liialdatud), mis seletab ühtlasi huvi nunna arhetüübi vastu. Teisi Jungi loetletud arhetüüpe ma näitusel ei kohanud. Enamasti on need ju seotud meeskarakteritega, mis sellel naiste kostüümile keskendatud näitusel puuduvad. See-eest pakkus EKA üliõpilaste ja vilistlaste satelliitnäitus „Virvatuled” heldelt fetišivõtmes käsitletud kingi ja aksessuaare. Tegemist oli üllatusnäitusega, kus kohtab ehtsat vaimustust destruktiivse moe ikoonide Alexander McQueeni ja Vivienne Westwoodi pärandist.
Kaamoses säravad virvatuled
Kes on näituse tõmben
umbrid? Teenitult meediatähelepanu pälvinud Marit Ilisoni võib pidada näituse kõige iseseisvamaks kunstnikuks, kes pole „Kaamose” diskursust käsitlenud spektaakli ja esindusmoe võtmes. Sügistalvise ajaga on kõigil mingid suhted, Ilisonile tähendab kaamos suuremat unevajadust ja tema eksponaadid ongi kokku pandud vabrikus toodetud soojadest villastest tekkidest. Britt Samosoni valge kleit, mille kõhuosas küütles külmalt suur, emakaga seostatav haav, hoolitses negatiivse kuvandi eest. Eesti moes näeb harva keha abjektseid tõlgendusi, mis kaevuvad kehaõõnsuste võikasse või hirmutavasse sümboolikasse avamaks keha painajalikke tahke, ja sellele pühendumine nõuab kunstnikult kindlasti meelekindlust.
Kokkuvõtte või tööjuhisena muuseumide tulevastele moenäitustele tuleb öelda, et ekspositsioon peegeldas moekunstnike nägemusi kostüümist kunstiteosena. Näitus paistis silma kõrge teostuskultuuri ja hea maitse poolest, kuigi ei kasutatud ära kõiki rohkeid võimalusi, mida teema pakkus. „Kaamose” mood on huvitatud peaasjalikult stiilist: mood teenib esinduslikkust, pidulikkust, salapärast naiselikkust … Meie mood on väga tugevalt seotud ideaalse kehaga. Nn profimood aktsepteerib valdavalt ühte naise rolli, s.o esinduslik-pidulikku. Valitsevaks inspiratsiooniallikaks on moetrendid ja kultuurimälu, oma kogemuste tõlgendamiseks puudub harjumus ja traditsioon. Eesti moes on palju tabuteemasid, mille käsitlemine eeldab piiride ületamist. Muuseum on kindlasti keskkond, mis toetab peavoolumoest eralduvaid eksperimente – nii oleks muuseumist moele kasu.
Osalevad moekunstnikud
Anu Lensment, Aldo Järvsoo,
Britt Samoson, Eve Hanson,
Hanna Korsar, Joanna Kivihall, Juta Piirlaid, Kai Saar, Karolin Kuusik, Katrin Kuldma,
Ketlin Bachmann, Kirill Safonov, Kristel Kuslapuu, Kristina Viirpalu, Liisi Eesmaa, Liivia Leškin, Lilli Jahilo, Marit Ilison, Marin Sild, Laivi Suurväli, Liina-Mai Püüa, Oksana Tandit,
Piret Ilves, Piret Puppart,
Riina Põldroos, Zoja Järg, Taavi Turk, Tiina Talumees, Triinu Pungits,
Ülle Pohjanheimo, Vassilissa,
Xenia Joost, Vilve Unt, Jo Nurm,
Marta Moorats, Ruta Tepp,
Vera Lustina, Dmitri Knut.
Trepigaleriis on „Kaamose” satelliitprojekt „Virvatuled”,
EKA nahakunsti ning ehte- ja sepakunsti osakonna magistrantide lava-aksessuaaride näitus.
Vt ka www.kaamos.eu;
www.facebook.com/kaamosmood
* Ines Piibeleht, „Moe fenomen”, Methis.