Kuidas on teil lood emakeelse haridusega?
Kuigi vene keel on kõige tähtsam ja tugevam, tuleb välja, et vene keelt õpetavad siin baškiirid, armeenlased, ukrainlased. Mis sellisest õpetamisest tuleb? Meie laagripaigas on vene keelt õpetanud armeenlane, baškiir, tatarlane ja isegi eestlane. Seega, kas meie või isegi siinsete venelaste vene keel on ikka vene keel? Minagi pean tihtipeale näiteks vene kirjanikelt küsima, kuidas vene keeles õigesti kirjutada ja väljendada. Neenetsi keelt aga õpetatakse primitiivsel tasemel, põhiliselt vihikutest. Nüüd on ilmunud juba ka piltidega raamat. On ilmunud ka sõnaraamat, aga see on vigane. Seletatakse pikalt nööri, lingu ja rihma vahet, mille asjatundmatu filoloog on valesti kirja pannud. Keelt õpitakse vähe, veel suurem probleem on, et pole ka õpetajaid. Jugra ülikoolis neenetsi keelt ei ole võimalik õppida. Olen küll kirjutanud ses asjas kubernerile, aga tulutult. Meie Handi-Mansi autonoomse ringkonna metsaneenetsi keel ka ei ole nii hea, oleme soovinud, et tuleks õpetajaid Jamalist. Paraku on jäänud kõik raha taha.

Kuidas suhtuvad lapsevanemad neenetsi keele õpetamisesse? On näha, et see on kõikjal soome-ugri rahvaste keelega suur probleem. Ühest küljest on isegi ju teatud võimalused olemas, kuid lapsevanemad on vastu.
Meil on sama, vanemad koguni tulevad kooli ja ütlevad, et neenetsi keelt pole vaja – vaja on inglise keelt õppida. Vanemad soovivad, et lapsed saaksid minna sinna, kus parem. Olen mitmeid kordi öelnud, et vene või inglise keele oskus pole midagi erilist – seal, kuhu nad õppima asuvad, võetakse neid neenetsi keele valdajatena paremini vastu. Muidu peavad nad konkureerima venelastega. Samuti olen öelnud, et põhjapõdrakasvatajaks ei saa õppida ilma neenetsi keelt oskamata, vastav sõnavara on olemas ainult neenetsitel ja seda sõnavara pärandatakse põlvest põlve.

Lisan, et Eesti või Soome kõrgkoolidesse ei saa samuti ilma neenetsi keelt oskamata. Vella rõõmustab selle üle silmanähtavalt ja lubab selle kõigile edasi rääkida.

Kuidas teil seadustega on, kas põlisrahvaste huvid ja õigused on hästi kaitstud?
Ei saa öelda, et seadusi ei oleks, neid on palju ja nende seas on ka häid seadusi. Paraku need ei toimi. Kuberner allkirjastab need seadused heal meelel, teades, et need ei tööta ega hakkagi tööle.
Näiteks põhjapõdrakasvatamise seadus. Oleks kas või üks inimene valitsuses, kes sellega tegeleks! Või traditsioonilise loodusvarade kasutamise seadus. Pole inimesi, pole osakonda, kes sellega tegeleks. On hoopis maaressursside amet, see aga tegeleb suvilate, uute nafta­leiukohtade, kalmistutega …
On aga üks peamine seadus maade võõrandamisest ja valdusesse esitamisest, seadus, mis kuulub Venemaa maakoodeksi juurde. See on seadus, mis võtab ära maad kohalikelt põliselanikelt ja annab üle naftatootjatele, ka siis, kui põlisrahvas pole sellega nõus.

Siis võib ju ikkagi teha järelduse, et põlisrahvaste arvamusega ei arvestata?
Ei saa öelda, et ei arvestata. Näiteks mina olen ametnik ja küsin põlisrahva esindaja käest, kas on hea, kui saad hommikul kohvi juua? Muidugi ütleb ta, et on hea. Kirjutan resolutsiooni: anda kohalikule kohvi. Paraku tean, et eelarves pole selle kohta ridagi. Seega ei saa seadust rikkuda ja eraldada kohvi.
Kõikjal räägitakse, et Handi-Mansi autonoomses ringkonnas on kõige eesrindlikum seadusandlus, näiteks pühapaikade seadus. Kuid taas pole ühtegi inimest, kes seda seadust järgiks ja näiteks kas või pühapaiku registreeriks.

