Iga viie aasta tagant toimuv filosoofia maailmakongress leidis käesoleval suvel aset paigas, kus niisugune üritus võiks ka alaliselt toimuda – lääne filosoofia sünnipaigas Ateenas. Tegemist oli suursündmusega sõna otseses mõttes. Korraldajad rääkisid kuni kolmest tuhandest osalejast. Kongress kandis üldpealkirja „Filosoofia kui uurimistöö ja elustiil”, seega käsitleti filosoofiat põhimõtteliselt igast küljest. Kongressi pealkiri võimaldas suurepäraselt vaadelda filosoofia kahe põhivoolu – analüütilise ja fenomenoloogilise – põhiprobleeme ja soovi korral veel palju muudki marginaalsemat. Eks niisugune korraldajate eesmärk oligi ja nii ka läks. Paneme tähele, et seekord ei soovitud osalejate mõtteid suunata filosoofia edasise arengu äramõistatamisele nagu viie aasta eest Sŏulis. Toonane kogemus näitab, et prohvetitöö ei kipu isegi filosoofidel hästi õnnestuma.
Poliitika ja majandus sekkuvad
Avatseremoonial juhtus see, mis andis ajendi käesoleva loo pealkirjaks. Üritus toimus meeliülendavas õhkkonnas Akropoli nõlval paiknevas iidses Herodes Atticuse amfiteatris, kus põhietteasteks oli sümfooniaorkestri kontsert, milles osalesid koorid ja tantsutrupp. Paiga akustika oli loomulikult suurepärane. Õhtu algas, nagu sellistel puhkudel ikka kombeks, tervitussõnavõttudega. Kongressi avama oli kutsutud Kreeka peaminister Antonis Samaras. Valitsusjuht lubas enesele väita, et vaatamata materiaalsele kitsikusele on vaimsete väärtuste nautimine täiel määral siiski võimalik. Vastuseks kostis kuulajaskonna hulgast vilet ja valjuhäälset kisa, mis kohati võttis kurjad toonid. Niimoodi reageerisid muidugi kohalikud kongressil osalejad. Rahuolematu sumin peaministri kõne ajal enam ei vaibunudki ning peaminister oli sunnitud mikrofoni karjuma, et teda kuulda oleks. Kõne katkestamiseni siiski asi ei läinud. Ühelt poolt oli muidugi tegemist põhimõttelise meelsusavaldusega valitsuse poliitika suhtes, aga vägisi tuleb meelde marksistlik mõte, et vaimsed väärtused ei suuda kõhutühjusest tingitud ebamugavustunnet korvata.
Jürgen Habermasi esinemine tõi kokku täissaali
Kongressi põhisündmused leidsid aset siiski Ateena ülikooli filosoofiateaduskonna aulas, mis on samuti amfiteatri stiilis. Puupüsti täis ruumi õnnestus kogeda kahel korral. Üks neist oli lõputseremoonia, mille käigus esitati suurepärane rahvalik kontsert. Teisel juhul kindlustas suure saali ületäitumise aga üksainus mees – Jürgen Habermas. Ta saavutas maailmakuulsuse 1962. aastal ilmunud „Avalikkuse struktuurimuutusega”, mis alates 2001. aastast on Andres Luure tõlgituna ka meie emakeeles olemas. Oluline mõtleja saanuks Habermasist ka siis, kui ta midagi muud polekski kirjutanud. Ega midagi sama mõjukat olegi tema sulest sündinud. Siiski on nüüdseks 84aastane vanameister suutnud pidevalt huviorbiidis püsida, seda nii oma ala spetsialistide kui ka laiema üldsuse jaoks. Meenutagem kas või mõne aasta tagust metafoorset juttu Euroopast kui oma peremehe USA ümber hüplevast puudlist. Ateena esinemine näitas, et vanameister ei ole oma kriitilist meelt ka kõrges eas minetanud. Kolleegide ees peetud ettekanne oli muidugi akadeemiliselt range ja korrektne. Oluline on mõista, et Habermas ei ole tegelikult ühtse Euroopa idee vastane. Teda ei saa liigitada euroskeptikute hulka. Tegemist on pigem eurorealistiga, kes oma erialasest võimekusest tulenevalt näeb teravdatult meie maailmajao arenguprobleeme ja väljavaateid kiiresti üleilmastuvas ühiskondlikus situatsioonis. Käesoleva finantskriisi peapõhjust näeb mõtleja mitte niivõrd majanduses kui ühtse poliitilise tahte puudumises Euroopa Liitu kuuluvate suurriikide puhul. „Oma jao” sai kätte ka Habermasi kodumaa Saksamaa valitsus. Filosoofi arvates sõltub Euroopa Liidu tulevik ühelt poolt suutlikkusest mõelda ja tegutseda liidukeskselt, ületades rahvusliku piiratuse, ja teiselt poolt institutsioonide valmisolekust jõuda kodanikeni. Lühidalt, loosungiks kujunes: rohkem demokraatiat! Puudel peab arukate peremeeste kindlakäelise ohjamise tulemusena hüplemise lõpetama ja suureks koeraks sirguma. Rohkem valikuid ei näi olevat.
