Aastal 1928 Prantsusmaal Bordeaux’ kandis abiellub suurmaaomaniku tütar Thérèse (Audrey Tautou) teise jõuka pärija Bernard Desqueyroux’ga (Gilles Lellouche). Mees on Thérèse’i parima sõbranna Anne’i vend. Mõlemad perekonnad aitavad innukalt sellele paariminekule kaasa – ühised maavaldused ja rikkus ju selle läbi vaid kasvavad. Pealegi on ühendus igati klassisobilik. Kõrvalt öeldes, prantsuse keelt mitte just korralikult oskavale inimesele on filmi kangelanna perekonnanime väljaütlemine tõsine peavalu.
Klassikaliselt klassikaline  
„Thérèse Desqueyroux” on François Mauriaci üks paljudest tuntud romaanidest, mis eesti keeles Henno Rajandi tõlgituna ilmunud juba 1972. aastal (koos järjega „Öö lõpp”). Lisaks oma aja parimatele tõlkijatele ja väliskirjanduse asjatundjatele on hilisemast põlvkonnast Tõnu Õnnepalu kiitnud Mauriaci ja eriti romaani „Thérèse Desqueyroux”, nimetades ka ühes intervjuus peategelase oma lemmikkangelannaks kirjanduses. Õnnepalu: „Kuidas ta ka ei otsiks oma õnne ja vabadust, mis ta ka ette ei võtaks, kuidas ta ka ei püüaks tõusta endast kõrgemale, olla „parem”, ikka suubub see samasse: üksindusse, valusse, oma läbikukkumiste mäletsemisse, tardumusse, süvenevasse eluhirmu.” Seega nii vanadele kui ka noortele snoobidele peaks olema võimalus tausta elik romaani uurida igati avatud.
Nagu romaanist sai klassikaline romaan, nii on ka film žanrilt üsna klassikaline draama: ei mingeid vaatajat eksitavaid alateadvuse hoovusi või pildieksperimente. Režissöör Claude Miller ei võta ette romaani pikki sisemonolooge, püüab vaatajat pigem elegantse pildiga. Mõnigi kaader mõjub nagu klassikaline maal. Väljaspool Prantsusmaad on selle filmi sümboliks peale romaani siiski esmajoones Audrey Tautou, vastupandamatu Amelie. Selles filmis on ta oma karmi suujoonega pigem „Coco enne Chaneli”. Oma lolli meest tappev mitmeplaaniline, moodsalt öeldes ambivalentne naine meeldib ka intellektuaalidest meestele. Kui mõistusega võtta, siis on „Amelie” ju üks totakas komöödia. Kui aga hing valla lasta, siis on see Tautou kehastatud tütarlaps üks armas ja tore tegelane, kes mitte ainult ei taha, et kõigil inimestel hästi läheks, vaid teeb selle heaks ka oma tagasihoidlikud tembud.
Filmis „Thérèse Desqueyroux” pole ta kohe kindlasti üks armas tütarlaps. Ta on äparduv mõrvar, naine, kellele see, mida ta alguses tahtis, kohe üldse ei sobinud. Filmi väliselt („Öö lõpp”) ei sobinud ka kõik järgnev. „Mis loeb armastus mingi maakoha vastu, mis tähtsust on mändidel või vahtratel, ookeanil või tasandikul?”
Vana filmimehe luigelaul
Claude Miller on Prantsusmaa filmikunstis oluline nimi, „Thérèse Desqueyroux” jäi tema viimaseks filmiks. Ta alustas omal ajal koos Euroopa filmi-iidoli Romy Schneideriga, tema käe all said kuulsaks Charlotte Gainsbourg ja Isabelle Adjani. Miller alustas oma filmikarjääri Jean-Luc Godard’i assistendina ja François Truffaut’ produtsendi ja abilisena. Selliste meistrite käe all peaks igast mehest või naisest saama hea filmitegija.
1962. aastal prantslased juba tegid sellenimelise filmi, siis mängis peaosa Emmanuelle Riva. Seesama vanaproua, kes Michael Haneke palju kiidetud ja pärjatud filmis „Armastus” mängib proua Anne’i, kes armastab ja keda armastatakse, tegi sama rolli, mida nüüd mängib Audrey Tautou.
Thérèse’i (pool)õdedeks tuleks pidada selliseid maailma kirjanduse kuulsaid naisi, jõuka, aga igavavõitu elu tõttu igavust tundvaid rahulolematuid nagu madam Emma Bovary ja Anna Karenina, nimekaim Émile Zola romaanist Thérèse Raquin ja saksa kirjandusest Effie Briest. Ehk võiks siia ritta panna ka veel Karini „Tõest ja õigusest”. Emma Bovary tappis end arseeniga, Anna Karenina heitis rongi ette rööbastele ja sai veel pärast tormakat abieluvälist afääri surma. Sigmund Freud paneks nende daamide käitumise käivitaja diagnoosiks küll lihtsalt: seksuaalne rahuldamatus ja hüsteeria.
Mida veel? See on siiski hämmastav, kuidas kõiki põlgav ja võimaluse korral ka hävitav inimene, kes imetleb vaid omaenese kannatusi, laiemas laastus iseennast, on maailma kirjanduses nii imetletud ja soositud tegelane. Film on tõetruu.