Siia maale on tuldud ja siit mindud, oli aeg, mil kaugelt vaadates oldi Vene impeeriumis, olenemata sellest, kas elati ja tegutseti Eestimaa või Liivimaa provintsis. Kohapeal teati, küllap mujalgi mõisteti, et Balti kubermangud on hiigelriigis esile tõusnud ja eks nii oligi. Koos Venemaa lääneosa majandusliku arenguga, mille suunajaks olid Peeter I vallutused ja reformid, Peterburi kujunemine läänemeelseks pealinnaks ning hilisem hariduse ja kultuuri tõus, tuldi Lääne-Euroopast siinsetesse ülikoolidesse hariduse ja teaduse arendajaks, aga ka muudesse valdkondadesse. Tulijateks olid XVII ja veelgi enam XIX sajandil ka paljud aednikud. Mitmest aednikust kujunes siin tarbe- ja iluaianduse arendaja, üksikutest ka loodusuurijad ja seltsitegelased. Üheks neist oli Haimre mõisas ja Tallinnas tegutsenud ilu- ja äriaednik August, August Heinrich või Heinrich August Dietrich. Eesnimede järjekorraga eristas ta oma tegevussuundi ja kirjatöid.¹ Tema täispikk eesnimi oli Adam August Heinrich.

Ajalooline eelmäng

Dietrich sündis 4. novembril 1820 Zwenkau väikelinnas Saksi kuningriigis pere teise pojana. Tema isa Wilhelm August Dietrich oli advokaat. Vanemad surid noorelt, ema siis, kui August Heinrich oli väike laps ja isa 1830. aastal, kui ta oli noorukieas. Suguvõsa jäljed viivad Carl Linné aega talupoegadest botaanikute (die Bauernbotaniker) ajastusse.

Suguvõsa esivanemad olid Salomo Dietrich (suri 1762) ja Anna Dietrich. Nende Ziegenhainis elanud poeg Adam Dietrich (1711–1782) abiellus talupojast botaaniku Hans Huberi tütre Anna Katharinaga ja huvitus samuti botaanikast. Adam Dietrich läks suguvõsa ajalukku oma kirjadega Carl Linnéle.²

Suguvõsa silmapaistvamad botaanikud olid Johann Christian Gottlieb Dietrich (1765/1768–1850) ja Johann David Nikolaus Dietrich (1799/1800–1888). Nad olid kireva teenistuskäiguga paljude aiandusalaste raamatute autorid. Esimene neist oli Johann Wolfgang von Goethe taimehuvi mentor ja tema 1790. aasta teose „Taimede metamorfoos“ („Metamorphose der Pflanzen“) kaasautor.³

August Heinrich Dietrichi elupaigast siinmail saadi Saksamaal teada tema venna Wilhelm August Salomon Dietrichi (1811–1867) tütre Charitas Bischoffi elulooraamatu kohaselt ajal, mil pere kannatas viletsuse all ega jõudnud pagariproualt isegi leiba osta. Charitas kirjutab: „Isa seisis laua taga ja tema ees oli igasuguseid raamatuid ja ta ütles rõõmsalt: „Meil on piisavalt raha. Lihtsalt minge ja makske kohvi eest, vahetage raha ja tooge leiba ja võid.“ Ema vaatas tänulikult üles ja ütles õhinal: „Nii et jällegi raha! Kes selle saatis?“ „Sa ei arva.“ Ema arvas seda ja teist, kuid isa raputas pead ja ütles: „Ei. Tasumata võlgade eest on see kingitus Charitasele mu vennalt.“ „Venemaalt!?“ ütles ema käsi kokku surudes. „Jah, see pakk tuli teie äraoleku ajal. Seal on botaanika raamatuid, mille ta on kirjutanud, mõned luuletused ja joonistused koos üheksa taalriga Charitasele.“ Ema ütles heldemeelse naeratuse saatel: „Aga nüüd maksan kohvi eest ja saan leiba ja võid. Ja liha!“ Seepeale ta kadus naerdes, kuid mina läksin raamatute juurde, lehitsesin läbi botaanikaalased tööd ja võtsin lõpuks kätte luuleraamatu, mis mind väga huvitas. „Kas onu tõesti kirjutab luuletusi?“ küsisin elevil olles. Isa noogutas ja ütles: „Mu vend on väga andekas ja tundub, et ta on Venemaal edukas.“⁴

