Adolf Käis
25. VIII 1946 – 24. X 2013
68. eluaasta alguses lahkus meie hulgast Adolf Käis. Väga raske on uskuda, et seda tarka, helget ja väga heasüdamlikku inimest pole enam meie seas.
1970. aasta suvel lõpetas Adolf Käis Moskva Riikliku Kultuuriinstituudi režissuuri osakonna. Tema diplomilavastus „Aga koidikud on siin vaiksed” (B. Vassiljevi ja J. Ljubimovi järgi) andis märku, et on sündinud andekas lavastaja – lavastaja, kes oskab töötada ka mitteprofessionaalsete näitlejatega.
Pärast aastast sõjaväeteenistust suunati Adolf Käis juhtima Gerassimovi-nimelise kultuuripalee rahvateatrit Narvas. Tema ajal rahvateater õitses, käidi palju ringreisidel, võideti auhindu festivalidel. Käisi hea maitsega tehtud lavastustes oli alati tunda kodanikupositsioon. 1974. aastal lavastas ta esimesena Eesti vene publikule Enn Vetemaa näidendi „Õhtusöök viiele” ja 1976. aastal esimesena Nõukogude Liidus Aleksandr Vampilovi „Pardijahi”. Liialdamata on Narva inimeste teatrihuvi ja -armastus Adolf Käisi teene. Teatri Ilmarine praegune juht Juri Mihhaljov on tema kasvandik.
Mõnda aega töötas Adolf Käis Tallinna Kinomaja direktorina, kuid sündinud lavastajaks, igatses ta tagasi teatrisse. Vene teatris lavastas ta Enn Vetemaa „Nukumängu” ja Betti Alveri luuleõhtu „Tähetund”, Marguerite Duras’ „Muusika II” ( „Muusika, muusika”). Lavastajana täiendas ta end pidevalt, lõpetas kõrgemad režissööride kursused väljapaistva lavastaja Anatoli Vassiljevi käe all Moskvas. Adolf Käisi viimaseid lavastusi Vene teatris „Besame mucho” (Eduardo de Filippo näidendi „Silinder” järgi) ja „Õhtusöök viiele prantsuse moodi” saatis suur menu. Need lavastused jätsid vaatajatesse õnneliku ja rõõmsa elu võimalikkuse tunde.
Adolf Käisi loomuse valgustuslik külg avaldus tema pikaajalises tegevuses produtsendina. Eesti vaatajatel on olnud võimalik näha Venemaa parimaid lavastusi, andekaid artiste mitmetelt loomingualadelt üle kogu maailma. Tema tutvusringkonda kuulusid väljapaistvad muusikud, filmitegijad, tantsijad, näitlejad, lavastajad. Nende inimeste erakordsust vahendas ta Eesti publikule vaieldamatu missioonitundega.
Adolf Käisi iseloomustas muutumatu hoiak: professionaalsus on ainus kriteerium kunstniku töö hindamisel. Kvaliteet ja sisuline kõrge tase määrasid tema vahendatud produktsiooni väärtuse.
Adolf Käisi pidasid omaks nii eesti kui ka vene teatriinimesed, ta oli teesklematult abivalmis ja siiras. Adolf Käisi intelligents ja ausameelsus välistas temaga läbikäimises pealiskaudsuse, teeskluse ja ebaõiged suhtlustoonid. Kurvastame tema lahkumise puhul, oleme tänulikud, et ta elas meie keskel.
Eesti Lavastajate Liit
Eesti Teatriliit
Eesti Kultuuriministeerium
Adolf Käis maeti Eesti Teatriliidu matuseplatsile Metsakalmistul.