Toomas Paul viitab 31. augusti Maalehes, kirjeldades aega, millesse me tänapäeval jõudnud oleme, Gilbert Harmani arutlusele. Kuna teadusliku vaatluse seletus on maailmas (vaatleja suhtes väline), moraalse vaatluse seletus aga vaatleja psühholoogilises seisundis (vaatleja suhtes sisemine), peaksime tegema järelduse, et moraalifakte pole olemas. Sellist seisukohta nimetab Harman moraalinihilismiks ja „nihilism on doktriin, mille kohaselt pole olemas moraalifakte, moraalitõdesid ega moraaliteadmist. See doktriin näitab, miks moraalifaktidele viitamine ei lase seletada vaatlusi – see, mida pole olemas, ei saa ka midagi seletada. Nihilismi äärmusliku versiooni järgi on moraal lihtsalt pettekujutlus: miski pole iial õige ega vale, õiglane ega ebaõiglane, hea ega halb”. Niisugune seisukoht on ka postmodernistlikul ajal üha rohkem kõlapinda leidnud.
XIX sajandi realistlikud autorid näisid veel valdavalt muretsevat oma lugejate moraalse harimise pärast, kuid sajandi lõpus hakkab üha rohkem domineerima seisukoht, et kunst peaks olema moraalist ning didaktilisusest sõltumatu. Ka Oscar Wilde on öelnud: „Pole olemas moraalseid ega ebamoraalseid raamatuid. Raamatud on kas hästi või halvasti kirjutatud, nii lihtne see ongi.” Suure esteedi „amoraalsus” viis ta türmi, kuid kerge polnud ka paljude teiste kunstnike elu. Émile Zolal oli oma teoste tõttu tihti probleeme, Thomas Hardy kohkus pärast seda, kui „D’Urberville’ide Tessi” (1891, e. k 1969), aga eriti „Tähelepandamatut Jude’i” (1895) süüdistati siivutuses, nii ära, et avaldas XX sajandil vaid peamiselt luulet. Sama saatus tabas Theodore Dreiserit 1900. aastal, kui ilmus tema „Õde Carrie” (e. k esimene trükk 1960). Uue, raha- ja võimukeskse külma ning mehaanilise Ameerika kujutamine selles romaanis nörritas nii lugejaid kui ka kriitikuid sedavõrd, et kirjanik loobus kümneks aastaks kirjutamisest. Alles siis, kui teos osutus kümmekond aastat hiljem Inglismaal väga menukaks, hakkasid ka ameeriklased lõpuks selle väärtust nägema. Tänapäeval aga nende autorite kirjutatut üle lehitsedes on peaaegu võimatu mõista, mis siis tegelikult toonased moraalijüngrid sedavõrd marru ajas?
Skandaalid
Skandaalid jätkuvad ka XX sajandil. Kuulus on muidugi David Herbert Lawrence’i juhtum, kelle „Lady Chatterley armuke” ilmus Inglismaal pärast kõmulist 1959. aasta kohtuprotsessi paar aastat hiljem lõpuks ometi tsenseerimata kujul –seega alles 31 aastat pärast autori surma. Nõiajaht leiab samal ajal aset ka Ameerika Ühendriikides. Henry Milleri erootiline „Vähi pöörijoon” („Tropic of Cancer”, e. k 1992) ilmub 1934. aastal Pariisis, kuigi Ameerikas jäi see keelatuks 1961. aastani, mil tema ilmumine pani proovile Ühendriikide pornograafiavastased seadused. Tänaseni problemaatiliseks, kuid ühtlasi Vladimir Nabokovi parimaks, seejuures väga palju tõlgendusi inspireerinud romaaniks peetud „Lolita”
(e. k 2001, 2012) jõuab Prantsusmaal poelettidele aastal 1955 ning Ameerikas kolm aastat hiljem. Ilmselt mäletab nii mõnigi veel ka eesti ajakirjanduses ilmunud uudisenuppu, et selle aasta jaanuaris sai ülimoraalsete ultrakonservatiivide, „Peterburi kasakate” vandalismiaktis tugevalt kannatada Nabokovi majamuuseum Peterburis, kuna kirjanik pidavat propageerima pedofiiliat. Analoogiline seik meenub aastaid tagasi Londonis, kus peale kollases pressis ilmunud pedofiiliateemalist kõmulugu ründas raevunud jõuk ühe haigla pediaatria osakonna arste, pidades neid ekslikult pedofiilideks.