Aedniku- ja teadustöö Haimres

Ei ole selge, millal August Heinrich Dietrich Eestisse jõudis, ilmselt oli see 1840. aastate keskpaiku, sest nende aastate teisel poolel töötas Dietrich von Üexkülli suguvõsale kuuluvas Haimre mõisas. Kuid elas ta ilmselt Märjamaal. Dietrichi aiandusalasest tegevusest Haimres ei ole ülevaadet, nendeks töödeks on peetud Haimre maastikupargi, kihelkonnakeskuse Märjamaa lehiste puiestee ja Kunda mõisa puuviljaaia rajamist. Kaudselt võib tema tööde hulka lugeda ka Kukruse mõisa- ja kalmistupargi sidumise lehiste alleega ühtseks maastikupargiks.

Näib, et iluaednik (Kunstgärtner) Dietrichil oli Haimre mõisateenijate hierarhias eriline seisund, mis lubas tal pühenduda teadustööle. Peale kolme töö seentest⁵ on Dietrich teadaolevalt avaldanud äriaedniku ametitööaja kõrval 31 kirjutist väga mitmest valdkonnast. Rahvusvaheliselt ongi ta tuntud eelkõige seeneteadlasena ja siinse selle ala pioneerina.⁶ Dietrich on seente ülevaate esimeses töös 1855. aasta jaanuaris kirjutanud: „8 aastat [1847–1854] ridamisi ümbritsetuna suurepärastest metsadest koos kõige juurdekuuluvaga selle maa värskes looduses püüdsin selle salapärases varjus lõpmata arvukaid vorme (Gestalten), mida ma kõikjal enda ümber nägin tärkavat ja hääbuvat, tõlgendada ja need endale arusaadavaks teha. Nende ponnistuste tulemusi, nii tagasihoidlikud kui need kogu rikkaliku vormiküllusega võrreldes ka pole, tahan järgnevatel lehekülgedel avalikkusele edasi anda … “ Uurimistööde tulemusel registreeris Dietrich kuni 1857. aastani 173 perekonnast 1092 seeneliigi ja 273 alamliigi või teisendi (kokku 1365) leidumuse. Põhiliselt talletas ta mikroseeni, sealhulgas seenkahjureid. Ka on toodud 86 samblikuliiki ja 32 alamliiki 31 perekonnast ning 23 liiki vetikaid. Seeneteadlane Erast Parmasto on väitnud, et Dietrich on kirjeldanud 62 teadusele uut liiki ja 75 uut teisendit – see on uudse teabe hulk, mis tavaliselt nõuab aastakümnete pikkust teadustööle pühendumust ja teeb au igale kutselisele mükoloogile. Suurema osa kogutud seentest andis Dietrich välja aastail 1852– 1857 üheksast andest (tsentuuriost, mis on 100 liigist koosnev herbaartaimede mapp) koosnevas eksikaatkogus „Plantarum florae Balticae cryptocamarum. Cent. I–IX. Revaliae MDCCCLII–MDCCCLVII“. Üheksas mapis oli kokku 900 isendit.

Oma uurijaloomult oli ta teistest erinev, sest seeni uurides pööras ta oma matkadel tähelepanu ka roht- ja kultuurtaimedele, seega seente peremeestaimedele ja kõigele, mida ta nägi. Ta võttis taimemaailma kui tervikut ja talletas seda kõike herbaariumidesse. Peamiselt korjas ta taimi Eestimaa kubermangus Lääne- ja Harjumaalt ning mitmelt poolt Liivimaa kubermangus. Suurem herbaarium, viis pakki umbes 900 herbaarlehega oli 1950. aastate lõpus hästi säilinuna tallel Tallinnas Eesti loodusmuuseumis,⁷ kuid hilisem tutvumine herbaariumiga seab selle arvu kahtluse alla. Tartu ülikooli teadlaste loodud elurikkuse keskkonnas PlutoF on Dietrichi herbaarlehti praegu 611 (eri liike on umbes pool), neist Eesti loodusmuuseumis 548.

