Mis köidab itaallast – ainus eestlane on teie seas Merilin Jürimets, kes on Eesti kunstiakadeemia arhitektuuritudeng – Väike-Õismäe puhul sedavõrd, et otsustasite võistlusel osaleda?
Antonio Buonsante: Eks meile kõigile meeldis ennekõike muidugi Väike-Õismäe üliilus kuju.
Merilin Jürimets: Lasnamäel näiteks sellist geomeetrilist vormi ju pole.
Buonsante: Ma pole kunagi kohanud niisugust rõngik-planeeringut sedavõrd monumentaalses mõõtmes, kuigi meil on Itaaliaski samas laadis linnaehituslikku pärandit.
Marco Taccagni: Palermos, Napolis, Roomas ja mujalgi on sõjajärgseid modernismiaja-elamute megastruktuure, mis sobitatud Itaalia maastikku.
Giulia Ragnoli: Väike-Õismäe konfiguratsioon on sissepoole pööratud, iseenesele viitav. Tallinna teiste piirkondade elanikud ei satu sinna just sageli.
Milline mulje jäi teile Väike-Õismäe eluolust siin kohapeal?
Buonsante: Väike-Õismäe tegelik elukeskkond ei mõju kohapeal nii totaalse ja karmina, kui võiks arvata planeeringuidee põhjal. Itaalias on harilikult vastupidi – Itaalia äärelinna modernistlik keskkond on palju problemaatilisem. Seetõttu võib öelda, et siinne sotsialistlik linnaehitus on palju pehmem.
Mis on teie töö iva?
Buonsante: Liikusime esitatud töös sotsialismi ja ideoloogia ülemvõimu eksponeerimisest edasi ja vaatasime puhtalt arhitektuuri ja linnaehituse ruumilisi arenguvõimalusi, mida Väike-Õismäe pakub ja mis sünnivad sealsest igapäevaelust. Väike-Õismäe n-ö taaskasutamine ei tähenda selle ideoloogilise tausta ignoreerimist, tuleb vaid näha linnaehituslikke omadusi, mille kaudu haakuda uue aja ideoloogiaga. Selleks tuleb meie arvates luua ruumiline hierarhia, et tugevdada koha identiteeti. Brasiilia pealinna Brasília puhul tehti see viga, et avaliku linnaruumi mõõde on liiga suur, elanikele haldamatu – tulemuseks linnaruum kui eikellegimaa, vandalism ja kuritegevus. Avaliku ruumi mastaap on ka Väike-Õismäel väga suur. Tegime ettepaneku selle jaotamiseks väiksemateks osadeks, igaüks oma iseloomuga. Elamute kasutuse mitmekesistamine toob endaga kaasa nn mikrosekkumised, et tuua Väike-Õismäele uusi elanikke, noori peresid ja tudengeidki, kel teistsugused vajadused.
Ragnoli: Seda kõike tehakse eesmärgiga siduda sise- ja välisruum, kodu- ja linnaruum sujuvamaks tervikuks. Joonisel rõhutame mikroskaala ja linnaruumimõõtme jätkuvust, ühilduvust. Oluline rõhk on Väike-Õismäe keskel paikneval tiigil kui linnajao südamel, mida tõlgendame väljakuna.
Buonsante: Toome oma töös paralleeli Väike-Õismäe ja Itaalia renessansiaja linnade vahel, mis on samuti kontsentrilise geomeetria ja selge keskpunktiga, peaväljaku ja selle ääres paikneva kirikuga. Firenze renessansiaja arhitekt, teoreetik ja skulptor Antonio di Pietro Averlino ehk Filarete (1400–1469) kirjutas kunagi arhitektuuritraktaadi, kus sõnastas kujuteldava rannikulinna Sforzinda iseloomu: kindluse seinte geomeetria määrab linnaruumi korralduse ja korra. Väike-Õismäe on ses mõttes sellise ideaal-linna analoog: ta on kui utoopiasaar, mis hulbib mitmekesisuse meres – hoonete monotoonsus ja magalarajooni tüpoloogia võimendavad linnajao ulmelisust. Ta on lõplik ja ligitõmbav, mõistev ja mõistetav. Mineviku ideoloogia tuleb aga linnaruumi osas ümber mõtestada, nii et elukeskkond saaks tulevikuoludega kohaneda.
Milliste eluviisimuutustega tuleks tulevikus arvestada? Kõigil Tallinna magalarajoonidel, nii Lasnamäel, Mustamäel kui Õismäel on sama viga, et seal pole piisaval hulgal töökohti ja äripindu, et tekiks mitmekesine ja elav linn.
Buonsante: Tõsi, monotoonsus matab, nii hoonete välisilme kui seal toimuva mõttes.
Ragnoli: Kuid töökohti ja äripindu tuleks lisada väikses mõõtkavas, paljude väikeste sekkumistena. Tänases ühiskonnas on elutempo üsna kiire, inimesed on harjunud sellega, et kõik on käe-jala juures. Sellega peaks arvestama ja nii hoonetes kui linnaruumis toimuva tegevuse tihendamine aitab siin kaasa.
Buonsante: Gentrifikatsioon ehk linnaruumi uuendamine (seeläbi rikastumine) viib meie mudelis sovetiaja ruumi kokku tänase neoliberaalse süsteemiga, sest linnaruumi arendamiseks on vaja investeeringuid. Väike-Õismäel on oma koht linna mõõtkavas ja meid huvitas pigem selle seos Tallinna üldiste arengusuundadega, mis on kohati üsna ekspansiivsed.
Jürimets: Väike-Õismäe paikneb strateegilise ühenduslülina tehnikaülikooli teaduspargi, Rocca al Mare turismimaigulise mereranna ja magistraalide vahel, mis tagavad kiire ühenduse kesklinnaga.
Lõpetuseks üks üldisem küsimus: arhitektid on traditsiooniliselt üsna edukad utoopiate tootjad. Milline on tänaste utoopiate tulevik?
Buonsante: Fakt, et paljudel arhitektidel on praegu kriisi tõttu rohkem vaba aega ja võimalusi pühenduda uurimistööle, toob kaasa selle, et tõepoolest visandatakse üsna tõsiseltvõetavaid tulevikuvisioone, kuid seda mitte utoopiana, vaid reaalse ja konkreetse ning rakendusliku iseloomuga uurimistöö näol.
Taccagni: Noortel arhitektidel pole tänapäeval ideoloogilisi sihte või suuri unistusi, mida annaks võrrelda 1960ndate oludega. Sellele vaatamata on meil võimalus maailma muuta.
Ragnoli: Just kriisi tõttu tunneme täna utoopiatest (selle sõna heas mõttes) puudust – maailm vajab linnade arenguvisioone ja arhitektid saavad siin appi tulla.
Buonsante: Väike-Õismäe on osutunud üllatavalt elujõuliseks tänu oma erilisele arhitektuurile ja linnaehituslikule geomeetriale – selles peitub tema edu võti. Vaatamata ideoloogiatele, mis tulevik võib tuua, jääb Väike-Õismäe ellu, kui tema ruumi kvaliteet on piisavalt hea.
Võistlustöid näeb kuni 22. septembrini arhitektuurimuuseumis.
* Anamorfoos on kujutise (optiline) teisendamine. Antud töös omandab teisenenud kujutis taas tähenduse õigesti paigutatud peegelpinna tõttu.