Aastal 2014 teadis äsja ametisse astunud arhitektuurimuuseumi direktor Triin Ojari, et aasta pärast saab muuseumist sihtasutus. Toona ütles ta, et riik on muuseumi varade omanik ning sel peaks olema visioon, miks on sihtasutuse moodustamine hea ja miks seda tehakse. Ta kritiseeris plaani sõnadega: „Jutt otsustamise liikumisest erialaspetsialistide kätte sihtasutuste nõukogu koosseisude valguses ei veena.“* Riigil kui omanikul toona lõpuks head visiooni, kes selle sihtasutuse moodustama peab, ei olnudki ja sihtasutus jäi tegemata.

Nüüd, ligi kümme aastat hiljem on kultuuriministeerium siiski otsustanud asja lõpule viia. Olukorrast poleks mõtet siinkohal rääkidagi, kui riigil poleks plaani liita muuseumivaldkonna reformimiseks kaks eriilmelist mäluastutust – Eesti tarbekunsti ja disainimuuseum (ETDM) ning Eesti arhitektuurimuuseum (EAM). Mõlema valdkonna esindajad koos muuseumide direktorite Kai Lobjaka ja Triin Ojariga ei mõista, millistele analüüsidele selline plaan tugineb, miks tehakse otsuseid kiirustades ja ilma valdkonna esindajatega läbi rääkimata pannakse osalised fakti ette, et nüüd viiakse reform läbi. „Minister on nii otsustanud,“ on koosolekutel öeldud muuseumide juhtidele ja organisatsioonide esindajatele, kes ühise sihtasutuse kohta aru pärivad. Veel pole keegi seda otsust dokumendina näinud … Kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste osakonna juhataja Mihkel Kaevats tõdeb, et ühise sihtasutuse moodustamiseks käivad läbirääkimised. Vastuoluline informatsioon ja teabe vahetamine on toonud kaasa olukorra, kus asjasse puutuvate organisatsioonide esindajad heidavad ministeeriumile ette kaasamise puudulikkust ja kehva kommunikatsiooni, tõstatatud küsimustele ebaselgete ja hämavate vastuste andmist.

Kas liitmine on läbimõeldud samm?

Koos õhukese riigi ideega hakati 2012. aastal korrastama ka muuseumivõrku, eesmärgiks võeti tuua seni riigi toetusel olevad muuseumid sihtasutuste alla, ettekäändeks toodi eeskätt kokkuhoid ja riigi halduskoormuse vähendamine. Praegu on reform endiselt pooleli. Eestis tegutsevast ligi 180 muuseumist on sihtasutuse alla toomata veel ainult ühe käe sõrmedel üles loetav arv mäluasutusi. Nende seas ka ETDM ja EAM.

Mõlema muuseumi direktoril pole sihtasutuseks saamise vastu midagi, küll aga ollakse kriitilised, kuidas seda tehakse ning küsitakse, kas kahe muuseumi liitmine on ikka hoolega läbi mõeldud samm. Triin Ojari ja Kai Lobjakas on mures, et kahe valdkonna kunstlik liitmine mõjub arengu pidurina.

2019. aastal valminud dokumendi „Analüüs ühise sihtasutuse moodustamiseks Eesti Arhitektuurimuuseumi ning Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi baasil“ koostajad Ragnar Siil ja Mariann Raisma toovad uuringus välja, et otsene koostöö EAMi ja ETDMi vahel ei ole olnud kuigi aktiivne, mistõttu ei saa rääkida kahe tihedalt lõimunud asutuse liitmisest. Kitsaskohtadena kerkivad veel esile alarahastus, väikesed koosseisud, nüüdistingimustele mittevastavad ruumid ja hoiutingimuste kehv seis. Analüüsis öeldakse ka, et liitmisega peab kaasnema riiklik lisafinantseerimine, mis aitaks muuseumidel probleeme lahendada ja püsitatud eesmärkide täitmist toetada. Ilma lisarahastuseta pole sellel sammul mõtet.