Kultuurtaimede seas oli rõhk sisse toodud puudel ja põõsastel, seega võib Dietrichit esile tõsta iluaianduse ja dendroloogia arendaja, uudse meetodi propageerijana. Tema tööde seas on tähtsal kohal kaks.⁸ Esimeses töös „Aklimatiseerimiskatsed põhjas kui panus maastikuaiandusse“ käsitleb ta aiandusprobleeme ja siinseid looduslikke puid-põõsaid. Selle teises osas „Läänemere provintside aedadesse edukalt sisse viidud puu- ja põõsaliikide, puitunud vartega ronitaimede jne loetelu koos ettepanekutega edasisteks katsetusteks“ annab Dietrich soovitusi taimede ületalve pidamiseks, külmakindluse ja kohatiste kasvupaikade kohta. Teises Dietrichi töös „Eestimaa provintsi aedades esinevate enam-vähem edukalt istutatud ilupuude ja -põõsaste loetelu tähestikulises järjekorras; koos märkusega nende kliimakindluse kohta varasemate kogemuste põhjal“ käsitletakse võõrpuittaimi, nende kasvukohti, külmakindlust ja muud. Üldse on tollases nomenklatuuris 511 taksonit puittaimi 110 perekonnast (ajakohastatult), lisaks on nimetatud 97 roosi- ja 23 sirelisorti.

Dietrich äriaednikuna

Aeg, mil Dietrich tegutses Haimres seeneuurijana, oli Tallinnale eriline: linn oli kultuuriliselt ja majanduslikult tõusuteel. Lõpetanud oma seeneuurimuslikud tööd, siirduski Dietrich Tallinna, kus rajas äriaiandi ja puukooli, mille esimesed müüginimestikud avaldati 1861. aastal ja teadaolevalt viimane aastal 1894. Tallinnas lülitus Dietrich ühiskondlikku ellu, kuid jätkas tegusalt ka kirjatöödega. Ta ostis (hilisemal aadressil) Kevade tn 5 ja 7 puukooli.

Piirkonna aiandi algne rajaja oli Sören Thorensfeldt, kes 21. aprillil 1810 oli ostnud Suve ja Sügise tänava vahel suurema maa-ala ning asutanud aiandi ja puukooli. Aiand tegutses Thorenfeldti ja hiljem tema lese juhtimisel 1872. aastani.⁹ Ilmselt pärast seda saigi see Dietrichi omandiks.

Dietrichi eestvõttel arendati aiand välja edukaks ja laialdaseks taimede sissetoomise ja nende aklimatisatsiooni selgitavaks ning aktiivselt müügiga tegelevaks aiand-puukooliks. Üheks tegevussuunaks oli ka seemnete vahendusäri, millele aitasid kaasa Dietrichi laialdased suhted ja isiklik sarm, nii saadi rohkesti seemneid Inglismaalt jm. Seda kõike saab tagantjärele uurida ajalehtedest ja arvukatest eraldi välja antud taimede nimekirjadest. Nimekirju avaldati igal aastal üks või kaks korda: aasta algul või veidi hiljem taimede istutamise kevadhooajaks ja augustis sügisistutuse ajaks. Taimede nimekirjad avaldati ajalehtedes Revalsche Zeitung, kolmekeelses (saksa, vene ja eesti) Eestimaa Kubermangu Teatajas ja eraldi väljaannetena. Millal avaldati esimene müüginimekiri ja kui palju neid üldse säilinud on koos ajalehtedes olevatega, pole teada. 5. septembril 1861. aastal avaldati Revalsche Zeitungis käsitsi kirjutatud aianditaimede müüginimekiri nr 7.¹⁰ Selles pakutakse müüa ligi 100 taksonit ilutaimi kasvuhoonetest ja avamaalt, rohkesti hüatsinte, tulpe jpm.

