Telliskivi loomelinnakus asuv ja veebis leviv IDA Raadio tähistas tänavu viiendat aastapäeva, mida ei ole üldse vähe. Järelikult on IDA Raadiot vaja. Raadio algatajad Natalie Mets, Robert Nikolajev ja Ats Luik meenutavad, kuidas kõik alguse sai.

Kust tuli mõte hakata tegema IDA Raadiot?

Natalie Mets: See idee tuli Robertil …

Robert Nikolajev: See ei ole tegelikult üldse originaalne ja on igal pool Euroopas ja mujal maailmas juba esinenud. Avastasin, et siin ei ole sellist asja ning peavooluraadio ei paku piisavat platvormi uuele ja huvitavale muusikale. Siis oli ühe sünnipäeva after party …

Mets: Robert hakkas seda juttu rääkima ja siis oligi järgmine pidu, kui ma juba küsisin Atsilt, sest meil ei olnud millestki rääkida: „Kas sa tead, et me hakkame Robertiga raadiot tegema?“ – „Ei tea, aga ma hakkan ka seda teiega koos tegema!“

Ma astun siit seepeale sammukese tagasi. Mis raadiot te enne seda kuulasite?

Mets: Me vist oleme ühel või teisel moel kõik olnud seotud Raadio 2ga ja meil kõigil on olnud seal mingi saade. Mõnel on siiamaani.

Ats Luik: Pluss loomulikult kõiki neid väikseid ja suuri internetiraadioid: Red Light Radio, NTS, midagi BBCst. Mulle ei meeldi uued asjad, nii et siis ma ei võtnud kohe vedu, sest arvasin, et mul on tagumik soojas Raadio 2s. Ja sealne õhtune vöönd tundus suht okei. Aga Natalie ja Robert olid piisavalt veenvad ja mõistsin, et nendega on tore asju koos teha. Peale selle, et Nataliel on head ideed, on ta ka väga asjalik asjur. Igasugu ideid võib olla, aga peab olema keegi, kes neid tagant tõukab.

Kuidas teil rollid alguses jaotusid?

Luik: Minule joonistas Natalie väga lihtsa pildi sellest, kuidas seda kõike on võimalik rahaliselt teha. Mina ei taha rahaga üldse tegeleda, sest ma ei oska ega taha kelleltki küsida, aga nemad nägid Robiga kohe, kuidas kõik tabelid jooksevad kokku ja kõik on võimalik.

Mets: Minu arust Robert ütles: „Mis asja, meil on vaja lihtsalt konteinerit ja 10 000 eurot.“ Ma panin selle PowerPointi, mida ma näitasin ka Robertile. Ja kui olime Atsi ära veennud, olgugi et ta mängis raskesti kättesaadavat, siis meil algasidki töökoosolekud, millest üks osa oli kõigi muusikažanride kopeerimine Vikipeediast Exceli tabelisse ning nende taha nimede märkimine, kes võiks saateid teha. Siis tegime väikese kirjakese ja jagasime omavahel ära, kes kellele kirjutab. Paralleelselt liitusid meiega meie disainer Jaan Sarapuu ja arendaja Sven Raju. Ja siis oli meil kohtumine Jaanus Jussiga, kes on Telliskivi loomelinnaku juht.

Nikolajev: Meil oli konteinerit vaja ja üks sinine konteiner seisis tühjana Telliskivis. See andiski mõtte, et võiks Jaanus Jussile kirjutada ja küsida, kas saame selle endale kasutada.

Mets: Saime temaga kokku: „Tere, me hakkasime raadiot tegema!“ – Tema: „Okei, mida vaja on?“ – „Konteinerit ja kümmet tuhandet eurot.“ – „Okei!“ – „Kas tahad presentatsiooni ka näha?“ –„Ei, ma ei taha presentatsiooni näha. Kui Rasmus Rask ütles mulle, et hakkab jäätist tegema, siis ma uskusin. Kui teie tulete ja ütlete, et hakkate raadiot tegema, siis ma usun. Kas see konteiner sobib?“ Ja nii oligi. Edasi tegime juba MTÜ põhikirja.