1959. aastal näeb trükivalgust äärmiselt sündmusterohke ja värvika elulooga William S. Burroughsi (1914–1997) kurikuulus „Alasti lõunasöök” („Naked Lunch”, e. k 2011), mille juba perioodikas varem ilmunud katked olid sündsusetuks tembeldatud. Loomulikult päädib ka see sündmus õige mitme moralistide algatatud kohtuprotsessiga. Nagu keegi on oma eestikeelses blogis seda raamatut juba iseloomustanud, on siin „segamini surm, seks, narkootikumid ja vägivald”, lisaks on see teos „vesi homofoobide veskile, pahelist queervärki on siin enam kui küllaga”. Seega võib ju üsna hästi mõista, et seda sorti üllitis tollal tõesti lugejaid šokeeris. Pigem paneb aga praegu mõtlema see, et kui David Cronenberg 1991. aastal selle teose ainetel samanimelise filmi väntas, ei tekitanud see enam peaaegu kelleski tugevaid emotsioone, sest televisioonis ja kinos igapäevaste võikuste tõttu oli publiku valulävi sedavõrd muutunud. Või nagu kirjeldab J. G. Ballard 1973. aastal oma „Crash’is” seda muutuvat maailma: „Tema rafineeritud pilgule olin … hõivamas kohta kõigi nende piina- ja vägivallastseenide kõrval, mis valgustasid meie elu piirjooni – teleuudised sõdadest ja tudengirahutustest, looduskatastroofid ja politsei vägivald, mida me magamistoa värvitelerist ühe silmaga vaatasime, rahuldades teineteist vastastikku käega. Vägivald, mida nii erinevatelt kaugustelt kogesime, oli muutunud meie suguühete lahutamatuks osaks. … isegi närvikrambid, mis haarasid mu rinda, näisid selle tegeliku, televisioonis ja ajakirjalehekülgedel vaigistatud ja taltsutatud vägivallamaailma pikendusena.” Paraku tundub aga ka Cronenbergi linateos praegu, paarkümmend aastat hiljem, seda üle vaadates juba veidi aegunud stiiliga ning isegi lapsemeelne.
Uus torm puhkeb Ameerikas 1969. aastal, kui avaldatakse Philip Rothi talle hiljem kuulsuse toonud „Portnoy tõbi” („Portnoy’s Complaint”, e. k 2003), kus peategelane analüüsib liiga üksikasjalikult oma seksuaalprobleeme ja tervelt üks peatükk on pühendatud masturbeerimisele. On antud isegi juhtnööre, milliseid abivahendeid selle salapahe harrastajad kasutada võiksid. Tegemist on ikka veel oma ema küljes rippuva, vallalise seksimaia ning üsna vänget sõnavara kasutava juudinoormehe monoloogidega psühhiaatri kabinetis, mis tegelikult annavad üsnagi terase ja iroonilis-humoorika kaemuse juudikogukonna probleemidest Ameerika paljurahvuselises sulatuskatlas. Teos leiab pärast ilmumist nii laialdast kõlapinda, et kasutusele tuleb mõiste „Portnoy sündroom”.
Ning – last but not least – 1973. aastal ilmub J. B. Ballardi (1930–2009) „Crash” – nüüd siis lõpuks Olavi Teppani tõlgituna ka eesti keeles –, mille autor ise on määratlenud esimese tehnoloogial põhineva pornoromaanina. Ka sellest teosest tegi Cronenberg 1996. aastal filmiversiooni, mida taas osa puritaane keelustada üritas, ehkki raamatus kirjeldatud räigustega võrreldes näib see linateos siiski kahvatavat.
