Magistritöö ehk dokumentaalfilmike Vallist, kes müüb telefonitsi Äripäeva raamatuid ja korraldab Setomaal oma suguvõsa kokkutuleku, on ladusalt jooksev pildirida. Vallil on puhas rahvariie kaadris ilusti seljas, ta on igati püüdlik ja tore ja kõikvõimalikule toredale keskendutakse ka filmis (mis annab muidugi noote, kui kurb, et seto külad nii Vene kui Eesti poolel hääbuvad – see on sellises filmis ju kohustuslik). Paraku püütakse ehe näida, ometi ei olda. See pole filmi keskse figuuri Valli süü. Tema on loomulik ja tuleks kaasa, kui filmitegijad tantsule kutsuks. Tõmbab aga lõõtsa lahti ja laulab Toivo Tasa EÜE aegadel kirjutatud laulukest, kuidas Eestimaa elab seni, kuni elab ta küla. Setomaaga pole sel küll miskit pistmist.
See on film, mida ETV meelsasti näitab asendusena oma vaesuse tõttu lonkavatele saadetele: kõik on poliitiliselt korrektne, pilt on klants, inimesed pestud ja kammitud. On mõned pisut frivoolsusele kalduvad nüansikesed. Rüübatakse siin-seal pitsike puskarit ja lauldakse uuema aja tšastuškasid. No need on ju kohati kenakesed. Näiteks: „Kui sa mind ei armasta, sõidan ära Aafrika, abiellun ahviga, lapsed saavad sabaga”. Või: „Tohtri juures panin ma silikooni rinda, pärast seda oma äris kohe tõstsin hinda”. Jah, niisugused on filmis setokeste rahvalaulud.
Filmi ehk ainuke kunstiline leid on paraku mõneti Valli vägistamine. Algul demonstreeritakse, kuidas Vallil Äripäeva raamatute telefonimüük ei lähe kohe üldse. Ja siis hakkab ta justkui kompensatsiooniks telefonitsi kokku ajama suguvõsa pidu. Episood tundub konstrueerituna. Tegelikult jääb tunne, et arvatavasti on Valli igati edukas ka telefonimüügitöös. Ta on lobe ja leplik vestleja. Filmi on lihtsalt välja valitud episoodid, kus talle ära öeldakse.
Jah, jookseb ekraanilt läbi galerii setosid, aga midagi ette nad seal ei võta. Laulavad, rüüpavad, puhas pintsak seljas, ontlikult pisut puskarit ja eelkõige teavad, et esinevad setodena, ja see ongi kõik. Mis väljasurevaid indiaanlasi siin siis nüüd üles ehitatakse? Midagi uut seto kultuuriloost välja ei kooru, midagi isikupärast ja hingeminevat kaamera ette ei sattu. Kuidas siis nii? Näidatakse vana fotot, millel laulikud Iro, Ode ja Taarka. Näidatakse vahvat isa Jevgenit, kes Petserimaal kirikuõpetajana elegantset eesti keelt kõneleb ja pistab leplikult kotti, mis talle kalmistul mälestustalituse läbiviimise eest annetatakse. Nojah. Selleks pole vaja filmi teha. Kellegi elust ei kujune puudutavat lugu. Ma ei saa teada, kuidas Valli Tallinnas tegelikult elab. Näen vilksamisi ta kaunist ja kena kodu, aga see on sama hea, kui Kroonika fotograaf oleks sealt korra läbi jalutanud. Mulle öeldakse vaid: „Vaadake, kui toredad me oleme, aga meie elus on ka nukraid hetki.” Nii. Kelle kohta seda öelda ei võiks.
Ma ei teagi, mis oleks võinud filmist filmi teha. Kui kas või ühest portreteeritavast oleks saanud inimene, kes ainult ei esine, aga on. Võimalusi oleks olnud selleks paljude puhul. Inimesed on igati nemad ise ega tundu keelduvat eneseavamisest. Millegipärast mingit avanemist aga ei näe. Filmitegija kardab inimesele lähedale minna. Ja nii ei tule filmi.
Üht kardan ma veel. Ma kardan, et kultuurifilmide finantseerijate meelest on siin filmis kõik igati tore ja korras ja sileda tüki valmis­tegijad saavad raha üha uute selletaoliste filmide jaoks ja jäävadki neid treima. Liivlaste kurvast saatusest, tublidest Kihnu naistest, Ida-Viru kaevuritest jne. Mituteist inimest sõidab aasta-poolteist Eestit pidi ringi ja tegeleb tore olemisega.
Võib küsida, miks ma nii õel olen, miks siis inimesed ei tohi etendada oma elu kena poolt. Ma kardan lihtsalt, et kui nad aru saavad, et see kõik oli paras pokazuhha, ei ole nad ise ka õnnelikud.
Ma olen üsna kindel, et Setomaalt leiaks ehedat elu palju. Võiks võtta kaasa kas või seto Pino Jüri, kellele igasugune teesklus ja setoteema ülesvuntsimine vastukarva ja minna mõne Jüri tuttava kirikuõpetaja juurde napsitama. Kui seal hakataks õhtupoolikul elu üle järele mõtlema, tuleks pooletunnine filmike kokku päevatööga. Poleks vaja kaadrist kaadrisse sõlgi rinnale sättida. Ja küllap võiks filmida ka muud. Võiks jälgida, kuidas tööd tehakse. Praegu on juttu, et keegi küpsetas külalistele öösel leiba, aga kuidas öösel leiba küpsetatakse, me pildis ei näe.
Dokis on aga hull asi, kui koguneb palju, et keegi kaadris jutustab ja kommenteerib, mida ta nägi, mis tema või kellegi teisega kunagi juhtus, aga jutustajaga kaadris ei juhtu mitte midagi (filmis ei jutustata ühtki ehedat lugu). Ja siit „Seto saadik” lonkama hakkabki. Kui lobisemist püütakse välja vedada päikeselise pildi­ilu ja vahemuusika sutsakate ja pastoraalsete vaheplaanidega, kisub asi tasapisi hullemaks ja hullemaks. Selline filmivõte tuleks julgelt läbi lõigata, keerata kaamera vastassuunda ja võtta üles, mis seal juhuslikult kaadrisse satub. Olgu see magav koer, unelev kärbes või kõhtu sügav laps.
Dokfilm võiks tähendada, et dokumenteeritakse elu, mitte ei jagata maksumaksajale tüütult klantsivaid piltpostkaarte, mis toosama haigutav kodanik on sunnitud vastu tahtmist kinni maksma.