Tallinna väisas Armeenia, Aserbaidžaani, Valgevene, Gruusia, Moldova, Poola ja Ukraina noori muusikuid ühendav I, Culture Orchestra (ICO), mille Adam Mickiewiczi Instituut asutas Poola eesistumisajal Euroopa Liidus 2011. aastal Varssavis vihjega idapartnerluse ideele. Läinud aasta augustis kogesime midagi samasugust, kui Estonia kontserdisaalis esines Bertrand de Billy juhatusel Aasia ja Vaikse Ookeani Piirkonna Ühendorkester. Orkestreid, mis muusika kui universaalse keele abil püüavad luua inimeste vahel paremat üksteisemõistmist riigi- ja kultuuripiiridest sõltumata, on teisigi. Tuntuim on ehk Daniel Barenboimi loodud West-Eastern Divan Orchestra. Sellised orkestrid on igatahes positiivsete muutuste impulsiks maailma kultuurilises ja ühiskondlikus arengus. ICO on olemuselt projekt­orkester, mis saab kokku augustis, mil noortele annavad õpetust tunnustatud orkestrandid. Dirigendina juhtis orkestri tegevust ukrainlane Kirill Karabits (Bournemouthi SO peadirigent) ja enne Tallinna esineti Gdańskis, Reykjavíkis, Göteborgis ja Kopenhaagenis, tuur lõpetati Kiievis, kuhu sõideti otse Tallinnast.
ICO noorteorkestriga soleeris Tallinnas 26aastane gruusia pianist Khatia Buniatishvili. Filmidiivaliku välimusega temperamentne artist on noorusele vaatamata saavutanud juba mõndagi. Tal on plaadileping Sony firmaga ja ta annab aastas üle saja kontserdi. Evening Standard kirjeldab teda kui kõikvõimast loodusjõudu, kel on pöörane tehnika ja keda kuulates hoiavad saalisviibijad hinge kinni. Seda viimast võis kogeda kontserdi lisapalaks kõlanud Arvo Pärdi „Aliinale” ajal, mil Buniatishvili täitis saali läbitungivalt vaikse ja tasase kõlaga. Pärdi teost saab kuulata ka pianisti kolmandal, uuel aastal ilmuval sooloplaadil. Pariisis elava Buniatishvili seoseks Eestiga on dirigent Paavo Järvi, kellega tihti laval kohtutakse. Pianisti meelest ollakse küll natuurilt väga erinevad, ent muusikatunnetuses vaatavat neil kahel pilgud ühes suunas. Koos Paavo Järvi ja Orchestre de Paris’ga on salvestatud Frédéric Chopini Klaverikontsert nr 2, mida saab kuulata Buniatishvili Chopini-albumil. See plaat on mulle vahest kõige huvitavam sissevaade temperamentse ja poeetilise Buniatishvili sisemaailma: tema Chopini tõlgendustes on mahedat, sordiini all hoitud kõla ja õhkuandvat vabadust. Vabadusega seoses nimetab Buniatishvili oma eeskujuna Martha Argerichi, kes omakorda on kiitnud Buniatishvili loomulikku musikaalsust, virtuoossust ja head kujutlusvõimet. Muusikaajakirjanikudki on vihjanud Buniatishvili ja noore Argerichi mängu sarnasustele.
Kui laval on noored orkestrandid ja solist ning dirigentide kategoorias veel päris poisikesest kapellmeister (Karabits on sündinud aastal 1976), näis 21aastase Sergei Prokofjevi kirjutatud Klaverikontsert nr 1 väga hea valikuna, osutudes kogu õhtu noorusliku energia keskpunktiks. Buniatishvili kõlaline haare oli võimas ja pillimänguvorm laitmatu. Orkester tuli kiirelt kaasa, kuigi kohati oli pianist oma mõttekäigu ja tempodega sammukese eespool. Kirill Karabits mõjus dirigendipuldis rahulikuma ja küpsemana, hoides kõrgele energialaengule vaatamata süsteemi paigas. Üldist mängurõõmu oli tore nii vaadata kui kuulata, ent selle lüheldase, 15minutise klaverikontserdi sisse on helilooja pannud siiski rohkem karaktereid ja kujundeid, kui sel korral kuulda sai.
Kavas äratas huvi poola juurtega ukraina helilooja Boriss Ljatošinski (1895–1968) Eestis esmakordselt kõlanud sümfooniline ballaad „Grażyna”, mis valmis 1955. aastal poola poeedi Adam Mickiewiczi sajandaks surma-aastapäevaks. Dirigendi isa Ivan Karabits oli omal ajal Ljatošinski õpilane, nii et seoseid teose kavvavõtmiseks oli rohkem kui üks. Tihedalt ja tunglevalt kõlas see muusika ICO esituses. Orkestri kaalukamaks ettevõtmiseks oli kava teises pooles Béla Bartóki Kontsert orkestrile (1943), millega saadi väikestele loginatele vaatamata hakkama. Selge on see, et noorte­orkestri mängu ei saa hindamisel võrrelda professionaalsete orkestritega, sest kvaliteete, mis teevad orkestrist orkestri, õpitakse aastaid ja aastakümneid. ICO puhul võis kuulda ümarat forte’t ning pürgimist intensiivse ja avara kõlaruumi poole. Igast mängijast õhkus tohutut nooruslikku energiat, mis võib mõjuda relvitukstegevalt paeluvana, aga mängus jäi esialgu puudu kõlavärvide pooltoonidest, kihistustest ja muusika mõtestamise oskusest. ICO on sinna koondunud noortele hea võimalus kogeda orkestrimängu, sest neis riikides kipub pillimänguõpetus olema dirigent Karabitsi sõnul liialt solistikeskne.
Kui aga eesti noori muusikuid kuulatakse, imestatakse tihti nende võimekuse ja suure kogemuste pagasi üle, mis orkestrimängu puudutab. Siin tuleb kasuks Üle-eestilise Noorte Sümfooniaorkestri (ÜENSO) tegevus ning noorte koolitamine Järvi akadeemias. Sel suvel Pärnu kontserdimajas kogetud Camille Saint-Saënsi Sümfoonia nr 3 oli elav näide, milleks noored muusikud on võimelised lisaks noorusliku energiaplahvatuse tekitamisele, kui neid targalt juhendada. Iga noorteorkestri dirigeerimine on suur vastutus, olgu see ÜENSO või ICO. Juhul kui on tegemist andekate noortega, on nende olek avatud, puuduvad nii vaimsed kui füüsilised piirid ja saavutada võib mõndagi. Peab aga täpselt teadma, millele rõhku panna, et saavutada soovitud professionaalsed tulemused pikema aja perspektiivis. Nooruslikkuse energia ongi nii võluv just oma kaduvuse tõttu.