On järjest selgemaks saamas, et fiskaalne ehk riigirahanduslik kasinus (avalike kulutuste kärpimine ja maksude tõstmine) mõjub majandussurutises majanduskasvule negatiivselt. Ulatuslikke kasinuspakette ellu viinud Kreeka sisemajanduse kogutoodang on langenud viimastel aastatel paarkümmend protsenti. Töötuse määr on seal kasvanud viie aastaga 7,3-lt 27,6 protsendini.1 Häid majandusuudiseid laekub vähe teistestki aktiivselt kasinusmeetmeid rakendavatest euroala riikidest.
Viletsaid näitarve tõlgendatakse aga väga erinevalt. Kasinuse pooldajad2 seletavad näiteks Kreeka tragöödiat eelkõige sellega, et selles olukorras igati otstarbekat fiskaalset kasinust on valesti rakendatud. Fiskaalne kokkutõmme on olnud liiga aeglane ning valitsussektori kulutuste vähendamise asemel on põhiliselt tuginetud maksude tõstmisele. Keinsianistide meelest on surutise tingimustes vastunäidustatud mõlemasuunalised kasinusmeetmed ning kahe halva vahel valides on üldjuhul eelistatum hoopis maksude tõus, kuna selle negatiivne mõju nõudlusele (ja sellest tulenevalt majanduskasvule) on väiksem. Kulutuste kärped vähendavad täies mahus kogunõudlust, maksude tõus aga mitte, kuna majandusagentide sissetulek, mida maksude tõstmine kahandab, ei lähe tervenisti tarbimisse ja investeerimiseks, vaid osa teenitud sissetulekust säästetakse.3
Mehhanism, mille toel peaks fiskaalne kasinus soodustama kasvu, on järgmine: Avaliku sektori kärped suurendavad erasektori kindlustunnet. Seal hakatakse rohkem kulutama, kuna nähakse, et tulevikus on väiksema võlakoormuse tõttu maksud väiksemad. Paraku see mehhanism surutises enamiku majandusagentide puhul ei toimi. Uuringud näitavad, et fiskaalsel kasinusel on eeldust kasvunäitaja paranemisele kaasa aidata vaid majandustsükli kasvufaasis, kinnitades John Maynard Keynesi kuulsat ütlust, et õige aeg kasinuseks rahandusministeeriumis on buum, aga mitte surutis.4
Mis puudutab kasinuse pooldajate „lemmiklapsi” Eestit ja Lätit, kelle taastumist võib hea tahtmise korral pidada suhteliselt edukaks (Paul Krugmani arvates siiski mitte ülearu, kui seda kõrvutada eelnenud ekstreemse langusega), siis kahtlejad on nende kogemuse tituleerinud subsideeritud kasinuseks. Ühelt poolt oli meil võimalus kriisi ajal suurendada riigieelarves märgatavalt välistoetuste mahtu. Teiselt poolt toetas meid teistes riikides samal ajal läbi viidud fiskaalne stimuleerimine, mis säilitas sealse sisenõudluse ja parandas seeläbi meie ekspordivõimalusi. Eksport oli aga teatavasti Eesti peamine taastumise vedur, kasvades 2010. aastal 22 ja 2011. aastal 25 protsendini.5
Suurt optimismi kasinuse osas jagavad vähesed majandusteadlased ja -analüütikud. Väideldakse ju ikkagi põhiliselt selle üle, kui suurt kahju toob kasinus majanduslikule aktiivsusele. Üksjagu laialdast furoori tekitas IMF selle aasta alul tehtud avaldus, et ta on neid negatiivseid mõjusid alahinnanud. Siiski kasutatakse kasinuse vajalikkust põhjendades mitmeid argumente, mida siinkohal vaatlengi.
Mõju konkurentsivõimele
Nii kasinuspoliitika tagajärjel tekkiv töötus kui avaliku sektori palkade vähendamine peaks avaldama survet erasektori palgatasemele (tööjõukuludele) ja suurendama sellega riigi konkurentsivõimet ning hoogustama eksporti. Kasinus on küll oma esmaste mõjude osas kahjulik sisenõudlusele, kuid hea ekspordivõimele.
Keinsianistid hoiatavad sageli, et Kreekas ja teistel Lõuna-Euroopa maadel võlguelamisele hinnangut andes ei tohi unustada, et „liigse” palga kasvuta ning tulusid ületavate kulutusteta nendes riikides ei oleks „vastutustundlikul” palku kontrolli all hoidnud Saksamaal olnud sedavõrd häid ekspordivõimalusi. Kui lõunariigid oleksid samuti valinud Saksamaa strateegia ning survestanud reaalpalkade kasvu ja sellega sisemaist nõudlust, oleks see tähendanud lööki mõlema poole elatustasemele.
