„Grislimees” (2005) räägib 13 aastat Alaskal grislide hingeelu uurinud Timothy Treadwellist, kes koos oma tüdruksõbraga langes otse kaamera ees neid rünnanud karu ohvriks. Herzog kõnnib filmi peakangelase jälgedes, teeb intervjuusid tema lähedastega ja rekonstrueerib sel moel ekraanil haarava loo seletamatust kirest ja vaimustusest metsiku looduse järele. Film pälvis suure menu nii festivalidel kui ka kinolevis.

Oktoobrikuu filmides „Wodaabe – päikesekarjused Lõuna-Saharas” (1989) ja „Sügaviku kellad. Usk ja ebausk Venemaal” (1993) annab Herzog pildi inimestest Aafrikas ja Venemaal. Esimese filmi keskmes seisavad Lääne-Sahara wodaabe nomaadihõimu mehed, kes peavad ennast Maa kõige ilusamateks elanikeks. Nad valmistuvad iga-aastaseks pulmariituseks. Teises linatöös rändab Herzogi võttetiim Siberis, et jälgida sealsete külaelanike elu ja religioosseid tõekspidamisi.

Novembri film „Vaikuse ja pimeduse maa” (1971) on Herzogi pika loomingu üks hinnatumaid ja rabavamaid filme, mis näitab veel toona noore režissööri armastust äärmuslike vormide vastu, viies oma esimeses täispikas dokumentaalfilmis vaataja pimedate ja kurtide maailma.

Detsembris näidatakse kolme Herzogi filmi. Neist kõige uuem „Kuristikku. Jutustus surmast ja elust” (2011) räägib kolmikmõrva tõttu surma mõistetud nooruki läbielamistest, kes annab Herzogile intervjuu kaheksa päeva enne surmaotsuse täideviimist.

Filmis „Valge teemant” (2004) lendab Herzog õhupalliga Lääne-Guajaanas asuva Kaieteuri kose, taaselustades niiviisi aeronautika inseneri Graham Dorringtoni unistuse.

Programmi lõpetab 11. detsembril Herzogi esimene lühifilm „Herakles” (1961).

Filmid on saksa ja inglise keeles, ingliskeelsete subtiitritega, ning on publikule tasuta. Igale filmile eelneb sissejuhatus.

„Werner Herzogi ekstaatiline tõde” on osa Kumu dokumentaali filmiprogrammist. Programm saab teoks PÖFFi, Kumu kunstimuuseumi, Goethe Instituudi ja USA saatkonna koostöös.

Lisainfo programmi kohta http://kumu.poff.ee