„Õhtu Tširkkakemi ääres. Kui päike on pimestavkollase kerana loojunud surnud, kuivanud puude taha, muutub taevas kiiskavalt roosaks ja metsased kaldad omandavad kummaliselt erutava punaka värvi. Siis langeb vee kohale sinine hämarus, kuid taevas jääb kuni hilisõhtuni palavikuliselt punetavaks.” Selle sissejuhatuse järgi võiks arvata, et maa peal valitseb rahu ning erakordselt nõtke sulega rändur kirjeldab (väga hea tõlkija vahendusel) lihtsalt kõnnumaaparadiisi Ida-Karjalas. Kuid lugu läheb edasi: „Õhtuhämaruses pingutame silmi veel hoolsamalt kui enne. Sõnakehva autojuhi hõõguv sigaretiots keerab lakkamatult vasakult paremale ja paremalt vasakule. Mis võiks olla vaenlase püstolkuulipilduja- või automaadivalangule kergem saak kui laial jõel sõitev üksildane mootorpaat, mille põrin kostab külmas ja selges õhtus toorelt ja trotslikult kaugele metsade rüppe?” Jah, terava pilguga rändur on sõjapiirkonnas, hiljem kuulsaks mängitud Rukajärvi tee lähedal. Veel enam, ka tal endal on munder seljas ja püstol vööl, ta on ohvitser Soome relvajõudude peastaabi infoosakonnas ja ta pole sugugi kindel, kas ta on õiges ja õiglases sõjas. Ta on luuletaja ja Soome 1920-30ndate uute kirjandusvoolude ideoloog, salongilõvi ja boheemlane, maailmarändur, kosmopoliit ja karjalane, nimega Olavi Paavolainen.
Paavolaise Jätkusõja-aegse (1941–1944) ja kaks aastat pärast sõja lõppu avaldatud päeviku sisu vastab täiuslikult oma peakirjale „Sünge monoloog”. Hüperintelligentsel ja maailma näinud (kaasa arvatud natsionaalsotsialistlikku Saksamaad ja stalinlikku Nõukogude Liitu) kirjanikul pole illusioone Soome väljavaadete kohta ei rindel ega vallutatud Ida-Karjala soomestamisel. Siiski ei soovi ta oma riigile halba. 1941. aasta Soome sõjaline edu tekitab Paavolaises „peaaegu joovastust” ja järgmise aasta suvel, suurpealetungi ajal lõunas kviteerib ta Saksa silmaga näha oleva võidu pea neutraalselt. Aga ta jälgib Soome poliitilist ja ühiskondlikku elu väga täpselt ja ütleb ära, et ta ei kritiseeri soome rahvast, küll aga Soome juhtivat rahvakihti, haritlaskonda, kuhu ka ise end kuuluvat möönab. Ta ei kritiseeri Soome poliitikat kui niisugust, küll aga Soome ühiskonna vaimset suundumust ja hoiakut, mis valitses juba enne sõda. „Kõlisevat idealismi ja vagatsemist”, kindlasti ka teadmatust maailma asjade suhtes, oma naba imetlemist, Soome erilisuse uskumist ja sõjakat-romantilist-ettevaatamatut Karjala hõimuaate lõõtsumist. Viimasest jäi vaid üks samm territoriaalsete pretensioonideni idanaabrile. Sõdadevahelise aja mõjukad Soome organisatsioonid, eesotsas Akadeemilise Karjala Seltsiga (AKS) astusidki selle sammu hea meelega ja siiras usus oma võitluse õiglusse.

Vanaaegne vaimuaristokraat
Paavolainen pole teisiti arvajate suhtes väiklane. Loomulikult ei saa ta oma retkedel vallutatud Ida-Karjalasse mitte tähele panna AKS vaimus „misjonitöö” kohatist tobedust ja perspektiivitust. Kuid ta ei mõnita seda. Ta on vaimuaristokraat sõna otseses mõttes. Vanaaegses mõttes, kui soovite. Ta armub eriti Aunuse Karjala (laias laastus Laadoga ja Äänisjärve vahelise ala) maastikesse, kultuuripärandisse, inimestesse ning kirjeldab sealseid külasid imelise poeetilisusega: „majad trambivad pisut üksteise varvastel, kuid naeratavad mõistvalt oma kõrgel viiluotsas asuvate pikkade aknaridadega: leplik meel annab ruumi”. Ta loeb peastaabi infoosakonnas välismaiseid ajalehti ja tunneb muret kogu maailma, mitte ainult Soome saatuse pärast. Ta kritiseerib, kuid ei mõnita oma riigi poliitikuid, ta ei pea end paremaks.