Palkade alandamisega riigi konkurentsivõime parandamine ehk nn sisemise devalveerimise strateegia on edukas vaid juhul, kui kaubanduspartnerid parasjagu sama teha ei ürita. Konkurentsivõime on suhteline kontseptsioon: kui ühel riigil see paraneb, siis peab see kellelgi kehvemaks jääma. Sisemisele devalveerimisele ja ekspordile orienteerituse kriitikute esirinnas on keinsianistlik modernse rahateooria koolkond (L. Randall Wray6 jt). L. Randall Wray toonitab, et ühe riigi eksport on teise riigi import, seega ei saa kõik maad ehitada oma kasvustrateegia netoekspordi (ekspordi ja impordi) kasvule. Sealjuures peab ta praegu populaarset ekspordilembust kummaliseks, sest riigile olevat import tulu ja eksport kulu, kuna eksport pruugib riigi ressursse, ilma et saaksime ise midagi tarbida. Bill Mitchell leiab oma blogis,7 et absoluutselt enneaegne on väljendada rõõmu Kreeka konkurentsivõime paranemise üle. Kreeka väliskaubanduse tasakaal on küll tublisti paranenud, kuid see on toimunud vaid impordi vähenemise arvelt, kuna surutise tõttu on sealne ostujõud kokku kuivanud.
Kreekas on sisemise devalveerimise alternatiiv võla tühistamine, lahkumine euroalast ja oma ujuva kursiga valuuta kasutuselevõtmine. Selle sammu pooldajate meelest taastuks konkurentsivõime ilma valulise pikaajalise töötuseta ning võrreldamatult kiiremini. Uue drahmi väärtus langeks (devalveeruks) kohe euro suhtes, mis stimuleeriks eksporti ja asendaks impordi kodumaise toodanguga. Euroalast lahkumise soovitajad toovad eeskujuks Argentina, kes oli 1991. aastal oma valuuta kursi sidunud jäigalt USA dollariga. Pärast tühistamist ja valuuta lahtisidumist 2001. ja 2002. aastal lühiajaliselt finantskriis seal küll süvenes ja majandus jätkas langust mõned kuud, kuid seejärel saavutati pikaks ajaks korralik kasvutempo.
Mõju riigivõlale
Ühtede meelest on euroala majandusprobleemide kurja juur liikmesmaade eelarve puudujääk ja riigivõlg. Teiste arvates on kasvav riigivõlg vaid surutise sümptom, s.t riigivõla kasvu taga on erasektori ebaõnnestumine riskide hindamisel (eravõlgade kasv), millega kaasnes riigi vajadus panku välja osta ning töötuse kasv, mis kahandab maksutulusid ning kasvatab avaliku sektori kulutusi.
Ühtedele on valitsussektori defitsiit ja riigivõlg tuleviku põlvkondade kulul elamine, teiste meelest saab riigivõla abil turgutada allpool potentsiaali tegutsevat majandust ning sedaviisi pärandada lastele ja lastelastele õitsvamal järjel majanduse. Kuna üldjuhul võlga tagasi ei maksta, vaid võetakse uus võlg vana tasumiseks ehk võlga lükatakse lõpmatult edasi, siis kas see võlakoormuse küsimus on sellisel kujul üleüldse õigesti püstitatud.
Ühtede arust on hädatarvilik rangete riigivõlga ja eelarvedefitsiiti piiravate fiskaalsete reeglite kehtestamine, teiste meelest on võimatu neid majandussurutises järgida. Valitsus ei olevat majapidamine, kes saab eelarve tasakaalu viia kulutuste tulude tasemele kärpimisega. Kui valitsus vähendab oma kulutusi, siis on see ühtlasi mõne majandusagendi tulu kärpimine (tema seetõttu tegemata jäävad kulutused on omakorda kellegi tulu jne), mis tähendab, et valitsuse maksutulu langeb. Hoopis fiskaalsel stimuleerimisel olevat eeldusi parandada võla suhet SKTsse, sest stimuleerimine kiirendab majanduskasvu, mis kasvatab maksubaasi ja vähendab toetuste vajadust.
