Kirke Karja on noor andekas pianist, kel käsil magistriõpingud Eesti muusika- ja teatriakadeemia jazziosakonnas. Sirgunud muusika keskel – tema lähisugulaste seas on muusikuid palju –, alustas temagi pillimängu juba kuueselt. Lisaks klaverile on ta praktiseerinud ka kitarri- ja viiulimängu ning õppinud Tartus põgusalt koorijuhtimist. Peamiselt on Kirke Karja tegev kollektiivides Sigmund ja Heliotroop, tal on veel oma klaveritrio, aga jõuab kaasa lüüa muudeski projektides. Sigmundi looming on peamiselt Kirke Karjalt, Heliotroobis rohkem Mingo Rajandi oma. Mõjutajate ja eeskujudena on pianist välja toonud näiteks klassikud Tubina ja Bachi, aga ka Harmen Fraanje ning jazzipoolelt Dave Hollandi ja Tigran Hamasjani. Kirkest kiirgub energilisust ja ärksust, seda nii laval kui igapäevaelus. Enda väitel ei jää ta kunagi inspiratsiooni ootama, kuid tundub, et ta on lihtsalt sellest tulvil. Pidasin temaga põgusa vestluse, avamaks noore muusiku mõttemaailma ja sisu, tema vaateid muusikale ja Eesti muusikaelule.
Oled praegu muusikaakadeemia jazziosakonnas magistriõppes, ennist õppisid klassikalist klaverimängu. Millest selline üleminek?
Kirke Karja: Klassikalise muusika puhul tajusin painavalt juba pikemat aega, et huvipakkuv repertuaar on piiratud ja paljusid huvitavaid teoseid on juba paljud teised mänginud, suurepäraselt tõlgendanud, tõenäoliselt huvitavamalt, kui mina seda eales teha suudan. Jazzi puhul aga saan kirjutada muusikat, mida veel ei ole ja lugude varasalv on selles mõttes ammendamatu. Saan nii oma unikaalsust paremini väljendada ja suuremal tasandil otsuseid langetada. Lisaks meeldib mulle improvisatsioon ning seeläbi võimalus jätta kaasmuusikutele interpreteerimisruumi. Tore on kompositsiooni alla rohkem nimesid kirjutada.
Sul on tugev klassikaline taust, mis on sind mõjutanud. Sinu hea sõber ja bändikaaslane Mingo Rajandi on intervjuudes muu seas maininud mõjutusi nii-öelda kerge muusika killast, näiteks Joni Mitchelli ja Stingi. Kuidas sinul säärase muusikaga lood on?
Ma isoleerisin end mingil perioodil sellest täielikult ja umbes kahekümneseks saamiseni kuulasin ainult akadeemilist muusikat, aga pärast seda on toimunud murdumine: hakkasin teadlikult oma muusikamaitset teises suunas nihutama. Kuulasin rohkem poppi ja elektroonilist muusikat, proget ja metalit. Nende muusikategemisel on hoopis teist laadi parameetrid, millest on jälle huvitav midagi üle võtta. Mulle tundub, et inspiratsioon tulebki žanri raamidest väljastpoolt, näiteks muudest žanridest, stiilidest ja mööda ei pääse ka raamatutest, teatrist, filmidest ning läbielatud isiklikest kogemustest.
Kas formaalne ja akadeemiline lähenemine muusikahariduses võib noore muusiku nägemust piirata, raamidesse seada või hoopis seda toita?
Ma üldse ei usu, et see piirab – vastupidi. Selleks, et midagi uut teha, peab tundma vana: ei saa kõrvale heita juba ammu kirja pandud reeglistikku ja tõdesid, mis kirjeldavad seda, mis töötab või ei tööta. Tuleb lähtuda sellest, mis on su taotlused, ise uurides võib teatud piirini jõuda, aga oluline on tunda taustsüsteemi ja koolis on seda hea juba äraproovitud meetodite järgi omandada. Etteantud piiridega seoses tuleb mul meelde üks lugu, kuidas Picasso andis kollaažitunde. Tema õpilastel oli kümme eset, mida nad võisid kasutada. Picasso soovitas neist üle poole kõrvale heita ja ainult kolm alles jätta. Nii avastati, kui palju on tegelikult võimalusi vähese materjaliga töötamiseks. Arvan, et muusikas on samamoodi. Näiteks Beethoveni sonaatides on ülidetailsed nüansid väga täpselt paika pandud ning esmapilgul võib see kõik väga piiratud näida, aga mida rohkem nendega tegeleda ja neisse süveneda, seda suurem maailm avaneb nende detailide taga. See nõuab lihtsalt süvitsi minemist.
Kuidas näed loovinimesena praegust Eesti muusikaelu ja selle toimimist?
Mulle tundub, et suurest poleemikast hoolimata on asjalood tegelikult hästi, midagi radikaalselt muuta ma ei oskaks. Võimalusi oma annet realiseerida on kõigil, kes vähegi tahavad. Ma ei usu, et meil oleks väga kõrgel tasemel muusikuid, kel esinemisvõimalus ja väljund täielikult puudub. Järelikult on muusikus endas mõni viga, mis tuleb ära parandada. Muidugi mõista näeb igaüks kõike enda mätta otsast, võib-olla on mul lihtsalt vedanud, sest siiani on kõik hästi laabunud. Kuid kui õnnelik vedamine (à la õigel ajal õiges kohas) kõrvale jätta, on eelkõige tähtis ise aktiivne olla, palju tööd teha, kontakte luua, mõistlikkuse piires riskida ja endale kontserte organiseerida.
Kui läheneda samale küsimusele publiku seisukohast, siis mulle tundub, et Eestis ei olda kodumaise muusikatoodanguga väga laialdaselt kursis. Meil on palju head muusikat, mis vääriks suuremat tähelepanu. Kuidas seda sinu arvates võiks saavutada?
Head ja kiiret lahendust siin justkui ei olegi, sest elame maailmas, kus info üleküllus takistab põneva märkamist. Muusiku vaatenurgast leian, et tuleb ise usinasti otsida võimalusi enese väljendamiseks. Vajadusel peab ka kehvemate esinemistingimustega leppima, kindlasti tuleks igal kontserdil pingutada ja anda endast parim. Kui sa ajad oma rida hästi ja jääd kellelegi publikust meelde, siis levib see info hämmastavaid teid pidi. Enda muusikasse peab meeletult uskuma ja palju pingutama, sellist süvenemist märgatakse ja see tekitab ka usaldust. Samuti leian, et muusikud ja muusikainimesed peaksid üksteist toetama ning silma jäänud häid artiste võimalusel soovitama.
Öeldakse, et inimestele meeldib see, mida nad teavad, ja nad teavad seda, mis neile meeldib – tekib surnud ring. Kuidas seda Eesti muusikamaastikul vältida?
Üks võimalus oleks esitleda kontsertidel uusi artiste koos publikule juba tuttavate ja meeldivate artistidega. Oma lemmikansamblist saadav positiivne kogemus soodustab ka uue artisti omaksvõttu. Lisaks saavad artistid alati end huvipakkuvamal ja läbimõeldumal viisil esitleda, näiteks hästi disainitud kontserdiplakatitega. Ka muusikud võiksid nii-öelda taustategevustega hästi kursis olla.