Sinu loometee on olnud erakordselt viljakas, hõlmates pea kõiki kirjandusžanre. Täiesti omaette muljetavaldav ja ülimalt tänuväärne nähtus on aga su rohked tõlked soome-ugri rahvaste kirjandusest. Mismoodi sa selle teeotsa leidsid?
Me kõik otsime siin elus omale liitlasi, kaaslasi, kaasamõtlejaid. Eriti on see küllap oluline väikesearvuliste rahvaste puhul.
Meie kõige loomulikumad ehk sügavamate juurtega liitlased on keelesugulased: meil on üks elukeskkond, paljus ka üks ajalugu ja ühised vaenajad, sarnane rahvaluule ja muinasusund, mille säilmeid me sageli ise ei märkagi, keele struktuuris ja sõnade kokkupanus ilmsiks tulev sarnane mõtteviis, aga ka vastastikusest tähelepanust tulenevad sarnasused tänases kultuuris ja kirjanduses sealhulgas.
Huvi hõimurahvaste vastu on mul ammune, nagu meil kõigil on teatav huvi oma lähi-, aga ka kaugemate sugulaste käekäigu ja saavutuste vastu. Eks johtu viimaste aastate tõlketegevus mitmest asjaolust. Esiteks olen ise kirjutanud liigagi palju, kena on tegelda nüüd teistega. Teiseks olen olnud 14 aastat Soome-ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni president ning olnud üks ulatusliku vastastikuse tõlke programmi käivitajaid ning seega püüdnud ka teistele olla õhutajaks. Kolmandaks on eesti lugeja sageli põhjendamatult üleolev idapoolsete väikerahvaste suhtes, tahaksin, et ta õpiks tundma neid sugulasrahvaid just ilukirjanduse kui inimese hingepeegli kaudu. Neljandaks on olukorras, kus nendelt rahvastelt on ära võetud omakeelne haridus ja asjaajamine peaaegu kõikides asutustes, omakeelne kirjandus üks kõige olulisemaid vahendeid keelt ja kultuuri elus hoida ning seda tuleb toetada ka nii-öelda rahvusvahelise tähelepanu kaudu nende kirjandusele. Viiendaks on see kirjandus tõesti hea ning tõlkimist väärt, meil ja lääne pool sageli viljeldava destruktiivse ja inetuse esteetikale toetuva uuema kirjavara taustal on see idahõimlaste kirjandus soe, inimlik ja valuline.

Rein Ustaali stiilses kujunduses ilmunud sarja kuuluvad komi „Seal kaugel, kaugel …”, mari „Vana maja monoloog”, udmurdi „Varsti on jälle kevad” ja mokša „Läbi kolme põrgu”. Iga kogumiku on koostanud vastava kirjanduse hea tundja, kellega koostöös oled vene keelele toetudes vahendanud valiku nelja hõimurahva novelle. Kuivõrd need kogumikud eristuvad? Kas autorite stiili määrab rohkem see, mis keeles nad kirjutavad, või see, mis aastal on nad sündinud?
Ennekõike on mis tahes kirjandusteos oma autori nägu, oleneb tema elukogemustest ja maailmanägemisest. Muidugi määravad seda ka elukeskkond, majandamise viisid, traditsiooniline kultuur, uskumused, mis kõik rahvuseti mõnevõrra erinevad. Kuid kindlasti ka omakeelse kirjanduse kogu arengulugu, mis on ju suurelt jaolt autonoomne, oma rattas tiirlev protsess, sõltub varem teostunud suurtest annetest ja avatusest maailma kirjandusprotsesside suhtes. Küllap see kõik on nähtav ka seni meil eesti keelde tõlgitud teostes. Neid on praeguseks kaugelt üle poolesaja, piisav hulk usaldusväärse pildi saamiseks. Viimasel ajal tõlgitud raamatute hulgas on jah rohkem luulet kui proosat. Eks luule ava rohkem sisemist, proosa rohkem väliseid eluavaldusi.
Lähipäevil peaks ilmuma veel ersa „Kuupaiste valss”. Kindlasti eristab teoseid nende loomise aeg, eneseväljenduse võimalused pideva imperiaalse ja ideoloogilise surve all, aga kindlasti ka selle või teise rahva temperament ja ellusuhtumine. Loetletud teoste puhul on oluline ka koostajate – oma emakeelse kirjanduse asjatundjate – maitse ja eelistused. Kõige mitmekesisem ja eksperimenteerivam on udmurdi proosa, valikust tulenevalt vahest kõige vapustavam mokša proosa, kuid üsna hõlmavad ja head on nad kõik. Kuna pärast rahvuskultuure mahasuruvat tsaariaega olid esimesed nõukogude aastad nende rahvaste kultuuri õitseaeg ning rahvusliku haritlaskonna (kes suuresti 1930ndatel hävitati) väljakujunemise aeg, siis on arusaadav, et mitmed Venemaa soome-ugri kirjanikud tervitasid ühiskondlikke muutusi. Polnud põhjust kogu kirjandusest pildi andmiseks vältida meile ehk tagantjärele mitte just meeldivaid ideoloogilisi seisukohti nendes 1920-1930ndate teostes (eks need motiivid teinud tagantjärele kurvaks ka neid endid, sest needsamad ülistajad represseeriti 1937ndal või isegi varem). Kõigis neis kogudes on ühtlasi otsinguid uuemast ajast, mil maailm on ka Venemaa väikerahvastele rohkem avanenud.