Kas põlisrahvad saavad soodustusi ja toetusi?
Räägin selle kohta loo. Minu vanem lapselaps õppis koolis meie laagripaigas. Tegi eksamid ja ka ühtse riigieksami väga hästi. Ametnikud seda ei uskunud, arvasid, et nagunii õpetaja aitas ja tal paluti teha uus ühtne riigieksam teises koolis. Tegi siis teises kohas eksami, aga sellestki ei piisanud. Lõpuks pidi tegema veel ülikooli juures, sest oli ju ikkagi laagripaigas koolis käinud. Astus siis ülikooli. Filoloogiasse oleks tasuta saanud, aga tema tahtis minna õppima loodusvarade kasutamist ja kaitsmist. Seda on võimalik õppida kommertsalustel. Öeldi, et mis teil viga, et makske see raha ära, põlisrahvad ju saavad raha tagasi. Las tasuta õpivad linnaelanikud. Nemad ju raha tagasi ei saa. Aga raha on ju ikkagi vaja alguses maksta, lisaks elamise ja sõitude eest.
Veel soodustustest. Olen ise olnud 15 aastat riiklik jahimees: tegin tööd ühe rubla eest ja sain ühe rubla. Siis aga tuleb suurelt maalt (nii öeldakse Venemaalt tulijate kohta) inimene, töötab ühe rubla eest, aga saab – kaks või kaks ja pool rubla, nii nagu rasketes põhjatingimustes töötamise koefitsient ette näeb. Mina ei saa mingit lisatasu. Olen töötanud 15 aastat ka kalurina: ühe rubla eest tegin tööd, ühe rubla ka sain. Mis soodustused või toetused mul on? Teine asi: naftatootja sõidab autoga, kogu kütuse saab ta riigilt tasuta. Mina aga ostan kütuse oma raha eest. Naftatootja saab vormiriietuse tasuta, meie aga mitte. Ainus soodustus oli mul, kui ostsin padruneid: siis sain väikese kaliibriga padruneid tasuta, aastas umbes kahe rubla eest.