Nikolajev: See vestlus oli märtsi lõpus või aprilli alguses ning 1. mail me avasime.

Kas tuli ka mõni suurem ootamatu takistus?

Mets: Kui me alustasime, siis meil ei olnud raha. Võtsime oma raha eest laenu ja ostsime tehnikat. Tuli natuke siit, natuke sealt. Mäletan skeptikuid, kes ütlesid, et ei nad usu, et me vastu peame –nii keeruline oli sellise asja jaoks raha saada.

Nikolajev: Ikka oli alguses keeruline. Ma olin mitu kuud produtsent.

Luik: Idee saatekavast, saatejuhtidest ja stuudiost on iseenesest ju nunnu. Aga kui nad järgmine kuu kõik tulid tagasi saadet tegema, siis oli see kõik ka reaalne.

Mets: Üks oluline asi selle alguse juures oli minu külaskäik Vilniusesse. Seal elas meie hommikuprogrammi juht Kaarel Valter, kellega me kuskil õlletoobi taga tegime diili, et ta hakkab tegema hommikusaadet.

Luik: Jah, oli päris hull mõte usaldada ühele inimesele selline vastutus ja ma olin väga skeptiline. Mitte Karla võimekuse pärast, vaid kuna see tähendab väga palju tööd – palju muusikat ja vähe palka.

Mets: See hüüdlause on IDA Raadiot alati saatnud: „Karmid nõudmised, sitad tingimused“.

Kuidas te end inimesteni viisite? Et siin on uus asi – kuulake!

Mets: Kui meil oli 200 saatejuhti, siis olid need inimesed raadio tulekust nii elevil, et promo tekkis seetõttu ka ise. Aga me tegime IDA Raadio alguse kohta kõik postitused Facebookis. Meil olid kujundatud kõikide saadete nimede ja piltidega põhjad, mida kõik said jagada. Aga minu mäletamist mööda meedia seda väga ei kajastanud.

Luik: Me ei ole ka ise seda tagant tõuganud. Kui meil on mingit sisu, siis küll, aga me ei ole tahtnud sellist tavalist promokampaaniat teha. Loomulikult mingis ringkonnas meid teatakse, aga väljaspool on see täiesti tundmatu maa.

Mets: Kõige parem meediakampaania oli möödunud novembris, kui meile sisse murti. See on täiesti irooniliselt, ma arvan, üks paremaid asju, mis on IDA Raadioga juhtunud. Esiteks ikka mingit kultuuriprojekti tehes mõtled, kas seda on vaja ja kas keegi kuulab. Ja siis kui tuhanded inimesed lihtsalt kommenteerisid, jagasid ja reageerisid sissemurdmisele ühismeedias, siis vähemalt mulle oli see südantsoojendav ja isegi uskumatu, et oldi nende pättide tegevusest nii nördinud. Meile annetati umbes 6000 eurot. Saime Valgelt Klaarilt tasuta uue arvuti, Telliskivilt siseruumi, kus me nüüd oleme: sealt algas IDA Raadio 2.0 – saime tuppa.

Kui palju olite raadiot algatades kursis teiste Eesti veebiraadiotega? Kas tunnete ka mingit jätkuvust või seost varasemate tegijatega?

Nikolajev: Ma olin neist teadlik, aga ei olnud väga palju kuulanud.

Luik: Ma arvan ka, et ikka on olnud neid pisikesi raadioid, kus keegi on oma korteris voogedastust teinud. Hannes Praksi ja Estrada Kohviraadio ei olnud ju ka tegelikult raadio, vaid mikside jaoks. Nad salvestasid ja panid need siis üles, mis omal moel oli mõnusalt kaootiline. Minu arust IDAs on sedasama vaibi, et ta ei ole nii organiseeritud ega kuigi loogilise programmiga.

Mets: Kohviraadio brändi mäletan hästi ja minu arust oli see mingitele inimestele oluline. Aga kuna infomüra oli palju väiksem, oli mingitel ettevõtmistel palju suurem võimalus esile kerkida, sest inimestel oli ajumahtu neile asjadele tähelepanu pöörata. Aga seda me vist küll kunagi ei mõelnud, et jätkame kellegi alustatud asja. Ei olnud nii kontseptuaalne.