Muš Nadii sõnul on sinu kreedo tõlkida udmurdi kirjandusest ainult neid teoseid, mis on originaalis udmurdi keeles kirjutatud. Kas see kehtib ka teiste keelte puhul? Kas oled kahetsusega loobunud mõnest tekstist seetõttu, et see on kirjutatud vene keeles?
Kuna oluline motiiv soome-ugri rahvaste kirjanduse tõlkimisel on olnud nende emakeelse kirjanduse kui keelt säilitava teguri tunnustamine, siis see põhimõte muidugi kehtib. Väheste eranditena oleme tõlkinud ka mõningaid vene keeles kirjutatud teoseid, kui need on olnud väga head ja seal peegeldub nimelt rahvuskultuuri vaimsus (nagu näiteks hant Jeremei Aipini „Jumalaema verisel lumel” Peeter Volkonski tõlkes). Ka „Eesti hõimurahvaste programmi” ja Soome-ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni preemiat oleme andnud ainult neile teostele, mis on kirjutatud ja avaldatud emakeeles.

Soome-ugri keeled on olemuslikult onomatopoeetilised ning neid kannab ühtmoodi keeleline mõtlemine. Kas see teeb tõlkimise lihtsamaks või tekitab kaudtõlge teist tüüpi keele abil hoopis probleeme?
Nagu eespool öeldud, on keeleline mõtlemine sugulaskeeltes tõepoolest sarnane ja see ilmneb tõlkimisel eriti selgelt. On aga üsna erinevaid vanasõnu, idioome ja erineda võib ka sõnade kokkupanu, isegi koduloomad häälitsevad omamoodi. Seda kõike on ka põnev võrrelda teades, et palju sellest on välja kasvanud ühisest juurestikust, kuid saanud mõjutusi erinevatelt naabritelt.
Kindlasti just tänu keelelise mõtlemise sarnasusele võiks tõlkimine sugulaskeelest olla hõlpsam. Kauge vahenduskeele kasutamine on kindlasti kurjast, kuid kahjuks nii Eestis, Ungaris kui Soomes peaaegu paratamatu, sest nende keelte tundjaid on väga vähe ning keeleteadlased ei pruugi samal ajal olla võimekad tõlkijad. Hoopis parem on olukord meie idapoolsete hõimlaste juures, sest tänu nimetatud kolmes iseseisvas riigis õppinud üliõpilastele on seal meie kolme keele tundjaid ning võimekaid tõlke päris palju.
Luule puhul on vahenduskeele kasutamine ilmselt väiksem patt ja seda ka maailmas ikkagi väga palju praktiseeritakse või siis tehakse proosatõlkeid, mis sisuliselt hävitab luule olemusliku võlu.

Kas oled nendes neljas kogumikus – või teistes tõlgetes – avastanud ka mõne sugulashinge? Kas mõni autor on mõjunud inspireerivalt?
Kindlasti võiks mitte üksi iga meie kirjanik, vaid ka iga lugeja leida nendes viies proosakogus –  aga luulekogudes eriti – omale sugulashingi, samamoodi mõtlevaid, samasuguses hingevaevas loojaid. Mis kedagi inspireerib, on tema isiklik hingeasi. Enda puhul ma ei oskaks esile tuua ühtki väga kindlat juhtu – ja selline väljavalimine oleks riskantne –, kus see või teine teos on andnud tõuke mõne loo kirjapanekuks. Küllap midagi ehk leiaks, seda  eriti luule puhul. Aga mingi mõju on vahest olnud üldisemat laadi – olen ju viimased viisteist aastat väga palju nende rahvaste kirjandusega tegelnud. Eks ma olnud selleks paljutõlkimise ajaks ikkagi üsna väljakujunenud autor – mõjude kogumise aastad jäävad rohkem noorusaegadesse.