Skandaalsemate juhtumite kirjeldamine venis pikaks, kuigi seda nimekirja saaks veel üsna ohtralt täiendada. Kõiki mainitud teoseid ühendab see, et erinevalt sulnitest õnneliku lõpuga armastuslugudest pole neid eriti meeldiv lugeda … Kui lausa aus olla, siis tekitab näiteks Ballardi „Crash” oma täiesti anatoomilis-mehaanilise ning igasugu kehavedelikke ja lehkasid kirjeldava seksiga lausa tülgastust, nii nagu ka umbes kolmkümmend aastat hiljem ilmunud Chuck Palahniuki „Lämbumine” („Choke” 2001, e. k 2001), kus on tegelikult väga oskuslikult kujutatud meie sundkäitumist tänapäeval. Tahaks hüüatada nagu üks Hanif Kureishi romaani „Midagi sulle öelda” peategelasi: „Me oleme ihadega kõnts” („Something to Tell You”, 2008, e. k 2009). Ka Eesti Ekspressis (29. VII 2010) Peeter Helme esitatud kümne kõige ropuma raamatu edetabelis on Ballardi „Crash” esikohal. On ikka ja jälle küsitud, miks sellist rõvekirjandust üldse loetakse. Ilmselt on põhjusi väga palju ning kindlasti otsivad mõned sellistest raamatutest vastukaja iseenese varjatud ihadele, kuigi olulisem on vahest endale teadvustada, et tegelikult oleme me ümbritsetud nii maailma suurusest kui selle närususest ja ainult n-ö „viisakas seltskonnas” eiratakse kõike n-ö „siivutut”, lootuses, et seda, millest ei räägita, pole ka olemas. Meenub, et veel XX sajandi alguses pidas briti keskklass ainuüksi sõna „abielula
hutus” vulgaarseks. Paraku või õnneks paljud kirjanikud koorekihti ei kuulu ega suuda suud kinni hoida, kui näevad, et kuningas on alasti. Ja kui andetud kirjamehed, kes loodavad üksteist roppustega üle trumbates ennast huvitavamaks teha, kõrvale jätta, peavad tõsisemad autorid sündsusetuid teemasid puudutades silmas alati midagi märksa olulisemat. Nii on näiteks võhikute pedofiiliks tembeldatud Nabokov pihtinud, et „Lolita” kirjutamine osutus talle määratult raskeks, kuna selle teema seksuaalne tahk jäi talle liiga kaugeks. Samuti ei üritanud ju ka Bret Easton Ellis 1991. aastal ilmunud „Ameerika psühhopaati” („American Psycho”, e. k 2002) kirjutades sihilikult siivutu olla. Ometi oli kära selle teose ümber tohutu: tõeliselt meeldivat ja erudeeritud kirjanikku süüdistasid feministid naistevastase vägivalla propageerimises, ka lastekaitsjad hoiatasid vanemaid vägivalla eest, ehkki arukamad lugejad mõistsid, et Ellise üks eesmärke oli olnud kujutada legendaarse Ameerika unelma tühjust.
Esperpento kui groteskne viis maailma tajuda
Suur hispaania esperpento-autor Ramón Valle-Inclán, kes on mõnede arvates kirjutanud maailma kõige suurepärasemalt räige näidendi „Jumalikud sõnad” („Divinas palabras”, 1919), leiab, et on kolm viisi maailma kunstiliselt või esteetiliselt vaadelda: põlvili, seistes või maapinna kohalt. Kui vaadata maailma põlvili, mis on kõige vanem positsioon kirjanduses, sünnivad tegelased, kes on kangelased, kes asuvad tavalisest inimolukorrast palju kõrgemal. Nii paigutab Homeros oma kangelased olukordadesse, mida saab ainult mingil määral samastada inimeste reaalse eluga. Teine, kõige levinum viis on teose tegelasi näha nii, nagu oleksid nad meie vennad ja õed, kelle loomus on samane meie omaga, nagu oleksid nad meie ise, meie mina peegeldus koos meie puuduste ja voorustega. Selline on näiteks Shakespeare’i vaatepunkt. Ning kolmas võimalus on vaadata maailma kõrgemalt tasandilt ning näha tegelasi autorist madalamana ning irooniliselt. Nii saavad ka jumalaist farsi tegelased. „See on eeskätt hispaanlaste viis maailma näha,” kirjutab Valle-Inclán, „demiurgina, kes ei usu, et tema ja tema tegelased oleksid tehtud samast puust. Quevedol on selline kirjutamisviis, samuti Cervantesel. Vaatamata Don Quijote suurusele usub Cervantes, et tema ise on täiuslikum ning tervema mõistusega kui Don Quijote. Sama viis maailma näha on Goyal.”
Näoli iseenda oksesse
„Ma tahtsin inimkonna näo suruda tema enese oksesse ning sundida teda peeglisse vaatama,” on Ballard ise kusagil „Crash’i” kommenteerinud. Ja milline on siis kirjaniku meelest see tänapäeva inimkond ehk täpsemalt inimkond juba 40 aastat tagasi? Need on olendid, kelle maailmas valitsevad „kurjakuulutavate tehnoloogiate tondid ja ostetavad unelmad, … , karastusjookide reklaamid, … turundus ja pseudosündmused, teadus ja pornograafia. Meie elu juhib 20. sajandi suur kaksik-juhtmotiiv – seks ja paranoia.” Nii kirjutab Ballard oma romaani eessõnas. Nagu Valle-Inclán näeb ka tema oma tegelasi füüsiliste ihade küüsis vaevlevate hingetute marionettidena maailmas, mille üle neil puudub kontroll. Tema raamatus on palju seksistseene, aga vist vaid korra mainitakse seal sõna „armastus”.