Eraldi välja antud taimehindadega nimekirju on nummerdatult Eesti kirjandusmuuseumis säilinud üheksa, üks (1894) on ilma numbrita. Nii ilmusid taimede müüginimestik nr 9 ja 10 näiteks 1863. aasta jaanuaris ja augustis. Esimeses oli müüa ligi 540 nimetust mitmesuguste köögivilja-, ilutaimede ja heintaimede jne seemet. Lisaks palju muud, näiteks 175 sorti suvililli.

Dietrich seltsitegelasena ja tema surm

Tallinnas 1839. aastal asutatud baltisakslaste Eestimaa Põllumajandusseltsi (Estländische Landwirtschaftliche Verein) juurde loodi 1862. aastal samuti baltisakslaste Eestimaa aiandusselts (Ehstländischer Gartenbauverein zu Reval).¹¹ Seda aitas luua ka Dietrich, kes jäi seltsi tegevsekretäriks ja toimetiste väljaandjaks. Viitsepresidendiks sai Kukruse mõisa omanik Robert von Toll. Aastail 1862–1864 oli seltsil liikmeid (ka väljastpoolt Eestit) kokku 202, neist 158 liht- ja 36 auliiget ning kaheksa eestseisuses. Liikmeiks olid peamiselt aednikud ja mõisnikud. Selts korraldas aiandusnäitusi, viljapuude ja -põõsaste, köögi- ja juurvilja sordiaretust, õppereise, pidas ettekandekoosolekuid, jagas aiandusalaseid teadmisi jne. Seltsi juurde loodi oma ajakiri Mittheilungen über die Wirksamkeit des Ehstländi­schen Gartenbau-Vereins zu Reval ja algselt ilmus kolm aastakäiku (1863, 1865, 1870). Siinsete baltisaksa haritlaste seas sai Dietrich seltsis tuntuks aktiivse kirjamehena. Samuti osales ta Tallinnas 1842. aastal loodud Eestimaa Kirjanduse Ühingu ettevõtmistes. Tegusa elustiili, töökuse ja meeldivate isikuomaduste tõttu valiti Dietrich mitme seltsi tegev- ja korrespondentliikmeks, talle sai osaks tänuavaldusi ja autasusid. 1863. aastal sai Dietrich Vene riigi aukodanikuks ja et see tiitel oli päritav, ilmneb tema surmakuulutusest.

August Heinrich Dietrich oli 1849. aastal Oleviste kirikus laulatatud Eleonore Mathilde Elisabeth Neudorfiga. Neil oli kuus last: üks poeg ja viis tütart. Poeg abiellus ja siirdus aednikuks Peterburi, jäljed temast on jäänud leidmata. Viiest tütrest abiellus kolm, kahe tütre perekonna Krullide ja Bonwetside järeltulijad elavad praegu Saksamaal.

August Heinrich Dietrich suri Tallinnas 1897. aastal, tema abikaasa Eleonore 1906. aastal. Neid leinasid lapsed koos järeltulijatega. Dietrichi nekroloogis märgitakse vastavalt ajastu stiilile:¹²„Pärast pikki kannatusi suri meie linnas mees, kes noorusaastatel võõra mehena oma Saksi kodumaalt siia reisis, kuid kes juba ammu juured Revali mulda on ajanud ja saanud kogu südamest üheks meie hulgast: kunstaednik August Heinrich Dietrich, kelle nooruslikult värske, ületamatust meeleolust ja ammendamatust huumorist pulbitsev vaim alles raske haiguse viimastel aastatel hakkas alla andma … Kerge vooluga poeedisoon, mille arvukad poeetilised tervitused olid täidetud erakordsest, sealjuures alati soojast, heatahtlikust ja mitte kunagi valikulisest huumorist, tegi ta ka teistes ringkondades tuntuks ja populaarseks ning paljud tema teravmeelsused elavad edasi pärast tema surma. Koos valu täis omastega leinavad lahkunut arvukad sõbrad ja tuttavad.“¹²