Mis on selliste antoloogiate koostamise, tõlkimise, kirjastamise ja levitamise puhul kõige raskem? Millest on kõige suurem heameel?
Ütleksin, et suurim mure on lugeja – ja seda mitte üksi idapoolsetel hõimlastel, kellelt on sundvõõrandatud omakeelne haridus, vaid ka meil, kus raamatuturg on üleküllastunud ja suhe ida suunal üsnagi jahe. Nii seisavad paljud mitte just suures tiraažis välja
antud soome-ugri autorite teosed kauplustes allahinnatutena, vaid üksikud teosed on tänaseks läbi müüdud. Ja seda sõltumata nende teoste headusest või eksootilisusest. Kuid on siiski olemas huviliste ring, kes oskavad neid hinnata, neid loevad ja nendest räägivad. Ka avalikus kirjanduskriitikas käsitletakse tõlketeoseid meil vaid erandjuhtudel. Selles osas on meie soome-ugri tõlketeosed ehk isegi pisut paremas olukorras: need on leidnud kriitikutelt mõningat tähelepanu ja armu. Mõni luuletõlge on sattunud isegi kooliõpikusse. Ja näiteks Vladimir Timini „Vana-permi poisi Tikõ seiklused” on ühel aastal pälvinud parima noorsoole määratud tõlkeraamatu auhinna.
Kui tegijatele – tõlkijatele, väljaandjatele, rahastajatele – vahest näib kogu see tegevus olevat tulenevalt kesisest lugejahuvist väheefektiivne, siis võiks tegijate deviisiks olla: peaasi et hõimlaste tõlkekirjandus on eesti keeles olemas ja kättesaadav. Ja küllap rõõmustabki enim too teadmine, et meil on seega võimalus paremini tundma õppida oma hõimlasi, nende kaudu ka omaenda juuri (näiteks mari taas ellu äratatud loodususu kaudu analoogiaid eesti muinasusust, millest me nii vähe teame) ja üldse hoida elus Euroopa peaaegu ainsat säilinud ja arenenud põlisrahvaste keelerühma.

Milline kogumik on järgmiseks plaanis ja mitu antoloogiat oled sarja kavandanud? Või on kõik need kogumikud sündinud üksteise järel üksnes armastusest, pühendumisest ja tänu asjaolude õnnelikule kokkulangemisele?
Eks me kõik ikka teeme omale mingeid plaane, sageli rohkem, kui täita suudame.
Ersa proosakogu on sellest sarjast viimane. Varem on eesti keeles ilmunud järgmised sarjad: viis kakskeelset luuleantoloogiat, neli naisluule antoloogiat, üle kahekümne luulekogu sarjast „Väikeste rahvaste suur kirjandus”, seni 14 neljakeelset (neli-viis on ettevalmistamisel), peamiselt noorte autorite luulekogu, peale selle üksikteoseid – romaane ja luulekogusid, ka üks muinasjutukogu ning raamat mari usundist. Loomulikult on peale AFULi tõlkeprogrammi raames ilmunud raamatute toredaid kogumikke, mida on välja andnud näiteks Ariste keskus Tartus ja meie etnofuturistide seltskond.
Praegu on mul valmimas ersa Kuzma Abramovi, kelle sünnist saab järgmisel aastal sada aastat, ajaloolise romaani „Purgaz” tõlge. Kavandamisel eeposte sari: udmurdi oma on valmis, mari oma lõpetamisel ja komi oma veel alustamata. Probleeme on vaid sellega, et need teosed ei saa ilmuda ilma fondide toetuseta. Õnneks on Eesti Kultuurkapitali ja hõimurahvaste programmi kaudu enamiku seniste raamatute ilmumist toetatud, kuid nagu ikka – mitte nii palju, kui oleksime soovinud.
Kindlasti on mõni ilmunud raamat mõne rahvuskirjanduse seisukohalt vähem oluline kui teine, kuid üldiselt on valikuga tegemisel ikka osalenud nende oma rahvusest kirjandusteadlased.

Tänu vastamast! Need raamatud pälvivad tõesti tähelepanu. Tahaks loota, et kogu su tänuväärne töö leiab hõimurahvaste kirjanduse tõlkimisel ning tutvustamisel edaspidigi väärilist märkamist ja märkimist. Oleks aeg, et sünniks ka su unistuste fond toetamaks emakeeles kirjutatud ilukirjanduslikke teoseid, eriti debüüte.