IPCC viienda aruande täisversiooni (neli osa, kokku umbes 2500 lehekülge) valmimine võtab veel aega ja selle viimane osa avaldatakse eeldatavasti 2014. aasta oktoobris. Jutuks olev kokkuvõte ise baseerub enam kui 9200 teadusartiklil, millest kolm neljandikku on uued, st avaldatud pärast neljanda kliimaaruande väljatulekut 2007. aastal. Aruande koostamises osales 259 juhtivat kliimateadlast 39 riigist. Teadlaste tööd koordineeris Berni ülikool Šveitsis.
Aruandes öeldakse selgelt, et Maa atmosfääri soojenemine, mis algas XX sajandi keskpaiku, jätkub ja inimese mõju Maa kliimasüsteemis toimuvatele muutustele on vaieldamatu.
Viimase kolmekümne aasta iga kümnendi keskmine maapinnalähedane temperatuur on olnud eelmise kümnendi keskmisest kõrgem ja aastatel 1983–2012 mõõdetud aasta keskmised temperatuurid põhjapoolkeral on viimase 1400 aasta kõrgeimad. Perioodil 1880–2012 on maapinna ja ookeani pinna keskmine temperatuur tõusnud 0,89 kraadi ja suurem osa sellest tõusust (0,78 kraadi) on toimunud aastatel 2003–2012. Süsinikdioksiidi, metaani ja lämmastik­oksiidi sisaldus atmosfääris on viimase 800 000 aasta suurim. 2011. aasta mõõtmised annavad CO2 kontsentratsiooniks maapinnalähedases välisõhus 391 ppm, CH4 kontsentratsiooniks 1803 ppb ja N2O-l 324 ppb. CO2-sisaldus välisõhus on tööstusajastule eelnenud perioodiga võrreldes kasvanud 40% eelkõige fossiilkütuste kasutamise ja maakasutuse muutumise tõttu (metsaraie, intensiivpõllumajandus jms). Metaanisisaldus välisõhus on samal perioodil kasvanud 150%. Süsinikdioksiidi neeldumine ookeanivees (30% kogu inimtekkelisest CO2-heitest neeldub atmosfääri) põhjustab merevee hapestumist ja see omakorda vee-elustiku vaesumist. Perioodil 1901–2010 on maailmamere pind tõusnud keskmiselt 0,19 meetrit, kusjuures aastane merepinna tõusu tempo on kasvanud 1,7 millimeetrilt aastas (keskmine aastatel 1901–2010) 3,2 millimeetrile aastas (keskmine aastatel 1993–2010). Pooluste jääkatte vähenemise tempoks perioodil 1971–2009 on arvutatud 226 gigatonni aastas ja jää sulamise kiirus on samuti kasvanud – nii on pooluste jääkate perioodil 1993–2009 kahanenud keskmiselt 275 Gt aastas. Gröönimaa jääkatte kahanemiseks keskmiseks kiiruseks ajavahemikul 1992–2001 mõõdeti 34 Gt aastas ja 2002–2011 oli keskmine püsijää kadu aastas 215 Gt. Samamoodi on mõõdetud ka põhjapoolkera talvise lumikatte perioodide lühenemist alates eelmise sajandi keskpaigast ning põhjapiirkondade igikeltsa õhenemist ja pindala vähenemist.
Pikaajaliste kliimamudelite rakendamise tulemusena saab väita, et globaalne soojenemine jätkub, kui ei vähendata olulisel määral inimtegevuse tagajärjel tekkivate kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist. Kõige konservatiivsema stsenaariumi järgi on väga tõenäoline, et sajandi lõpuks tõuseb keskmine temperatuur maapinna lähedal 1,5 kraadi, võrreldes möödunud sajandi alguse keskmise temperatuuriga. Kaasa toob see teada olevate negatiivsete kliimamuutustega kaasnevate nähtuste jätkumise ja võimendumise: erakorraliste kuumaperioodide tekke sagenemise ja nende kestuse pikenemise, sagenevad tormid ja kasvavad tuulekiirused, sagenevad põuad kuivadel aladel ja vihmarohketes piirkondades sajab senisest rohkem, pooluste jääkate väheneb ja maailmamere pind tõuseb veelgi, kusjuures veetaseme tõus on märksa kiirem, kui seni prognoositud ja mõõdetud.
Aruanne toob esimest korda välja teadmise, et ka siis, kui suudetakse inimtegevusest tulenevate kasvuhoone­gaaside õhkupaiskamist selle sajandi jooksul piirata, jääb negatiivne suundumus kliimasüsteemis püsima sajanditeks, mis sõnumina poliitikutele tähendab seda, et kliimamuutustega kohanemine peaks olema kõikide riikide rahakulutamise prioriteediks pikka aega.
Loomulikult on esile toodu ebameeldiv neile, kes siiani on kinnitanud, et inimtekkelist kliimamuutust ei ole. Kliimaskeptikud seevastu otsivad ja leiavad värskest, kliimateadlaste enamiku seisukohti kajastavast aruandest tuge oma senistele väidetele. Nii on meedias võimendust leidnud kliimaskeptikute heameel, et äsjane IPPC aruanne on oma sõnastustes ja prognoosides märksa tagasihoidlikum kui varasemad ülevaated. Eriti on kliimaskeptikutele meele järele, et kui neljandas aruandes prognoositi mudeldamise tulemusena maapinnalähedase temperatuuri tõusuks maksimaalselt nelja kraadi, siis nüüdne aruanne peab tõenäoliseks „vaid” kuni 1,5kraadist temperatuuri tõusu käesoleva sajandi lõpuks. Paraku tõdeb ka seekordne aruanne kliimamuutuste ilmingute jätkumist. Aruanne rõhutab, et võrreldes varasemate prognoosidega on pärast 2007. aastat tehtud eri kliimaaspektide mõõtmiste tulemused andnud selgema sisendi mudelitesse, mistõttu nüüdsed prognoosid on märksa täpsemad, väiksemate kõikumistega ja usaldusväärsemad, kui 2007. aastal avaldatud.
Külm …, soojem …, soe …, … kuum! Nii sai lapsepõlve tubases asjade peitmise mängus juhatust peidetud asja otsija. Kuumaks läks otsimine peidupaiga läheduses, külmaks siis, kui otsija peidikust (tõest) kaugenes. „Külm” saab äsja avaldatud viienda aruande tulemusi üldistava kokkuvõtte põhjal jätkuvalt öelda kõigi nende väidete kohta, mille järgi inimtekkelist globaalset kliimasoojenemist ei ole olemas.

Valdur Lahtvee, Säästva Eesti Instituudi kliima- ja energiaprogrammi juht