Eesti poliitikas on aset leidmas muutused, mida ühed paaniliselt kardavad ja teised pikisilmi ootavad. Võimuparteid hoiavad hinge kinni, sest habras võimu teostamise konstruktsioon, mis esialgu kuidagiviisi püsib, võib iga vähegi tugevama õhuvõnke korral kokku kukkuda. Reformierakonna ja Keskerakonna ühistaust ja -sisu hakkavad omandama üha selgemaid vorme. Varasemad kahtlused nende parteide varjatud ühisosas leiavad järjest enam kinnitust, sest näeme personaalseid vahetusi nii Keskerakonnast Reformierakonda kui ka vastupidi. Viimastel aegadel aset leidnud suuremat sorti prominentide ja väiksemate tegijate üleminekud oma näiliste vastaste leeri toovad esmapilgul esile siinsete poliittegelaste ideepuuduse ja põhimõttelageduse. Neil poleks justkui ei au ega häbi, kui meenutada näiteks mõne aasta taguseid teatraalseid tigedussööste.
Keskerakonna võimaliku lagunemise põhjus on nõrkus, mis tuleneb otseselt selle erakonna liidri süvenevast nõrkusest. Pole keeruline näha, et juhi „vägi” on jäänud ahtaks. Hüsteerilist laadi lubadused terve Eesti tasuta ühistranspordiga õnnelikuks teha, Postimees ära osta või presidendikohast suureliselt loobuda on natuke koomilisedki. Nagu ka kollase meedia teated tema üha uutest vallutustest vastassugupoole esindajate seas. Uut jõulist peremeest pole kusagilt võtta, dünastia jätkajast pole siiani midagi kuulda olnud. Kõik kõrval kasvama hakanud võrsed on „pealik” ise maha raiunud, eeskujuks kombed, mis juba Ivan Julma aegadest tuntud on olnud.
Keskerakonnas loodud juhtimismudel on orientaalne, klientelistlik, mida on paljud märganud. Vähem on nähtud, et ühe isiku baasil on sihipäraselt üritatud kujundada kogu Eesti poliitilise elu mustrit. Muidugi on arhetüüpidele toetuvad skeemid nagu „hea ja halb uurija”, klanitud ja ilusa Beatlesi kõrvale („valge kaabu”) loodud pätilik Rolling Stones („must kaabu”) ja paljud sarnased mentaalsed duaalsed dispositsioonid laialt tuntud. Need on „pahad” muulased, kes esindavad naaberriigi huve ja ahistavad „häid põliseestlasi” või teistpidi vaadatuna „head internatsionalistid”, kes pistavad rinda „pahade natsionalistidega”, mis teeb sama välja. Ja seda etendust mängima on olnud keskpartei koos reformiparteiga ideaalne, olemata kumbki avalikult rahvuspõhine poliitiline jõud.

Riigi vastu suunatud erakond
Kõige suuremad küsimused selle Eesti poliitika „suure vastasseisu” puhul ei kerki aga mitte seoses populismi, vaid hoopis lojaalsusega. Keskerakonna kriitika võimukoalitsiooni aadressil on alati ulatunud riikluse baaspõhimõteteni (nt kas lubada topeltkodakondsust, kes tohivad osaleda valimistel, mis keeles peab toimuma riiklikult rahastatud õppetöö ja võimu teostamine, kas ühineda Euroopa Liiduga), millele on pakutud alternatiivseid „teise väravasse löödud” lahendusi. Sellega koos on oma elektoraati meelestatud pidevalt Eesti kui riigi vastu, süvendades inimeste enesetaju ohvrina ja õhutades neid soovima näha Eestit väikese Venemaana.
