Organisatsiooni Global Footprint Network (GFN) arvutused võrdlevad inimkonna vajadust loodusvarude, toidu- ja tooraine järele looduse võimekusega varusid taastada ja jagu saada inimtekkelistest jäätmetest. Arvutused näitavad, et oleme vähem kui kaheksa kuuga kulutanud ära kõik, mida koduplaneet suudab sel aastal kestlikult pakkuda.

Veel 1961. aastal kasutas inimkond vaid kahte kolmandikku kättesaadavaist maakera ökoloogilistest ressurssidest; enamik riike oli kaugel loodusega võlguelamisest. Praegu ületab varude ja teenuste tarbimine kestlikkuse piiri poolteist korda ning ennustuste järgi vajaksime juba sajandi keskpaigas kaht Maad, et kõiki oma vajadusi rahuldada.

Võlguelamise päev on väheste eranditega aastast aastasse nihkunud aina varasemale kuupäevale: kui 1987. aastal oli see veel 19. ja 1990. aastal 7. detsembril, siis 1995. aastal 21. ja 2000. a 1. novembril, 2005. a 20. ja 2007. a 26. oktoobril, 2008 ja 2009 vastavalt 23. ja 25. septembril, 2010. a 21. augustil, 2011. aastal eelkõige suurest majanduslangusest tingituna erandlikult 27. septembril ning mullu 22. augustil.

GFN on välja arvutanud ka üksikriikide varud ja ökoloogilised jalajäljed. Suurim on Hiina jalajälg, esmajoones tohutu rahvaarvu tõttu. Kuigi Hiina ökoloogiline jalajälg inimese kohta jääb Euroopa ja Põhja-Ameerika näitajatele alla, on see viimaste aastate jooksul sedavõrd kasvanud, et kui kõik maakera elanikud tahaksid elada samal moel, vajaksime 1,2 koduplaneeti, et elu oleks kestlik. Kui kõik elaksid nagu ameeriklased, vajaksime vajaduste toetuseks nelja, Qatari elustandardi puhul lausa kuut maakera.

Tänapäeval elab üle nelja viiendiku maakera rahvastikust riikides, mis ületavad omaenda ökosüsteemi suutlikkuse: šveitslased tarbivad üle nelja Šveitsi ja itaallased nelja Itaalia ökoogilisi varusid; Kreekas on see arv 3,1. Eesti kuulub nende riikide sekka, kes selles mõttes üle jõu ei ela.