Kui Nabokovi „Lolita” teemaks on efebofiilia, siis Ballardil sümforofiilia ehk seksuaalne erutumine autoõnnetustest, mis ei pruugigi vahest tegelikult nii harva esineda, kui vaadata, milline hulk naasama uudistajaid alati õnnetuspaiku ümbritseb. Teose minategelane, kelle nime – James Ballard – saab lugeja teada alles kuuendas peatükis, avastab endas sellise „uudse” seksuaalsuse pärast üht avariid. Kõrvutuseks olgu muuseas lisatud, et ka Houellebecqi „Kaardis ja territooriumis” esineb kõrvaltegelasena Michel Houellebecq – veidrikust kirjanik, kes võikalt mõrvatakse. Kuid keskseks kujuks „Crash’is” on Vaughan – mees, kes elab täielikult oma liiklusõnnetuste kiimalistes (sõna „erootiline” oleks siin kohatu) fantaasiates. Kes on näinud filmi, ilmselt nõustub, et vahel võib kirjasõna olla tunduvalt värvikam kui linateos. Vaughani on kirjeldatud kui üleni armidega kaetud meest, „kelles on kummaliselt segunenud isiklikud pained … ja teisest küljest avatus kõikvõimalikele välismaailma kogemustele”, kelle „pestud keha värske lõhn mattus esmalt hašišihõngu ja seejärel sperma kirbesse vinesse, mis kerkis tema märjalt püksihargmikult …”
Eesti keeles on Ballardi loomingust veel ilmunud vaid William Blake’i sürrealistlikest nägemustest inspireeritud „Unenägude täisühing” („The Unlimited Dream Company” 1979; e. k 2003), tõlkimist vääriks aga ka tema poolautobiograafiline „Päikese Impeerium” („Empire of the Sun”, 1984), millest Steven Spielberg väntas 1987. aastal samanimelise filmi, kus peaosalist, 13aastast vanemad kaotanud poissi mängib suurepäraselt tulevane Batman Christian Bale. Tõlkida võiks vahest ka nii mõnegi Ballardi düstoopiatest, millest kõige sügavama mulje on jätnud tema romaan „Põud” („The Drought”, 1964), kus on kirjeldatud maailma, mille ookeanid on reostuse tõttu katnud õhuke polümeeride molekulikiht, takistades sellega aurumist, ja inimkond on hukkumas. Ja sellist ohtu tajus Ballard juba 50 aastat tagasi! Aga rohkem kui lugu ise avaldab siin muljet sünge, sürrealistlik, unenäotaoline atmosfäär, mida Martin Amis peab jäljendamatult ballardlikuks.
Suurim puudus paljude eelmainitud teoste puhul on kahjuks see, et need kõik jõuavad eesti lugejani suure ajanihkega, mis teeb raskeks näha neid õigest perspektiivist ning tollases kontekstis mõista. Mis aga „Crash’i” puutub, siis hakkas selle teose puhul mind kõigi nende kehavedelike kirjeldusi lugedes häirima romaani pikkus – olla kolmeks-neljaks tunniks surutud näoli oma oksesse tundus veidi liiast, piisanud oleks ka märksa vähemast ajast, et sõnum pärale jõuaks. Ja meenub, et enne selle raamatu ilmumist kirjutas üks kirjastuse käsikirjade lugeja toimetajale: „Seda autorit pole enam võimalik psühhiaatriliselt aidata. Ärge avaldage!”. Kuid jäägu see lugeja otsustada, kas tegemist on tõesti haige sättumuse ning rõveda mõttemaailmaga kirjamehega, või peitub selles teoses midagi meie ja meie nüüdisaja maailma kohta, mida me kohe kuidagi endale teadvustada ei taha? Kui aga kellegi arvamusi peaks mõjutama autoriteedid, siis jättis see romaan muide sügava mulje Jean Baudrillard’ile, aga tema essee „Crash’ist” võib juba huvi korral hõlpsasti netist leida.