Geeniuste aeg on möödas, suurte presidentide aeg on möödas. Uut Lennart Merd pole kusagilt võtta. Välispoliitika guru, sisepoliitikas köielkõndijat, tugevat ühiskonnakriitikut. Tuntud inimesi muidugi on – on poliitikuid, lauljaid, näitlejaid, teadlasi, on Kaljulaid, Kaljurand, Soomere … Esimene nimetatuist on pannud paljusid küsima, kas meil presidenti ikka on üldse vaja. Kas meil on vaja tiksuvat presidenti, kellel puudub autoriteet ja kes jääb oma kandepinnalt keskmise riigiametniku tasemele?
President Kersti Kaljulaidi ametiaeg on näidanud, et suuri välispoliitilisi saavutusi ega suurt sisepoliitilist mõju ta ei ole saavutanud, tal on küll tubli sportlase ja tervislikku eluviisi armastava inimese renomee, kuid autoriteet poliitiku ja rahva juhina on jäänud enam kui napiks. Marina Kaljurannal on hea välispoliitiline maine, kuid rahva liidri ja lennartmereliku ühiskonnakriitikuna ei kujuta teda hästi ette. Tarmo Soomere on küll väga auväärne persoon, kuid puudub igasugune teadmine tema poliitilisest võimekusest. Käidi välja ka Jüri Raidla, kuid tema tunnistas ise, et mõnes valdkonnas peab ta oma ettevalmistust presidendiameti täitmiseks ebapiisavaks. EKRE kandidaat Henn Põlluaas on tõestanud oma ebapiisavaid oskusi praktikas, jäädes riigikogu esimehena erapoolikuks parteipoliitikuks.
Nii võikski leppida mõttega, et pole meile seda presidenti vaja ja neid mõnda põhiseaduslikku funktsiooni, mis tal on, saaksid vabalt täita ka teised ametkonnad või võimuesindajad: erapooletu valimiskomisjon võiks teha toimingud, mis seotud valimiste, riigikogu kokkukutsumise ja valitsuse ametisse nimetamisega; kohtunike nimetamine võiks jääda tervikuna riigikohtule, riigikaitse küsimused valitsusele, seaduste õiguslikku järelevalvet teostab õiguskantsler juba niikuinii … Ka teenetemärke võiks vastava komisjoni ettepanekul jagada valitsus, või veelgi parem – jätta jagamata, sest nende arvukuse tõttu on need varsti kõigil Eesti elanikel ja seda funktsiooni pole enam vaja täita.
Me oleme harjunud presidendikanditaate otsides vaagima nende isikuomadusi ja võimekust, kuid jätnud kõrvale küsimuse, kas muutunud aeg üldse võimaldab esitada presidendile väga kõrgeid nõudeid ja kas sellist isikut enam olemaski on. Võib-olla polegi juhus, et presidendiks sattus hall kuju kõrvalpingilt, kes valiti sellesse ametisse hädalahendusena, sest tuntud poliitikuid kimbutasid kas luukered, nad olid ühele või teisele poliitilisele jõule vastuvõtmatud või pelgasid põletada saada presidendivalimise protsessis, mille mõjutamiseks oli neil vähe võimalusi. Võib-olla ongi meil vaja presidenti, kes kükitab Kadriorus nagu hall hiir urus, vaikselt riigiasjade kallal krõbistades. On ju president vaid üks riigiametnikest, kes täidab teatud funktsioone. Tema asi pole riiki juhtida, nagu see on presidentaalses riigis. Eesti põhiseaduse kohaselt teevad seda valitsus ja peaminister. Et president võiks täita veel mingit ülesannet riigivõimu tasakaalustajana või rahva isa/emana, selleks meil rahva poolt tunnustatud ja poliitilises teflonkuues võimekaid tegelasi ju ei ole.
Toimunud on kultuurirevolutsioon
Tegelikult pole ainult üks asi valesti, vaid kõik asjad on teise kohta nihkunud. Me ei ole seda märganud. Me pole märganud, et toimunud on revolutsioon, väärtuste revolutsioon, kus vanad arusaamad on asendunud uutega. Seda võib nimetada ka kultuurirevolutsiooniks, mis ei toimunud nii nagu kultuurirevolutsioon Hiinas, kiirkorras ja buldooseritega kõike vana põrmu lükates, vaid aeglaselt ja pikkamisi. Revolutsioonide, rahvaülestõusude või ka uute ideoloogiate pealetungi üheks esmaseks tunnuseks on kas olemasoleva kultuuri hävitamine või selle asendamine uuele ideoloogiale sobivaga. Kristlus hävitas antiikkultuuri, reformatsioon tõi kaasa omakorda kirikute rüüstamise, siinsed talurahvamässud lõppesid mõisate põletamisega ja hävitustööga vihatud mõisakultuuri kallal. Suurte muutuste ajal otsustab ju ikka lihtne inimene, mida seniste väärtustega peale hakata. Enamasti ei ole neil nende silmis mingit väärtust.