Aga kui raske on praeguses info­müras välja paista? Kas saate tähelepanu saateid tegevate kogukondade abil?

Mets: Vaatasime just eelmisel või üle-eelmisel nädalal kuulajaarve, mis olid üle ootuste suured. Raadio relevantsuse hoidmine on suur ülesanne. Okei, kõige rohkem kuulajaid oli meil loomulikult esimesel raadiopäeval, sest kogu Eesti underground oli arvuti taga ja kuulas. Siis oli 50protsendiline langus, mis on enesestmõistetav: avamisel on ju ikka rohkem külastajaid kui pärast näitusel. Aga ma arvan, et kogukondade või skeenede asi on õige. Meil on ju ka hästi palju jutusaateid, oleme püüdnud ära katta kõikvõimalikud teemad ja nurgad. Ja on ju ka näha, et vähemuste saateid kuulatakse palju ja need teemad on inimestele olulised.

Nikolajev: IDA Raadio katuse all on nii palju väikeste skeenede esindajaid. Nad kõik reklaamivad saateid oma gruppides ja ei saa öelda, et me liiga palju müra tekitame. Aga me pakume inimestele platvormi.

Luik: Hiljuti oligi mõnus, et me ei olnud vaadanud kuulajaarve ma ei tea mis ajast saati – et sellega ei ole mingit stressi. Loomulikult saatejuhid vahel küsivad, kui palju nende saadet kuulatakse. Siis anname talle vastukaja, aga mingis mõttes ratas veereb juba ise. Vahepeal peab natuke dirigeerima ja aitama ja see lükkab veel hoogu juurde.

Natalie mainis sõna underground. Kuhu te oma tegevuse paigutate ja milline suhe on IDA Raadiol peavooluga?

Luik: Mingis mõttes on osa saateid, mis on meie kanalil n-ö underground’ist alustanud, jõudnud peavoolu, mille üle on meil hea meel. Neid on mitmeid. Ma ei tea, kui underground’id nad tegelikult on, aga samm väiksest arvutiraadiost rahvusringhäälingusse on päris võimas.

Kui raske on olnud leida rahastajaid?

Mets: Enam ei ole nii raske. Alguses tõime tuhande euro kaupa siit ja sealt eratoetajatelt, kes sai kuidagi ära räägitud. Inimesed, kes võib-olla on muusikataustaga, on jõudnud elus paremasse kohta. Pikalt võttis aega, et saada kultuurkapitalilt raha. Paar vooru me ei saanud, kuigi see oli väga põhjalik taotlus. Ma ei ole kunagi kirjutanud nii põhjalikku taotlust kui sinna. Ma tegin väga järjepidevat tööd ja käisin komisjonide liikmetega kohtumas, PowerPoint taskus, ei lubanud neil toast ära minna, kuni viimane slaid on vaadatud. Kulka toetus on nüüd olnud aastaid stabiilne ja eriti irooniline on see, et helikunsti sihtkapitalist saame vahel kõige vähem ja näiteks arhitektuuri sihtkapital, kus mõistetakse, et oleme linnaruumis oluline nähtus, annab kõige rohkem. Muidugi on seal ka rohkem raha. Ja Tallinna linnalt oleme ka paar aastat saanud.

Soovitan alati ka kõikidele teistele, kes uut asja alustavad, et kutsu inimesed endale külla. Selgita, mida sa teed. Ära ole üleolev, et „sa ei saa aru või?“. Ei peagi saama. Hästi palju probleeme on ühiskonnas hirmudest: me kardame kõike, mida me ei tea. Ja siis meil on olnud mitmesuguseid projektirahastusi, väliskoostöid. Ja meil on annetajaid. Kui meil oli IDA Raadio esimene majanduskriis, siis tegime Hooandja kampaania ja see oli südantsoojendav, et 12 000 eurot oli eesmärk ja päev enne tähtaja kukkumist kandis keegi üle 3000 eurot, nii et lõpuks kanti paar tuhat rohkem.

Kuidas teil programm kokku saab? On teil seda koostades mingid põhimõtted?