Keskerakondlik poliitiline diskussioon ei käi mitte detailide, üksikasjade üle olemasoleva riikluse raamis, vaid selle raami kui terviku õiguspärasuse üle, balansseerides pidevalt isegi kriminaalses mõttes lubatu-keelatu piiril, seejuures otsesest avalikust konstitutsioonivastasest tegevusest hoidudes. Tulemuseks on olukord, kus Eestis ametlikult registreeritud poliitiline jõud töötab sisuliselt siinse n-ö riikliku satus quo vastu. Kõige halvem on aga, et valitsuskoalitsioon teeb näo, nagu selline asi võiks sobida demokraatlikku õigusriiki ja on igati normaalne ega reageeri piisavalt resoluutselt. Mida näiteks tegi valitsus, kui Tallinna linnapea ei täitnud oma kohust kaitsta linna vandaalide eest 2007. aastal, vaid puges peitu ja leidis nende käitumisele igasugu õigustusi? Vastus on: mitte midagi. Ja seda põhjusel, et vastuolu Tallinna ja Toompea vahel sobib hästi „suure vastasseisu” mudelisse. Mida hirmuäratavamad jõud all-linnas võimutsevad, seda kindlam on valitsuskoalitsiooni positsioon, kuigi seda laadi vastandumine kujundab paiknemise justkui permanentses „eksistentsiaalses olukorras”.
Siinjuures tuleb tähele panna, et venekeelne valijaskond ei kao koos praeguse juhi kadumisega. Ja nende, s.o meie venelaste häälte uue omaniku osas pole siiani selgust. Vene elektoraadi suur osa jääb esimese hooga pärast Keskerakonna drastilist nõrgenemist omapead, mis on kergesti prognoositav muutus. Uus keskerakonnalaadne vene partei on ilmselt tekkimas, võib-olla isegi nii, et erakonna nimi jääb samaks. Peagi kuuleme liidrist: tõenäoliselt saab see olema figuur, kes räägib küll eesti keelt, kuid esindab avalikult (suur)venelikku mentaliteeti. Moskva toetus võib saada osaks ka üllatusesinejale, sest allpool ei tea tavaliselt keegi, mis suunas „välk lüüa võib”. Mingi osa eestivenelaste häältest langeb tulevikus ilmselt sotside saagiks. Kuigi mõni sotsialist oskab päris hästi imperiaalset häält teha ning ega seegi tähelepanuta jää, kuid sotsidest „suure tüürimehe” juhitud partei asendajaid ei saa. Intelligentsemat sorti rahvas on Keskerakonnast populismi tõttu juba enne eemale tõmbunud, nii pole ka nende baasil suuremat toetust loota.
Praegune võimuvõitlus eri leeride vahel Reformierakonna sees pole erakonna nõrgenemise põhjus, vaid samuti nõrkuse tagajärg, mille üks märk on mässajad omade hulgas. Selle partei „suur juht” ja „perekond” proovivad koos küll halba olukorda parandada, kuid siiani tulemusteta. Reformipartei esindajad pole kunagi väitnud, et on vigadeta, kuid Keskerakonna taustal võidi alati öelda: „Me pole ideaalsed, kuid meist paremaid ju pole. Kui meid ei vali, saate nemad” ning tagataskus oli ootamas varukaardina ähvardus „panna leivad Keskerakonnaga ühte kappi”. Ja see mudel töötas tõrgeteta, eriti hästi Eesti rahvusgruppide ja „esimese ja teise Eesti” lõikes. Keskerakonna senisel kujul kadumine toob automaatselt, lausa paratamatult kaasa Reformierakonna võimupositsioonide kaotuse nii kohtadel kui ka üle Eesti, sest ilma „päris halva taustata” on endal palju keerulisem „hea” välja näha.
Eelkirjeldatud muutuste sisu on kõrgemotsionaalsele taustale vaatamata objektiivne. Keskerakonna ja Reformierakonna palju aastaid kestnud väline duell, kuid sisuline duett, millega teineteist vastastikku rünnati ja tugevdati, hakkab saama läbi. See tagas pikaks ajaks stabiilse üldise võimujoonise, kuid enam mitte. Nüüd see laguneb ja viimase vaatusena lähevad Keskerakonnast Reformierakonda üle need, kes on käsitletavad materjalina uuenenud Reformierakonna jaoks. Nii tekibki sisuliselt uus Koonderakond, kuhu hakkab koonduma parteilasi, kes n-ö üle jäävad.