Töö Mikkelis peastaabi laua taga Paavolaisele ei istu. Kindlasti ka sellepärast, et tippintelligentsele inimesele ei saa ükski riiklik propaganda päriselt meeldida ega usutav olla. Hea maitse säilitab ta aga ka sellel alal: veebruaris 1943 nimetab ta Goebbelsi propagandat Stalingradi lahingu kaotuse puhul ülimalt osavaks ja raadiosaate mõju sõnades kirjeldamatuks. „Riik otsis murehetkel abi mineviku suurmeestelt.” Kuid staabielu, mille hulka kuulub ka keeleoskaja inimese kohustus suhelda Saksa sideohvitseridega, on igav, mõttetu ning ajab jooma (alkohol toob kaks aastakümmet hiljem ka vaid 60aastasele Paavolaisele surma). Siiski toimetab ta Mikkelis mõne rindemeeste lugude kogumiku, paneb kokku oma luulekogu ja Ida-Karjala ülevaateraamatu. Tõelist rahuldust pakub vaimule aga vaid rändamine – olgu uudistekokkuvõte ja ajakirjanduse kaudu maailma asjade juurde või omaenda isikus rindealadele Ida-Karjalas. Soome on Paavolaisele liiga väike.
Paavolaise päevik ei ole otseselt sõjaraamat, olgugi et sõjasündmusi teistelt rinnetelt annab autor edasi iga päev ning teoses esinevad paljud elemendid, mis sõjaolukorras universaalsed: segadus, teadmatus suuremast pildist, pillutatud inimsaatused, kummalised kohtumised, spekulatsioonid, spekulatsioonid. Muidugi ka laastatud maastikud ja mõni usse täis laip. Lihtsat tõde, et sõja olemuse moodustavad peamiselt vaid külm, nälg, väsimus ja hirm, seda staabiohvitseri raamatust ei leia. Selle ütleb soome lugejaile alles kümme aastat sõja järel alasti otsekohesusega ära Jätkusõja suurim mõtestaja, kuue klassi haridusega rindesõdur ja tehasetööline Väinö Linna. Ka Paavolainen ise ennustab õigesti, et selle sõja tõeline kroonik tuleb rindemeeste hulgast.
„Sünge monoloog” on ehk Paavolaise kuulsaim ja vaielduim teos. Murti pead sellegi üle, kas tegu on üldse autentse päevaraamatu või lihtsalt tagantjärele targutamisega. Praegu, 70 aastat hiljem, on see küsimus oma tähtsuse minetanud, eriti teise rahva liikmest lugeja puhul. Toona võisid sellised torked asjaosalised tigedaks teha küll: „Soome kultuurieliit istub koos ja ei räägi maailma hädast sõnagi (autori allajoonitud) … Pööratagu maailm pea peale, hävigu inimesed ja aated, kui vaid Soome „kultuur” õitseb, organiseerub ja saab küllalt raha!”. Olgu siiski veel kord meenutatud, et ka Paavolainen ise arvab end kritiseeritava rahvakihi hulka. Ning et siis, kui imal Ida-Karjala propaganda lõppenud, kahetseb kirjanik küll suhte läbilõikamist vene kultuuriga aastal 1918, kuid ei suuda ka kaasa minna uue, võltsi õhinaga Soome ja Nõukogude Liidu ühingute asutamisel 1944. aastal. Pärast sidemete katkestamist Saksamaaga saadetakse Soome peastaabi infoosakonnas sakslasest sideohvitser koju viisakalt, ilma parastamata, asjalike sõnavõttude ja kingitustega. Vaimueliidile kohaselt. Vaimueliidile, mis vist ei saagi päriselt „laiadele rahvamassidele” maitse järele olla. Ega nende maitset mõista.