Kas tõesti siis kaevandatava nafta ja gaasi eest kompensatsiooni ei saada?
1990ndatel peeti konverents „Nafta, riigivõim ja põliselanik”. Osa meist, mina sealhulgas, ütles, et põliselanik ei pea naftatöötlejate ja geoloogidega suhtlema. Milleks on olemas valitsus? Tema peab ju meie suhteid reguleerima, tema peab ka meile kompensatsiooni maksma. Naftatootja ju maksab makse valitsusele, valitsus aga peab pöörduma põliselanike poole, kas põliselanik annab loa või mitte. Ja kui põliselanik keeldub, siis naftatootja ei tohi sekkuda. Valitsus peab tegema kompromissi, jõuga ei tohi sekkuda, ka neil juhtudel, kui põliselanik keeldub kompensatsioonist. Naftatöötlejad ütlesid aga, et meie pole nõus, meie maksame makse, meie suhtleme ise põliselanikega ja maksame põliselanikele. Elus näeb see välja nii, et tuleb naftatootja handi juurde ja ütleb: näe, meil on vaja siia teha naftapuurtorn ja rajada juurdepääs. Hant mõtleb: see tähendab, et paari-kolme kilomeetri raadiuses põhjapõtru kasvatada ei saa. Naftatootja ütleb, et ma maksan selle eest. Olgu, mõtleb hant, raha läheb vaja ja maad on veel, ma võin ju tõesti kaugemale minna. Mõni aeg läheb mööda, jälle tuleb naftatootja: mul on vaja uus auk puurida. Hant ütleb, kuule, nii ei lähe, mul pole enam kuhugi minna. Aga me ju maksame, kui sa nõus ei ole, lõpetame ka esimese koha eest maksmise. Nii ei saa, olgu, mõtleb hant: veel on natuke maad järel, lähen sinna. Läheb mõni aeg jälle mööda ja naftatootja on platsis: mul on vaja sinu maale puurauk rajada. Me maksame. Hant aga ütleb: kuule, mul pole kuhugi minna, mul ei ole enam ju maad. „Mis, sa oled Venemaa vaenlane või? Meie töötame Venemaa heaks, kas teie tahate, et Venemaa vaene oleks?” Kes tahab Venemaa vaenlane olla? On ka harjutud kompensatsiooni eest elama: bensiini eest on vaja maksta, toidu, riiete eest …
Ei saa ilma rahata elada. Aga enam pole kuhugi minna. Ma ei kirjuta alla! Olgu, ma lähen siis naabri juurde, hakkan talle maksma, ütleb naftatootja. Naaber nõustubki, naftatootja aga käib veel mitme naabri juures ja saavutab nõusoleku. Naabrite vahel kasvavad pinged, peaaegu minnakse relvadega teineteisele kallale. Lõpuks aga pannakse kogukonna maaküsimus hääletusele: kolm häält uute puuraukude poolt, üks vastu. Kas ikkagi rikutakse põlisrahvaste õigusi?
Rikutakse – ja mitte ainult põlisrahvaste õigusi, vaid inimõigusi. Olen nende konfliktide ja muuga pöördunud kuberneri poole. Nüüd aga tehakse selgeks, et põliselanik on ise süüdi. Mitte naftatootja, kes selle olukorra on põhjustanud. Meil üldse istub liiga palju inimesi vangis, eriti neid, kes tahavad välja öelda tõde ja nõuavad õigust.

Millest te kuber
nerile kirjutasite?
Venemaal on selline seadus, et mets kuulub riigile. Meil siin metsas oli tulekahju ja nüüd tahetakse põlenud mets maha raiuda ja ära viia. Siin on kogu aeg olnud mets: mets on vananenud, kõdunenud ja väetanud maad. Nüüd on aga oht, et tulevane mets – kui ikka sinna kasvab mets – jääb nõrgaks, sest väetist pole. Kõik, mis siia ilma sünnib, põhineb olnul. Mina isegi põlvnen oma esivanematest. Peab oskama muutuda väetiseks, et saaks tulla uus inimene minu asemel. Olen kirja­vahetuses ühe indiaani kirjanikuga, kes mulle kirjutab, et ta sündis esivanemate hingest ja kontidest. Kui mõelda oma elule, siis tühjale kohale inimene ei sünni. Tõesti, inimene sünnib esivanemate hingest.

Kuidas elab Putinile kingitud põhjapõder?
Ma ei kinkinud mitte Putinile, vaid juba Jeltsinile. Meil on kombeks kinkida põhjapõder heale inimesele või sõbrale. Kingitus võib jääda minu karja. Me siis jälgime, kuidas põhjapõdra­vasikas areneb: kui ta on terve, on terve ka peremees. Kui peremees teeb midagi halvasti, juhtub midagi halba ka vasikaga või läheb tema järglastel halvasti. Näiteks Jeltsinile kingitud põhjapõdral oli kolm vasikat. Kui ta alustas sõda Tšetšeenias, siis jumal karistas ja kaks neist kadus jäljetult. Kõige väiksem jäi. Siis kirjutasin Putinile, et tal on Jeltsini pärandina jäänud vasikas, e jälgime tema arengut. Mingit vastust ei tulnud. Peremehega toimuvad muudatused väljenduvad põhja­põtrade peal. Vahepeal on president paar korda vahetunud, taas on Putin võimul ja sellel Jeltsinile kingitud põhjapõdravasikal on kaks järglast. Praegu aga ei julgegi presidendile kirjutada, sest mine tea, mis võib juhtuda. Äkki lükkab kingituse tagasi ja see on halb enne. Mis siis riigiga juhtub? Need põhjapõdrad pole mitte ainult Putini põdrad, vaid presidendi põdrad.