Raisma ja Siil arvavad, et EAMi ja ETDMi arengut võiks hoopis toetada eraldiseisvate asutustena, sest siis kõnetavad need paremini nii arhitektuuri- kui ka disainispetsialiste, pakkudes valdkonna eripärast lähtuvat infot ja tegevusvõimalusi.

Analüüsi kokkuvõttes tuuakse selgelt välja, et kui on otsustatud kaks muuseumi liita, siis tuleb finantseerimist suurendada: „Ühise sihtasutuse loomine on kõige potentsiaalikam eeldusel, et asutamisega või asutamise järgsetel aastatel kaasneks muudatusega ühend­asutuse peamiste probleemide lahendamine finantseerimise suurendamise, personali laiendamise ja füüsilise ruumi arendamise kaudu,“ seisab koostatud dokumendis.

Praegu pole ministeeriumis läbirääkimistel lisarahastus jutuks tulnud. Arvestades riigieelarve pingelist seisu ja üleüldist kulutuste kokku tõmbamist, pole keegi muuseumidele liitumisel arenguhüppeks lisaraha ette näinud. Ministeerium loodab kokkuhoiu saavutada mõne juhikoha kaotamisega, et seejärel see pisku muuseumide tegevusse suunata.

Vastuseis ühendamisele on tugev. Sellest kõneleb tõik, et ministeeriumi poole on arupärimisega pöördunud mitu erialaorganisatsiooni, näiteks arhitektide liit, disainikeskus, muuseumiühing, kunstiakadeemia, kunstiasutuste liit, arhitektuurikeskus ning kunstiteadlaste ja kuraatorite ühing.

Ministeeriumile on saadetud pöördumisi, milles päritakse aru, kuidas liitmise otsus on sündinud ning esitanud on täpsustavaid küsimusi. Asjaosalistele on vägisi jäänud mulje, et liitmine ühe sihtasutuse alla on plaanitud kiirustades, valdkonna arengut mitte arvestavalt ning katkestades kõik sidemed ja võrgustikud, mille mõlema muuseumi direktorid on aastatega üles ehitanud.

Näiteks on kunstiteadlaste ja kuraatorite ühing saatnud ministeeriumile pöördumise, millega pooldatakse kahe eraldiseisva muuseumi tegutsemist ja kahe sihtasutuse loomist. Leitakse, et algatatud liitmisprotsess ei arvesta kummagi muuseumi arendusvajadustega, ei anna väga hästi toimivatele institutsioonidele lisaväärtust. Väljendatakse ka seisukohta, et kahetsusväärselt pole ministeerium selgitanud kummalegi muuseumile, nende selja taga seisvatele arvukatele erialainimestele ega ka avalikkusele, missugune kasu ühendamisest sünnib. Pöördumises seisab: „Kui väike muuseum liidetakse suurega, siis on arusaadav, et see toob kaasa tugevnemise. Kahe sama suure, kuid eritüübilise (ühel esemekogud, teine pigem arhiivi-tüüpi kogud) muuseumi ühendamise puhul võiks olla ühendamise põhjus soov majutada neid suuremasse hoonesse või pakutaks eelisena välja uue kaasaegsetele nõuetele vastava hoone ehitus.“

Muuseumide liit on ministeeriumile esitanud teravaid küsimusi, eelkõige osutavad need läbimõtlematusele ja vähesele kommunikatsioonile. Näiteks uuritakse, milline on plaanitava ühismuuseumi strateegiline ülesanne, heidetakse ette, et puuduvad arvutused, mis näitaksid liitmisest tulenevat finantside kasvu; kuidas lahendatakse asjaolu, et kahe muuseumi ühisosa on väike.

Kultuuriväärtuste osakonna juhataja Mihkel Kaevats arvab, et mõlemal muuseumil on kokkupuutepunktid siiski olemas ning ministeerium eeldab sünergia tekkimise potentsiaali. Kaevats avaldab lootust, et kui kaks muuseumi tuuakse ühe juhtimise alla, saab tegevust tõhustada. Samal ajal tõdeb ta, et olenemata uuest ühisest sihtasutusest jäävad mõlemad valdkonnad toimima eraldi.