Luik: Alguses ei olnudki filtrit, viskasime lihtsalt nimesid paberile. Mul on endal hea meel kõikide jutusaadete üle, sest IDAst oleks võinud väga lihtsalt kujuneda DJde tantsumuusikasaadete raadio.

Mets: See oli põhimõtteline otsus, et peab olema jutusaateid. Tegime teemadest ülevaate: kaasaegne kunst, linnaruum, võrdsed õigused …

Nikolajev: Me kuulame kõik väga erisugust muusikat. Meil Atsiga on tantsu­muusika taust, aga väga igav oleks kuulata ainult tümakat. Ainuke filter oli, et solki ei taha. Valter Kliimand oli esimene, kellele kirjutasin. Ta ei ole varem DJ ega raadiosaate juht olnud, aga tal on suur armastus kantrimuusika vastu. Alati mängis tema Nõmme maja juures bensiini lõkkesse visates kantri – hillbilly piknik, nagu ta ise seda kutsus.

Luik: Tahtsime inimesi, kellel on kodus hea plaadikogu, aga kel pole olnud võimalust kusagil mängida.

Aga mis on praegu algusajaga võrreldes teistmoodi?

Mets: IDA Raadio saatejuhtide keskmine vanus on kõvasti alla läinud. Alguses meil päris noori nagu ei olnudki.

Kas teil on ka mingi piir, mida te eetrisse ei laseks?

Nikolajev: Vihakõnet kindlasti ei laseks.

Mets: On olnud saatejuhte, kes ei saanud mõnda aega saateid teha, sest meil küsiti ukse peal vaktsiinipassi.

Kuidas te žanrilist mitmekesisust suunate?

Nikolajev: Väga paljudel, kes meil mängivad, on seinast seina muusikamaitse. Mina tunnen puudust saadetest, mis on keskendunud ühele albumile või žanrile.

Äkki noorte teema? Nad vist kuulavad rohkem playlist’e kui tervik­albumeid?

Mets: Siin tulevadki noored mängu. Kuna muusika on tänu internetile ja ühismeediale muutunud nii kättesaadavaks, siis on inimestel endilgi žanrimääratlused kadunud. Noored võtavadki siit, sealt ja kolmandast kohast. Ma ei ole nii kursis, millised on tänapäeval muusika kuulamise harjumused just albumi otsast lõpuni kuulamise poolest, aga näib, et seda tehakse varasemast palju vähem.

Kas te ise ka oma raadiot kuulate?

Mets: Algul kuulasime kogu aeg.

Luik: Natalie kuulas kõige rohkem.

Mets: No kuule, kui me kuskil sinuga ringi jalutasime, siis sul oli telefon kogu aeg kõrva ääres, et kas ikka tuleb läbi – nagu beebimonitor.

Luik: Algul me kuulasime kõik nagu beebimonitoriga, sest tehnilisi probleeme oli nii palju, igalt poolt kurdeti. Küll oli mikker liiga vaikne, küll liiga kõva. Pluss meil katkesid saated ära, tehniline algus oli üsna õudne. Ma ikka kuulan mingeid konkreetseid saateid või vajutan päeval paar korda play-nuppu – aga mitte hullunult.

Kas on ebaeetiline küsida teie lemmiksaadete kohta?

Luik: Mina olen suur Martin Jõela fänn.

Mets: Mul on „Bandit & Misha Panfilov“.

Nikolajev: Mul on ka eelnimetatud ja siis loomulikult Valter Kliimandi „Hillbilly Picnic“, sest see on lihtsalt nii teine maailm. Ta räägib ka nii huvitavalt ajalugu.

Mets: Ma kuulasin tõesti ka kõiki Karla [Kaarel Valteri – toim] saateid, ka järele, kui ei saanud otse kuulata.

Mis te sellest arvate, kui teie raadiojuhid Raadio 2 on kolinud?

Mets: Alguses oli vist küll tunne, et need tüübid on kogu aeg olemas olnud ja neid on võinud kogu aeg ka ise kutsuda. Aga sellest tuleb üle saada – mõelda, et vot seepärast me IDA Raadiot teemegi – ning leida üles see järgmine tüüp.