Aristoteles ületab Platoni
Olulise osa kongressi programmis moodustasid õhtused eriistungid. Põhitähelepanu koondus neist kahele, mis toimusid filosoofide jaoks väga erilistes paikades, esimene Platoni akadeemias, teine Aristotelese Lykeionis, õieti küll muidugi nende kuulsate asutuste oletatavates omaaegsetes asukohtades. Juba koolide paiknemine ise annab aimu nende kahe suurmehe mõtteviisi ja ellusuhtumise erinevusest. Platon paigutas oma vaimukeskuse linnakärast eemale võimalikult rahulikku, ometi mitte liialt eraklikku kohta. Aristoteles seevastu asutas oma kooli linnakeskuse lähedusse aktiivse elu keskele.
Kõige selle juures tuleb nentida, et Aristoteles on tänapäeval filosoofidele olulisem kui Platon. Sümboolseks kinnituseks sellele on kas või asjaolu, et isegi Platoni akadeemias toimunud sessioonil käsitles kahest ettekandest esimene küll Platonit, kuid teine Aristotelese pärandit. Üheks peapõhjuseks on siin ilmselt asjaolu, et kui Platonit tunneme läbi ja lõhki kontemplatiivse filosoofina, siis tema suur õpilane on pannud peale metafüüsika arendamise aluse peaaegu kõigile tänapäevani olulistele teadusharudele. Näiteks Charles Darwin, kes luges Aristotelest alles pärast evolutsiooniteooria põhiideede kirjapanekut, kinnitas, et kui varem olid tema eeskujud Carl Linné ja Georges Cuvier, siis nüüd ta mõistab, et nood on suure stageiralase kõrval vaid poisikesed. Kui kogu teoreetiline filosoofia ehk koosnebki pelgalt ääremärkustest Platoni teostele, siis praktikas rakendamisele suunatud teadmine ilmselt mitte.
Muud huvitavat
Mulle kui teadusfilosoofile pakkus kõige suuremat huvi muidugi vastava temaatikaga seonduv. Meelde jäi arutelu eri tüüpi teaduslike realismide üle, kus Ilkka Niiniluoto, Michel Ghinsi ja Mario Alai põhiettekannetele reageeris entusiastlikult David Miller, keda on mõnikord nimetatud viimaseks elusolevaks popperiaaniks. Falsifikatsionismi looja ja avatud ühiskonna kontseptsiooni juurutaja Sir Karl Popperi õpilasele ja kunagisele assistendile ei meeldinud kõnelejate leebe hoiak teadusteooriate tõele vastavuse küsimuses. Leiab ju falsifikatsionism, et ka kõik teaduse ajaloos olulist rolli mänginud teooriad, muudest rääkimata, peavad põhimõtteliselt olema kummutatavad. Vastasel juhul polegi tegemist teadusega. Mis siis on ikkagi tähtsam, kas teooria tõesus või rakendatavus? Kas teadus on väärtuslikum teooria või praktilise tegevusena? Need ei olnud muidugi kaugeltki ainsad probleemid, mis kongressil lõpliku lahenduseta jäid. Just see näitabki, et filosoofia on elus ja terve ning filosoofid on säilitanud oma kriitilise meele ja analüüsivõime.
Järgmine maailmakongress toimub viie aasta pärast Pekingis.