Selgelt läbib ministeeriumisse pöördumisi küsimus sellest, kuidas kavatsetakse uues sihtasutuses luua vajalik sünergia. 2019. aastal tehtud analüüsis tuuakse välja, et kui uus sihtasutus ühise katuse alla ei koli, s.t uut ühist hoonet ei kavandata, siis võib kahe muuseumi liitmine nende arengut pärssida. Ajal, mil kultuuri betooni valamist tõmmatakse järjest koomale, on uut maja loota naiivne.

Pärast pikka ootamist ja küsimustele kindaks jäämist õnnestus asjasse puutuvatel organisatsioonidel ministeeriumist kirjalik vastus saada. Selles antakse esialgsed visandlikud arvutused ja umbkaudne liitumise ajakava. Paljud küsimused jäävad siiski vastuseta, asjaosalised on aru saanud, et sisuline dialoog puudub ning ministeeriumi otsused pole põhjendatud. Ka ei pea ministeerium vajalikuks luua ühisele muuseumile uus bränd, näha ette vahendid uue ühise sihtasutuse kommunikatsiooniks ja turunduseks, mida on seoses nimevahetusega vaja teha. Suurem osa muresid, mida 2019. aastal valminud analüüs ja erialaorganisatsioonide juhid välja toovad, jääb tähelepanuta.

Kõige enam hämmastab organisatsioonidele laiali saadetud ministeeriumi vastustes seisukoht, et ühise sihtasutuse juhi töö eesmärgiks on seatud ka uue hoone ehitamine. Tingimusel, et seda saab ehitama hakata umbes kümne aasta pärast. Kas olukorras, kus riigil napib vahendeid olemasoleva kultuuritaristu eest hoolitsemiseks – rahvusraamatukogu remondiks antakse raha Kunstihoonele mõeldud renoveerimise eelarvest, ERR ootab uut maja aastaid, ehitamata on muuseumide ühishoidla jne – on vastutustundlik seada uuele juhile selline ülesanne? Õigupoolest soovitakse võimatut.

Ministeeriumi esindaja Mihkel Kaevats pole Sirbile seda teemat kommenteerides nii ühemõtteline. Ta ütleb, et praegu ei räägita sellest, et sihtasutused peaksid kohe ühise katuse alla kolima: „Muuseumide ühise katuse alla koondumine võiks olla sihiks pikemas perspektiivis, kui see on jätkuvalt valdkonna soov.“ Seega lükatakse vastused ja vastutus jälle kaugesse tulevikku ja oma õlgadelt ära.

Kiirustamine

ETDMi direktori Kai Lobjaka ja EAMi direktori Triin Ojari töölepingud lõpevad järgmise aasta veebruaris. Selleks ajaks tuleb konkursiga leida uus juht juba uuele ühisele sihtasutusele. Sinna on aega neli kuud. Praegu pole veel uue sihtasutuse struktuuri, nõukogu liikmeid, arusaama, kuidas kaks muuseumi edasi lähevad. Selle kõige väljaselgitamiseks ja läbitöötamiseks on aega neli kuud, ja seda olukorras, kus vastuseis sellisele sammule on väga tugev.

Eesti kunstimuuseum SA juhatuse liige Sirje Helme küll nõustub, et asutusi ja organisatsioone liidetakse optimeerimise eesmärgil, kuid toob välja, et muuseum pole tavaline asutus ja sõltub suuresti majandusloogika välistest teguritest, näiteks spetsialistide olemasolust, keda Eestis kunagi piisavalt pole, või kohalikust ja rahvusvahelisest mainest, mis tekib pikkade aastate jooksul. Ta lisab, et praeguseks on nii ETDM kui EAM ennast erialapõhiselt kehtestanud, tõestades seda nii näituste programmi, publikuürituste kui ka rahvusvahelise suhtlusega. „Minu meelest poleks vaja muuseume liita, kuna nad toimivad praegu muuseumidena optimaalsusele väga lähedal, kuid kultuuriministeeriumil on kindlasti omad põhjendused,“ leiab Helme.