De Grauwe ja Ji8 analüüs viitab sellele, et kasinus ei ole euroala perifeerias töötanud ka selles plaanis, et oleks vähendanud neil maadel riigivõla suhet SKTsse, s.o parandanud võla teenindamise võimet. Analüüsis tuleb välja tugev positiivne s
eos kahes osas: esiteks kasinusmeetmete ulatuse ja majanduslanguse vahel ning teiseks kasinusmeetmete ulatuse ning võla ja SKT suhte kasvu vahel.
On selge, et rahaliselt iseseisvaid ehk oma mittekonverteeritavat valuutat omavaid riike või valuutaliite (nt euroala tervikuna) ei ohusta maksejõuetus. Erinevalt teistest ei ole nende võlakirjade intressimäär turujõudude meelevallas.9 Euroala riikide olukord on märksa keerukam, sest neil puudub oma keskpank, kes võiks valitsuse võlga ostes toimida nn viimase võimaluse laenajana ja nende riikide intressimäär kujuneb (sageli irratsionaalsetel) finantsturgudel. Valuutakursi fikseerimine või üldse oma valuutast loobumine ei tähenda seega ainult oma rahapoliitikast loobumist, vaid ka fiskaalpoliitika tegevusvälja tõsist ahendamist.
Rahaliselt iseseisvana ehk omades ujuva kursiga valuutat ei ole see võimalik, et „raha saab otsa”. Sellise süsteemi puhul ei pea avalik sektor tuginema raha saamiseks maksumaksjale või finantsturgudele, valitsus saab kulutusi teha eelnevalt tulusid hankimata. Nagu märgib L. Randall Wray10: Maksumaksjad ja finantsturud saavad valitsusele pakkuda raha, mida nad saavad valitsuselt. Muidugi võib see, et valitsus saab osta kõike raha lõppemise ohuta, olla nii mõnelegi ebameeldiv (ja puhtalt sellepärast on parem siduda valuuta kullaga või mõne teise valuutaga), sest avalik sektor on alati võimeline oma kulutusi rahastama. Heaoluriiki ei ähvarda rahalise iseseisvuse puhul „raha otsalõppemine”. See ei tähenda, et meil peaks olema suur heaoluriik. Valitsus peab oma kulutuste mahtu paika pannes arvestama kulutuste suuruse mõju inflatsioonile ja vahetuskursile, samuti kindlasti mõju erasektori kasutuses ressurssidele ja initsiatiivile. Kuna avalik sektor on valuuta väljaandja, aga erasektor selle valuuta kasutaja, siis on valitsussektori eelarve puudujääk ja võlg kahtlemata kestlikum ja vähem tähelepanu vajav kui erasektori defitsiit ja võlg.11
Miks toimus 2012. aasta sügisel euroala perifeeria riikide laenukuludes (maksejõuetuse riski peegeldavates intressimäärades) järsk langus, hoolimata sellest, et riigivõla suhe SKTsse jätkas samal ajal kasvamist kõigis neis riikides? Laenukulud tõi alla Euroopa Keskpanga avaldus,12 et ta on valmis ostma piiramatus ulatuses valitsuste võlakirju, kes esitavad ametliku abipalve ja nõustuvad teatud tingimustega.
Kuid kas laiaulatuslik võlakirjade ostmine pankadelt ei too kaasa inflatsiooni kiirenemist ehk eurokasutajate maksustamist nn inflatsioonimaksuga? Tavatingimustes küll, kuid praeguses situatsioonis tõenäoliselt mitte. Pangad on praegu laenamisel väga ettevaatlikud ja seega n-ö reaalne rahapakkumine ilmselt märkimisväärselt ei suurene.
Kasinus kui reformivõimalus?
Keegi ei arva, et surutisest tabatud riikide majanduses puuduksid struktuuriprobleemid. Väideldakse aga, kui tõsised need ikkagi on, võrreldes tsükliliste ehk nõudluse nappusest tingitud muredega, kas surutis on õige aeg nendega tegelemiseks ja millised konkreetsed meetmed on õigustatud ning millised mitte.
Paketi kasinus ja struktuursed reformid soovitajad kipuvad ignoreerima, et kasinusel ei ole ainult lühiajaline vaid ka pikaajaline negatiivne mõju ning struktuurireformidel ei ole vaid lühiajaline kulu ja pikaajaline tulu, vaid ka pikaajaline negatiivne mõju. Viimase eiramine või alahindamine iseloomustab eriti nn neoliberaalseid reformisoovitusi13 nagu tööjõuturgude paindlikkuse suurendamine (värbamise ja koondamise hõlbustamine, miinimumpalga alandamine jm), üldse turgude reguleerituse vähendamine, heaoluriigi hüvitiste kärpimine, erastamine. Ei ole väga kindel, kas kõigi reformide puhul tulud üldse ületavad kulusid.