Kõrvu akadeemilise kraaditeadusega on sajandeid eksisteerinud amatöörteadus, mille esindajad on kohati tänu suuremale entusiasmile saavutanud tähtsamaid tulemusi kui teadlased. Nad on arendanud nii loodusteadusi kui muudki, rohkelt silmapaistvaid saavutusi leidub taimeteadustes, aga ka ornitoloogias, lepidopteroloogias ja muudeski valdkondades. Teadus on ühtne ja üleilmne, aga eks ikka kõditab siinse elaniku enesetunnet, kui sel maal sündinud või oma tegusamad eluaastad Eestis viibinud isikud leiavad maailmas tähelepanu. Nii märgati Dietrichi siinseid seeneuurimusi nii Venemaa teaduslinnas Peterburis kui ka Lääne-Euroopas. Teadust väärtustati ja hoiti ennast kursis üle ilma esile kerkinud uurijate ja nende saavutustega.

1 Siin toetun muude allikate kõrval varasemale lühikäsitlusele: Heldur Sander, Saateks [Heinrich August Dietrich]. – Akadeemia 2019, 31(1), 103–118, 170–171. Sel aastal on valminud ka põhjalikke ülevaateid: Kadri Pärtel, Ave Suija, Iryna Yatsiuk​, The oldest Estonian mycological collections of G. C. Girgensohn and H. A. Dietrich. – Folia Cryptogamic​a Estonica; Heldur Sander, Jana-Maria Habicht, The industrious life in Estonia of German-Born gardener and amateur scientist August Heinrich Dietrich. – Hoppea, Denkschriften der Regensburgischen Botanischen Gesellschaft. Mõlemad tööd on ilmumas.

2 Günther Schmid, Der Bauernbotaniker Adam Dietrich (1711–1782) in seiner Zeit. 1930, 107–132; https://www.zobodat.at/pdf/Mitt-thueringischen-Bot-Ver_NF_42_0107-0132.pdf

3 https://de.wikipedia.org/wiki/Friedrich_Gottlieb_Dietrich; http://www.deutschestextarchiv.de/book/show/goethe_metamorphose_1790

4 Charitas Bischoff, Bilder aus mein Leben. Berlin 1922; https://www.projekt-gutenberg.org/bischoff/ausleben/titlepage.html

5 Heinrich August Dietrich, Blicke in die Cryptogamenwelt der Ostseeprovinzen. Mathiesen, Dorpat 1856; Heinrich August Dietrich, Blicke in die Cryptogamenwelt der Ostseeprovinzen. Abt. 2. Mathiesen, Dorpat 1859; Heinrich August Dietrich, Vergleichende Bilder aus der niederen Pflanzenwelt. – Mitth. der Ehstländischen Literarischen Gesellschaft 1861, 2: 26–45.

6 Erast Parmasto, Eesti seeneteaduse pikk ja habras tekketee. Kolme sellesse juhuslikult sattunud mehe elutee käänakutest. – Lehed ja tähed, 2009, 5: 43–51.

7 Kalio Kask, H. Dietrich – esimene mükoloog Eestis. – Eesti Loodus 1960, 3(6): 360–362.

8 Heinrich August Dietrich, Acclimatisationsversuche im Norden, als Beitrag zur Landschaftsgärtnerei. – Mitth. Kaiserl. Freien Ökon. Ges. St. Petersburg 1854, 1(VII): 49–64, 2(XXI): 181–215; Heinrich August Dietrich, Alphabetisch Geordnetes Verzeichniß der Zierbäume und Sträucher Welche in der Gärten der Provinz Ehstland etc. – Mitth. Wirksamkeit Ehstländischen Gartenbau-Vereins Reval 1865, 2: 12–35.

9 Aleksander Kivi, Tallinna tänavad. Valgus, Tallinn 1972.

10 August Heinrich Dietrich, Preis-Courant von holländischen Blumenzwiebeln und anderen Schönblühenden Knollen und Zwiebelgewächsen aus der Kunstgärtnerei, No. 7. – Revalsche Ztg. 1861, 1(205): 5-6.

11 Tiit Rosenberg, Baltisaksa põllumeeste seltside võrgustiku kujunemisest. – Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi 2013, XLI: 31–66.

12 Tageschronik. Nekrolog. – Revalsche Zeitung 1897, 37(277): 2-3.