EKA rektor, teaduste akadeemia asepresident ning arhitektuurimuuseumi üks asutajaid Mart Kalm ütleb, et kahe muuseumi ühendamine on kultuuri­ministeeriumis väga vana plaan, mis pole kunagi tuult alla saanud, aja jooksul on olnud ministreid, kes pole pidanud vajalikuks seda üldse kalevi alt välja võtta. Ta lisab: „Olen nõus Eesti peamise avaliku halduse asjatundja Külli Taro seisukohaga, et ühendada tasub ainult siis, kui kõik näevad, et asjad silmanähtavalt paremaks lähevad, Excelist paistva väikese kokkuhoiu pärast ei tasu see vaeva.“

Eesti muuseumide ühenduse juhatuse seisukohast kumab taas läbi see, et praegusel kiirustamisel ja ühise sihtasutuse loomisel ei nähta põhjendust. „On tõsi, et tarbekunsti- ja disainimuuseumi ning arhitektuurimuuseumi ühendamisest on räägitud vähemalt kümme aastat. Jutt ei ole siiski plaan. Sügisel tulnud uudis, et 2024. aasta kevadest tegutsevad kaks muuseumi juba ühe sihtasutusena, tuli üllatusena. On kahetsusväärne, et ministeerium ei ole ühendamisprotosessi alustanud tõenduspõhise materjali kogumisest – analüüsidest ja uuringutest – ning asjaosalistega – muuseumi juhtide ja töötajatega – vajaduste, riskide, eesmärkide ja potentsiaalse kasu läbi arutamisest ja kokku leppimisest. Ministeeriumi eesmärk on jäänud senini ebamääraseks,“ seisab muuseumiühingu tegevjuhi Anu Viltropi Sirbile antud kommentaaris. Ta leiab, et muudatuste elluviimine, kui selleks on selge eesmärk ja vajadus ning riskid on kaetud, peab olema pikaajalisem, läbimõeldum ning kindlalt juhitud protsess.

Kuigi ministeeriumis on räägitud sellest, et kahe muuseumi liitmine ei muuda esialgu midagi, mõlemad saaksid jätkata nii nagu enne, disain ja arhitektuur jäävad eraldi toimima ka uues sihtasutuses, on valdkondade esindajad selles osas kahtlevad. Sirje Helme sõnab, et selline lootus pole õigustatud: „Pärast liitmist oleks suhteliselt raske rääkida kahest muuseumist. See on naiivne või lihtsalt ekslik ettekujutus, et kõik läheb edasi nagu seni, et lihtsalt on paar inimest juures, kes moodustavad n-ö katuse. Selline tõsine muutus, nagu plaanitakse, eeldab – juhul kui ikka muutusi oodatakse – täiesti uut tüüpi organisatsiooni. See on paratamatu, sest toimiv organisatsioon on omaette fenomen, mitte kunstlikult kokku pandud ehitis. Eri osadest koosnevat väljakujunenud organisatsiooni – nt EKM – saab pidevalt uuendada, aga kahe täisverelise organisatsiooni liitmine eeldab ka uut organisatsiooni loogikat.“ Seda ministeeriumil praegu plaanis luua ei ole.

Mart Kalm ütleb, et paraku pole kultuuriministeerium aastate jooksul suutnud sõnastada seda suurt head, mis ühinemisest võiks sündida. „Olukorras, kus kultuuriministeeriumis on muuseumi valdkonnas vajalikud põhiasjad tegemata, nagu muuseumide ühishoidla ehitamine või MUISi arendamine, siis tundub nende muuseumide vägisi ühendamine asendustegevus,“ võtab ta praeguse kiirustamise kokku.

* Veronika Valk, Arhitektuurimuuseumist ja enese leiutamisest. – Sirp 6. II 2014.