Kasinus avaldab näiteks pikaajalist mõju avaliku sektori pakutava taristu kvaliteedile. Töötuna atrofeeruvad inimeste teadmised ja oskused. Heaoluriigi kärped ei kahjusta ainult nõudlust, vaid mõjutavad negatiivselt inimeste tootlikkust. Kõige otsesem on mõju hariduse ja tervishoiu valdkonnas. Heaoluriigi hüvitiste kärpimine vähendab tarbimist ja teiselt poolt seega müüki. See suurendab omakorda töötust ja sellega heaoluriigi väljamakseid. Töötuse vähenemine tähendab ühtlasi heaoluriigi kulutuste vähenemist. Täistööhõive korral on heaoluriiki jõukohasem üleval pidada kui suure töötuse korral. Erastadagi on mõistlikum tõusu faasis, sest siis on hinnad kõrgemad.
Keinsianistide meelest alahinnatakse nõudluse tähtsust. Kui tarbimine kasvab, on firmad huvitatud suuremast investeerimisest. Kui see kiratseb, ei aita üksi ettevõtlust piiravate regulatsioonide vähendamine või rahapoliitika. „Bürokraatia” vähendamine või odav raha (madalad intressimäärad) ei kasvata investeeringuid, kui ei ole ette näha nõudluse kasvu. Kui erasektor püüab surutises oma võlgu vähendada, piirates tarbimist ja investeerimist, siis avalik sektor peaks keinsianistide meelest tekkiva puudujäägi nõudluses fiskaalse stimuleerimisega kompenseerima, mitte aga kasinusega nõudlust veelgi kahandama.
Kokkuvõte
Pigem on põhjust eeldada, et majandussurutises süvendab fiskaalne kasinus surutist. Kuna kasinusel on negatiivne mõju SKT-le, siis on selle abil raske parandada riigivõla suhet SKTsse. Kasinuse ja palkade alandamisega konkurentsivõime suurendamine on edukas ainult siis, kui kaubanduspartnerid rakendavad vastupidist majanduspoliitikat. Riigis saab võlakriis tekkida vaid juhul, kui riigi keskpangal puudub võimalus piiramatult osta riigivõlga.
1 Võrreldakse käesoleva aasta maid 2008. aasta maiga. Eurostat [19.08.2013]
2 Üks tuntumaid majandusteadlaste hulgas on Anders Åslund. Vt Åslund, A. (2013) The Problem with Europe’s Austerity Debate. Cato Institute. Presentation. [ http://www.cato.org/events/problem-europes-austerity-debate]
3 Calcagno, A. (2012) Can austerity work? // Review of Keynesian Economics, Inaugural Issue, Autumn, pp. 24–36.
4 Vt nt Jayadev, A., Konczal, M.(2010) The Boom Not The Slump: The Right Time For Austerity. Roosevelt Institute [http://www.rooseveltinstitute.org/sites/all/files/not_the_time_for_austerity.pdf] ning Taylor, A. (2013) When is the time for austerity? VoxEU.org, 20 July.
5 Parts, J. (2013) Estonia and European Debt Crisis // Cato Journal, Vol. 33, No. 2 (Spring/Summer), pp. 269–274.
6 Wray, L.R. (2012) Modern Money Theory: A Primer on Macroeconomics for Sovereign Monetary Systems. Basingstoke: Palgrave Macmillan.
7 Mitchell, B. (2013) 72% youth unemployment – the crowning glory of the neo-liberal infestation. http://bilbo.economicoutlook.net/blog/?p=24157, 4 June.
8 De Grauwe, P., Ji, Y. (2013) Panic-driven austerity in the Eurozone and its implications. VoxEU.org, 21 February.
9 Vt Wray, L.R. (2003) Is Euroland the Next Argentina? // CFEPS Working Paper No. 23 [http://www.cfeps.org/pubs/wp-pdf/WP23-Wray.pdf]
10 Wray, L.R. (2012)
11 Ibid.
12 Tehnilistes terminites: OMT ehk Outright Monetary Transactions ehk rahapoliitiliste otsetehingute programmi väljakuulutamine.
13 Laiem poolehoid ühiskonnas on näiteks maksude administreerimise parandamisel ning ümber- ja täiendusõppe süsteemi arendamisel.