Nargeni festivali raames kõlasid viiel septembriõhtul Tallinna kirikutes eriilmelised kontserdid, mida ühendav punane mustriniit – helilooja Arvo Pärdi muusika – lõimus nii festivali kunstilise juhi Tõnu Kaljuste kui nimitegelase Arvo Pärdi sünnipäevaga. 4. septembri Oleviste kontserdist „Litaania”, kus Kaljuste juhatamisel musitseerisid Hilliard Ensemble, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester, on andnud 13. IX Sirbis ülevaate Iris Oja.
Arvo Pärt on öelnud, et enne kui midagi öelda, peaks võib-olla millegi ütlemisest üldse hoiduma (festivalibukletist). Raisakem siiski veel paar sõna, sest ka festivali teised kontserdid olid seda väärt, et mitte päris vaiki olla. Oli väga sümpaatne ja huvitav jälgida Pärdi muusika asetamist erinevate muusikute ja ajastute konteksti ning sellest tekkivat isesuunalist sünergiat: Hilliard Ensemble ja renessansiaja vaimulikud motetid, Vox Clamantis ja gregooriuse laul, Ene Salumäe ja Eesti orelimuusika, Tallinna Kammerorkester koos solistidega ja (sünni)päevale kohaselt üksnes Pärt.
Pärdi päevade avaõhtu staarid olid neli muhedat briti vanaisa: David James (kontratenor), Rogers Covey-Crump (tenor), Steven Harrold (tenor), Gordon Jones (bariton), rohkem tuntud Hilliard Ensemble’ina. Pärdi ja hilliardlaste ligi kolmekümneaastase tutvuse ja koostöö viljadena on sündinud mitmeid salvestusi ning pühendusega teoseid. Nii polegi ime, et Hilliard Ensemble oli otsustanud alustada oma viimast,
40. kontserdihooaega just siin, Tallinna Pärdi päevadel.
Kaarli kiriku kontsert algas ligi tuhat aastat vanade hümnidega keskaja eremiidi ja pühaku, Finchale’i Godricu sulest, kulges läbi renessansiaegse Inglismaa (enamasti) vaimulike laulude, põimudes peaaegu märkamatult Pärdi vokaalteostega: Paul Hillierile pühendatud „And One of the Pharisees … ”, Psalm 131 (teosest „Kaks slaavi psalmi”), David Jamesile pühendatud „My Heart’s in the Highlands” ning Hilliard Ensemble’ile pühendatud „Most Holy Mother of God”. Ehkki ansambli interpretatsioon ei jäänud liikmete kuldsest vanusest päriselt puudutamata, näitas nelja solisti võime ilma vahepauside ja -aplauside ning häälevõtmisteta tubli tunni järjest laval seistes puhtalt ja sisukalt a cappella laulda, et muusikaelust lahkutakse loorberitega.
Kontserdil „Da pacem” võttis Hilliard Ensemble’i heidetud kinda üles Vox Clamantise laiendatud koosseis koos itaallase Marco Ambrosiniga, kes improviseeris lugude peale ja vahele poognaga mängitaval tangentidega rootsi rahvapillil nyckelharpa’l ja flöödil, mis polnud ka mitte päris tavalist sorti.
Jaan-Eik Tulvet tsiteerides on ansambel Vox Clamantis Arvo Pärdi vokaalmuusikani jõudnud just  gregooriuse laulu lauldes. Need kaks näiliselt võrreldamatut, siiski kumbki justkui kõigest „üleliigsest” vabanenuna, on hästi kõrvutatavad oma sõnumi selge ekstraheerituse poolest. Lisaks nimetatutele kõlas kontserdil ka ansambli kauaaegse liikme, helilooja Tõnis Kaumanni pala „Ave Maria”, mis kirjutatud spetsiaalselt Vox Clamantisele 2012. aastal.
Tegemist oli ühe väga ilusa kontserdielamusega: pieteeditundeliselt pilli-improvisatsioonidega miksitud a cappella kava nautis nii mõnigi kuulaja kinnisilmi. Aastaid kokku laulnud ansambli meesosa vokaalne kvaliteet ja selgelt äratuntava käekirjaga interpretatsioon kindlustab aga repertuaarist sõltumata omaette naudinguelamuse.
Oma kohaoluga õilistasid seda õhtut Eesti kirikute konfessioonide kõrged esindajad ning Konstantinoopoli peapiiskop ja oikumeeniline patriarh Bartolomeus, kes tunnustas päev hiljem Pärnus Arvo Pärti arhondi tiitli, mis olevat kiriku kõrgeim ilmalikele antav tunnustus.
Kavas „Annum per annum” interpreteeris Ene Salumäe Pärdi nappidest oreliteostest enamikku: „Trivium”, „Pari intervallo”, „Mein Weg hat Gipfel und Wellentäler” ning orelimissat „Annum per annum”. Et kõrvuti Pärdiga kõlasid veel Hugo Lepnurme, Ester Mägi ja Rudolf Tobiase teosed, hakkasid stiilide „orgaanilise sulandumise” asemel sedakorda mängima hoopis kontrastid ja kokku sai isemoodi põnev kava. Tahan eraldi välja tuua eesti rahvaviisist „Mure murrab meele” lähtuva Mägi teose „Canto doloroso”. Emotsionaalselt raske pala kaasakiskuv esitus raputas kuulaja kõvasti läbi. Sinna peale mõjus Pärdi pulseeriv „Gipfel und Wellentäler” kui meelisoojendav schnaps. Koosmõju – vapustav.
Nargeni festivali hooaja lõpetas kontsert „Tabula rasa”, kus enne nimiteost kõlasid palad „Orient & Occident”  ja „Trisagion” keelpilliorkestrile ning „Peegel peeglis”, sedakorda tšello ja klaveri versioonis. Et teosed on rohkem või vähem publikule tuttavad, jäi ohoo!-efekti asemel üle vaid argiõhtust välja lülituda ning atmosfääri ja muusikat nautida. Ehkki, üks asi siiski vapustas: mismoodi õhtust õhtusse pilgeni kirikutäite viisi publikut ülimalt keskendunud vaikuses muusikat kuulas. „„Vaikus” tähendab mulle seda „mitte midagi”, millest jumal lõi maailma. … Kui läheneda vaikusele armastusega, võib sellest sündida muusika, ” on öelnud Pärt.
Vaikigem siis siinkohal targu.