Ideetud tipp-poliitika ihalejad
IRLi isamaalise poole liider on suurest poliitikast lahkunud ja jätnud jüngrid omapead. IRLil on oht muutuda ilma isamaalise tiivata ebastabiilseks väikejõuks Reformierakonna armust, see aga ei suuda aktiivsetele respublikaanidele pakkuda väärikat leiba ja leivakõrvast. Tõehetk, mil otsustatakse „olla või mitte olla”, saabub koos Toompealt lahkumisega, sest võimupartei erinevalt ideeparteist ei saa eksisteerida ilma võimuta, kuid võib seda edukalt teha ilma ideedeta. Ümberformeeruvasse Reformierakonda, kes ei seo ennast ammu enam mingi ideoloogiaga, hakkab seetõttu lisaks kogunema ka praeguse väiksema koalitsioonipartneri aktiivsemaid liikmeid, kes soovivad iga hinna eest jätkata tipp-poliitikas. Eelnimetatud muutuste tulemusena tekivad siinsele poliitmaastikule uuenev Reformierakond, uus venelaste partei ja tugevneb teatava piirini sotside partei. Viimane on praegu punnpositsioonis, sest ei saa midagi teha ega öelda, kuna iga liigutus tooks praeguse kuvandi raames kaasa valijate toetuse languse. See kõik kokku aga tähendabki Eesti kartellierakondade poliitilist stagnatsiooni, ei miskit muud.
Hoopis teistmoodi ja märgatavalt halvem näeb asi välja valijate poolt vaadatuna
. Nende inimeste hulk, kes erakondade ja teada nägude hulgast endale sobivat ei leia, üha kasvab, liikudes juba 50% suunas. See ähvardab Eestit tõelise legitiimsuse kriisiga, mil võimulolijad ei suuda oma võimupositsiooni valitsetavatele enam veenvalt põhjendada. Kartellierakondade loodud avaliku arvamuse uurimise-mõjutamise struktuurid võivad maagiliste arvudega küll mängida teatava piirini nullsumma mängu, kus üks jõud toetust kaotab ja teine võidab ning uute tulek on välistatud, mis peaks justkui tähendama stabiilsust. Tegelikult toovad ka avaliku arvamuse uuringute tulemused ühetähenduslikult esile vajaduse muuta valimiste reegleid. Ilma selleta pole võimalik valikuvõimaluste mitmekesistumine ja uue poliitilise kultuuri teke.
Üks aeg saab otsa koos seniste „suurte juhtide” areenilt kadumisega, millest tekib segaduste periood, ajaline desorienteeritus, paljud kaotavad senise sihi, nagu on ikka juhtunud. Sellesse etappi me praegu hooga siseneme ja siit ka palju ootusi-lootusi-hirme. Rahvuslik-konservatiivsete vaadetega inimesed ja iseseisvuse ajal sirgunud noorte kohordid on nende muutuste käigus üha enam ilma jäämas sobivast ühiskondlik-poliitilisest väljundist. Nii see muidugi kaua jätkuda ei saa, mistõttu Eesti ongi küps uue jõu (või jõudude) areenile ilmumiseks. Nende tulek aitaks ka staažikatel tegijatel saada üle mõttestampidest kujundamaks kõik koos uut poliitilist modus vivendi’t Eestis. Muud head võimalust justkui polegi. Loodame, et Eestit ootab pärast postsovetluse lõppemist poliitiline tulevik, mis on kohane ühele läänelikule väikeriigile. Eks sügisestel valimistel näeme neid või teistsuguseid tulevikusuundumusi juba selgemalt.