Jah, meil on kultuur kitsamas tähenduses ikka veel olemas – tehakse teatrit, maalitakse maale, kirjutatakse muusikat ja kirjandusteoseid –, aga see on taandunud sinna, kus see aegade jooksul ikka on olnud – see kuulub eliidile, mitte rahvale. Sest vana tõde on see, et rahvas vajab vaid tsirkust ja leiba, nagu ilmselt Juvenalis on selle sõnastanud. Tõsi, kultuuri ja tsirkuse vahel on raske piiri tõmmata. Lõpuks otsustab publik, mida vaadata ja mida on võimalik talle müüa. Nõudlus dikteerib toote. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Pigem küllastunud demokraatiast, kus arvamusi ja väärtusi on nii palju, et ükski neist ei eristu ega kehti. Just see on toimunud kultuurirevolutsiooni sisu. Sellest tulenevalt ei leia me ka ühtegi sobivat presidendikandidaati, sest arvamuste paljusus ja sellest tulenev arvamuste konflikt välistab selle.
Suurmehed on anakronism
Hoolimata isiksusi mittesoosivast ajast ootab tsirkusepublik ometi tugevaid natuure, sõumehi ja -naisi, žonglööre ja köielkõndijaid, jumalaid poliitikategemise kirikus. Ootused on kõrged, aga ei poliitiline süsteem ega kultuurirevolutsiooni läbinud ühiskond vasta neile ootustele. Parteide broilerikasvandusele tuginev poliitikategemine toodab küll juhte, kuid need on keskpärased ega küüni ühiskonna liidriks. Need on inimesed, kes on harjunud süsteemile kuuletuma, vihmavarjukandjast välja kasvanud isikupäratud (mitte)mõtlejad, kellele on ametisse asudes parim-enne-kuupäev peale kirjutatud. Nad ei ole üleajalised, nende järgi ei nimetata lennujaamu.
Presidendivalimiste puhul tekib paratamatult küsimus, kas meie põhiseadusse kirja pandud põhimõtted ja rollijaotus on aegunud. On need ehk kultuurirevolutsiooni järgne anakronism ajal, kus ühiskond ei tooda presidendiks sobivaid kandidaate ja kui väärtushinnangutes valitseb kaos. (Tunneme seda küll arvamuste paljususe ja arvamusvabadusena.) Aitaks siis ehk suhtumise muutus? Ootuste läve langetamine? Võib-olla ka pisku parandus põhiseaduses, nagu tehti kaitseväe juhatajaga, keda riigikogu asemel hakkas ametisse nimetama valitsus. Ei ole meil ju ka laidonere käisest raputada ega panda neid juba ammu enam laulusõnadesse.
Olgu siis ka president lihtsalt üks tavaline kõrge riigiametnik, kes täidab oma rolli, nagu seda teeb õiguskantsler, riigikohtu esimees, riigisekretär, Eesti Panga president, peaprokurör, kaitseväe juhataja jt. Me lihtsalt ootame presidendilt liiga palju. Et ta oleks eesti rahva isa või ema. Et ta oleks jumal kirikus. No ei maksa talle esitada nii kõrgeid nõudmisi. Tulekski sellesse ametisse valida või nimetada ametnik, kes suudab olla poliitiliselt erapooletu ja täita põhiseaduses ette nähtud funktsioone. Kersti Kaljulaid võiks vabalt seda rolli edasi täita või siis saada asendatud teise samaväärsete isikuomaduste ja renomeega isikuga.
Presidendi otsevalimistele minek oleks libe tee. Siis tuleks presidendile anda ka valitsusjuhi funktsioon, sest kui seda ei tehta, oleks presidendil rahva poolt valituna suurem autoriteet kui peaministril ja see tooks vaid segadust ja kaost. Niisiis, olgu meil lihtne ametnik – Eesti president. Ja olgu see ka vastuseks kohe algul esitatud küsimusele. Jah, meil on vaja tiksuvat presidenti.