Paraku tundub, et parimateski peredes kipub idealism taanduma omakasupüüdliku häma ees. Saan aru, et Atonen tõstis riigi nöörimise vastu liig bravuurikalt häält, kuid inimese püüdlused olid ju siirad ja moraalne pale usaldatav. Hämmastav, kuidas riigile ebamõistliku olukorra tegelikult tekitanud vanade poliitikute kaader nüüd mõnuga Atoneni lint?ib ja kuidas erakonnakaaslasedki laia sotsiaalse ulatusega kriisi kartes õiget asja ajanud kamraadi ohvriks toovad. Samasugust otsustavust ei jagu poliitmänguritel aga Tallinnas, kus reformierakondlane Tsahkna irvitab süüdimatult, et meil käibki siin kõik vorsti vastu. Peatne erakonna juht ütleb aga, et ta eemalt ei saa aru.  Vorsti vastu on Tallinnas küll asjad ammu käinud. Mäletan, kuidas omal ajal Tallinna kultuuriväärtuste ametis rahajagamisel soovitas abilinnapea koalitsioonikaaslastest vene parteide huvisfääri kuulujatele üldjaotuse väliselt raha eraldada. Selle tõttu, et sõbrad liigselt (sh Koganile jt) vorsti jaotasid, Reformierakond omal ajal Isamaaliidust ju Tallinnas lahku lõigi ja paljudele oma valijatele vastuvõetamatu ning tänaseks ideeliselt anakronistlikuks muutunud koalitsiooni Keskerakonnaga tegi.

Muidugi ei too Tsahkna jultunud tegudeahel, kus linna huvide eest seismine täiesti enesestmõistetavalt erahuvide prioriteedi all oli, kaasa partei populaarsust märgatavalt raputavat kollapsit. Ometi ei kannata sellega mitte ainult Reformierakonna maine, vaid ka oravapartei poolt nii oluliseks peetud ärikliima, kuna on antud selge signaal bütsantslike althõlma lähenemiste eelistest turukonkurentsi ees. Tsahkna vorstiäri ei ole erabisnis. Erakond võiks üldsusele selgitada selle kokkusobivust oma eetika ja maailmavaatega või siis öelda Tsahknale, et müü vorsti, aga väljaspool avalikku sfääri. Ei usu, et Reformierakonna stabiilne edu meie poliitikas on vaid tulumaksu alandamise retoorikast otseselt kasu lootnutel põhinenud. Oma osa on lisanud ka partei maine ja väärikus. Ja seda on langetada kerge.