Eesti lugejat huvitab ka selle elevandi(suuruse intellekti) ümber kõndides, mis ta meist arvab. Mart Laaril on raamatu järelsõnas õigus, et „Sünge monoloogi” autor ei kasuta Eestit võrdlusmaana Soome saatust vaagides. Seda Eesti ja Soome võrdlemise harjumust soomlastel pole, erinevalt meist, ja pole tänase päevani. Paavolaise raamatust pole seega mõtet otsida seda, mida seal olla ei saa. Haritud soomlase vaimne tagamaa on Euroopa, kuhu tee vähemalt toona läks Skandinaavia, eriti Rootsi kaudu. Norra ja Rootsi asju jälgibki Paavolainen erilise tähelepanuga. Kuid Eesti esineb tema päevikus siiski prominentsemalt kui loota oskaks. Paavolainen leiab Aunuse Karjalas elavaid eestlasi, täheldab Helsingis hulganisti eesti põgenikke, ei usu (ekslikult), et eesti väeosad 1944. aastal Saksa poolel innuga lahingut lööma hakkaksid. Eesti iseseisvuse 25. aastapäeva nimetab ta traagiliseks ja pühendab sellele napi, ent täpse sissekande. Pangem siia kõrvale Ristikivi, kes pagulasaja päevikus tunnistab 24. veebruari kohal, et see riik ei saanud enne omaks, kui ta läbi oli.

Tõlkija meistriteos
Piret Saluri eestindus on haritud ja väga professionaalne. Varjude kirjeldus „järvepinna tuulelohkudes” pole mitte ainult autori, vaid ka tõlkija sõnaosavuse meistriteos. Hea Soome tundmine, keeleoskusele lisaks, võimaldab anda edasi palju enamat kui lihtsalt ilusaid
või täpseid lauseid. Selgitavad märkused teose lehekülgedel tegutsevate isikute ja asutuste kohta on teisest riigist ja teisest ajast rääkiva raamatu puhul alati obligatoorsed. „Sünge monoloogi” peateema ehk Soome-kriitika mõistmine polekski ilma märkusteta tegelikult võimalik, kiitus tõlkijale ja toimetajale ka nende eest. Ala inimeste vahel on kaua vaieldud mõiste „torppari” eesti vaste üle. Popsikohast pärit „pops” on ajalooliselt lähedane ja lugejale ka arusaadavam kui „torpar”. Ja miks kasutatakse „Viena meri” Valge mere tähenduses?
Soome kirjavara eestinduse võib laias laastus jagada kolmeks. Esiteks lihtsalt väärt kirjandus, mis moodustab suurema osa tõlgitavast. Teiseks Eestiga seotu: kui ise oma asjadest ei kirjuta, siis kirjutavad Turtola ja Tuomioja või koguni Zetterberg ja Oksanen. Kolmandaks rubriik „endal pole”, umbes samast ooperist kui nõukogudeaegne Soome sisepoliitika jälgimine teleri vahendusel – kui endal ei ole, siis piilud naabri oma. Sellese rubriiki kuuluvad mitme Soome ajaloo teose, mõne välispoliitikaraamatu tõlge, hiljutise ilmeka näitena ka Soome kaitsepolitsei ajaloo eestindus. Viimases pole Eesti-suhet pea ollagi, aga Kapo ajalugu pole ju veel kirjutatud, niisiis uurime seni põhjanaabrite oma! Paavolaise „Sünge monoloog” kuulub ühtaegu nii esimesse kui ka kolmandasse rubriiki. See on nii esmaklassiline kirjandusteos kui ka tippintellektuaali aus suhestumine oma riigi ja rahvaga õiges ja vales – ja neetult keerulistes oludes. Kui Ristikivi oleks ilmasõjas käinud ja hoolega päevikut pidanud, ehk poleks meil „Sünget monoloogi” oma keeles tarviski? Kuna Ristikivi ei käinud ega saanudki käia, siis olgem taas kord rõõmsad, et meil on Soome ja soomlased ning harjumus end nendega võrrelda.