Ühise liidu loomise idee sai alguse Läti Arhitektide Liidu (LAA) pöördumisest Rahvusvahelise Arhitektide Liidu (Union internationale des architectes – UIA) tollase peasekretäri Nils Carlsoni poole sooviga saada maailmaorganisatsiooni liikmeks. Vastuseks lätlaste pöördumisele soovitas Nils Carlson luua Balti riikide arhitektide liitude ühise katusorganisatsiooni, millest edaspidi saaks UIA sektsioon. Üldjuhul kuuluvad maailmaorganisatsiooni liikmesmaade arhitektide liidud, kuid Baltimaade väiksust arvestades tundub, et see oli õige otsus. UIAga liitumine polnud aga niisama lihtne. Balti riigid kuulusid veel Nõukogude Liidu koosseisu ning enne maailmaorganisatsiooniga ühinemist oli vaja end lahti siduda NSVL Arhitektide Liidust. Vastav luba saadi 26. aprillil 1992. aastal (siinkohal tuleb ilmselt tõdeda, et juriidiliselt ei ole Eesti Arhitektide Liit ennesõjaaegse liidu mantlipärija, vaid tema juured on Nõukogude Liidus). Seejärel valmistati ette kõik vajalikud dokumendid ja sama aasta 29. juulil saadeti need Pariisi UIA peakorterisse. Baltlaste soov oli seejuures liituda UIA I regiooniga, kuhu kuulub kogu Lääne-Euroopa. Veebruaris 1993 võttis UIA nõukogu vastu otsuse BAUA vastuvõtmise kohta (Mexico UIA nõukogu koosolek) ja 20. juunil ratifitseeris UIA peaassamblee nõukogu otsuse ning Balti riigid liitusid UIAga koos kuueteistkümne teise riigiga, kelle hulgas olid Ukraina, Venemaa, Kasahstan, Gruusia, Tšehhi, Slovakkia, Kuveit, Namiibia jt. Kuid I regiooni asemel liideti meid geograafilisel alusel Moshe Zarhy poolt juhitud II regiooniga, kuhu kuuluvad Ida- ja Kesk-Euroopa, Lähis-Ida ning Põhja-Aasia maad. Balti arhitektid polnud sellega rahul ning tegid ettepaneku BAUA lääneeurooplaste hulka tõsta. Moshe Zarhy seisukoht oli aga selge: igasugune geograafilise kuuluvuse muudatus tooks kogu UIA struktuuris enesega kaasa ahelreaktsiooni, mis võtaks tohutult aega ja raha, mida mõistagi pole, ja seega pole see soov vastuvõetav. Antud teemat on Kesk-Euroopa ja Balti riigid tõstatanud ka hiljem (näiteks BAUA vastavasisuline kiri 28. VI 2005 UIA presidendile J. Lerner’le), kuid eespool mainitud põhjustel on see osutunud tulutuks.
Kuna „maailm pöördub itta”, pole kuulumine II regiooni ilmtingimata halb, sest aktiivsem suhtlemine selliste riikide nagu näiteks Iraan, Kasahstan, Iisrael või Süüria arhitektidega on üsna huvitav, et mitte öelda eksootiline, mõnikord tekitab muidugi ka pingeid. Näiteks on UIAs aeg-ajalt tõusnud esile samasse regiooni kuuluvate Iisraeli ja araabia maade konflikt. Kui hääletuse tulemusel valiti 2011. aasta kokkusaamise kohaks Iisrael, tekitas see Liibanoni esindajates pahameele ja nad teatasid, et boikoteerivad ühisüritust. Üldiselt on aga II regiooni riikide esindajad suutnud hoiduda UIA politiseerumisest, arutatakse vaid arhitektuuriga seotud teemasid ning ollakse vajadusel kriitilised nii koduriikide poliitika kui arhitektuuripoliitika suhtes (näiteks kaasasid venelased UIA oma võitlusse Gazpromi Peterburi pilvelõhkuja vastu).
Aga tagasi BAUA juurde. BAUA üks loojaid ja kauaaegne Läti esindaja arhitekt J. Skalbergs ütles BAUA aastapäevakoosolekul, et organisatsiooni tegevus on kahekümne aasta jooksul kõikunud täieliku soikumise ja aktiivsusperioodide vahel. Kõne alla on tulnud ka ühenduse võimaliku likvideerimise küsimus. Mais 2003 Liepājas peetud korralisel koosolekul avaldas Ülar Mark EALi esindajana arvamust, et seoses UIA gruppidesse jaotamise võimaliku ümbervaatamisega võiks Eesti kuuluda Põhjamaadega ühte gruppi. Sellisel juhul ei oleks BAUA-l sellisena, nagu see on siiani eksisteerinud, mõtet. Mõneks ajaks võeti aeg maha ja pärast pooleteiseaastast mõttepausi leidis EAL, et BAUAt ei saa siiski veel maha kanda, pigem tuleb muuta ta sisukamaks ja aktiviseerida tegevust. Olen BAUA tegevuse juures olnud nüüd juba viis aastat ja võin öelda, et BAUA on olnud oluline eelkõige Eesti, Läti ja Leedu omavahelise suhtluse seisukohalt. Eesti BAUA eesistumise ajal (2004–2007) taastati täielikult soiku vajunud Eesti ja Leedu suhted ning BAUA töökoosolekud muutusid vastavalt BAUA põhikirjale regulaarseks. Seadsime endale kaks eesmärki: luua aktiivsem suhtlusvõrgustik ja viia ellu ühised projektid UIA raames. Rahvusvahelise näitusetegevuse osas oleme olnud ka suhteliselt edukad: BAUA oli oma ekspositsiooniga esindatud UIA XXIII kongressi näitusel Torinos. Baltimaade arhitektide informatsioonivahetus võiks aga olla veel palju aktiivsem ja seda mitte ainult arhitektuurisündmuste toimumise edastamise koha pealt. Rohkem võiks olla kursis ka naaberriikide arhitektuuri ja arhitekti kutsega seotud seadusandlusega. Viimaste aastate majanduskriis on ilmselt üks põhjus, miks pole teoks saanud plaanitud ühisnäitused. Ehk aitab 20. aastapäev ja praegu Riia kunstiakadeemias eksponeeritud näitus kahekümne viimase aasta arhitektuurist Eestis, Lätis ja Leedus süvendada omavahelist läbikäimist ja annab lootust, et sünnib mingi ürituse vorm, mis kujuneb regulaarseks. Üheks selliseks võiks olla palju arutatud üliõpilastööde ühisnäitus koos mingi võistluse, ühiselt teostatud installatsioonide või muu sellisega. Loodan, et uue BAUA presidendi – Juris Poga ja järgmise eesistujamaa Läti juhtimisel tuleb selles osas edasiminek. Lähiaja peaeesmärk on aga ühiselt esineda väljapanekuga UIA XXIV kongressi ajal Tōkyōs korraldataval maailma arhitektuurinäitusel, et meie ehituskunst oleks järjepidevalt esindatud globaalsel areenil.