Kirjanik
Rohkem kui teadlane, tahtis Leopold von Schroeder olla luuletaja, kirjanik: „… elasin juba poisikesena, varase lapseea päevist peale, kirjanikuelu, mis tegi mind seesmiselt õnnelikuks ja rikkaks” (lk 45).
Alustanud õnnesoovisalmidega perekondlikeks tähtpäevadeks, pidas autor vajalikuks oma kümnendal eluaastal koostada teiste kirjanike eeskujul oma „Kogutud teoste” väljaande. Samal aastal sündis ka esimene näidend, tragöödia „Krahv Waltheri moondumine”. Elu sundis autorit siiski valima teadlasetee, kuid ka tunnustus kirjanikuna ei jäänud tulemata. Esimeseks läbimurdeteoseks oli budistlik draama „Kuningas Sundara” (1876), mis jõudis Riia Linnateatri lavale (Leopold Adleri lavastuses 1890. a). Schroeder oli üks vähestest baltisaksa kirjanikest, kelle tükke mängiti kohalikes teatrites (üldiselt eelistati juba laval läbiproovitud autoreid). Ka luuletajana kuulus Schroeder baltisaksa kirjanduskaanonisse: tema luuletusi trükiti kohalikus ajakirjanduses (ka eestikeelses), ta on kohal balti luuleantoloogiates, tema teoseid arvustati siinsetes ajalehtedes ja ajakirjades.
Ka kirjanikuna köitis Schroederit aine, mida ta uuris õpetlasena. Paljud tema teosed on kirjutatud india motiividel (draamad „Dara või šahh Dšehan ja tema pojad”, 1891 ja „Kalidasa Sakuntala”, 1903, „Printsess Zofe”, 1902, poeem „Templirüütel ja mägede laps”, 1892), ta on avaldanud india luule tõlkeid ja mugandusi („Mangoõied”, 1892). Rahvaluulehuvist on kantud polüneesia ja india tsüklid tema 1889. aastal Berliinis välja antud esikkogus „Luulet”.
Schroederi luule kõige omapärasemaks suunaks on eesti ja läti rahvaluulest inspireeritud looming. Eesti rahvaluulest on innustunud baltisaksa luuletajad varemgi, kuid Schroeder üritab saksa keeles luua regilaulu, matkides regivärsi vormilisi vahendeid (riimita trohheilist värssi, kõlakujundeid, kordusi). Enam kui saja stroofiga „Koit ja Hämarik. Eesti muistend”3 algab Bernhard Weberi 1904. aastal tehtud eestikeelses tõlkes nii:
Kas sa tunned Põhja öösid?
Vaikseid, õnnerikkaid tunda,
Millal suvi aasul asub,
Millal kaugel taeva sõrval
Helkiv eha, kumav koitu
Käsi käessa kallistades
Teine teista suudelevad?
Siis ep kohin kase okstes,
Jutusahin lepa lehtis,
Õrna õhtu-õhu sõudel
Wiljakõrred põllul kiikvad;
Kaugelt kostvad räägu hüüded,
Tasa sirtsud siristavad
Niidul loogus lehkav rohi
Magust lõhna lautab õhku.
Laulda tahan teile lugu,
Mida hall’pääd Eesti raugad
Suve õnnerikkail öödel
Laste-lastel’ jutustavad …4
Eesti rahvaluule vormilised võtted on mõjutanud tema luuletusi „Kevadine Emajõe- kallas”, „Sügisene ennelõuna”, „Torm”, „Talvevidevik”, „Laulja”, „Jaaniõhtu”, „Rukkirääk” jt.
„Sellele luuletsüklile on iseloomulik armastusega süüvimine mu kodumaa põhjamaisesse ilma, loodusesse ja rahvasse, iseäranis eestlaste ellu, muistenditesse ja müüdipärandisse. See, nagu ka paar hilisemat teaduslikku uurimust, võitis mulle sõpru eestlaste hulgas,” kirjutab Schroeder mälestustes (lk 84). Tõepoolest, Schroederi luule on baltisaksa luule kõige julgem kirjanduslik lähenemiskatse eesti luulele.
Valutades südant kodumaa pärast, annab Schroeder Münchenis 1906. aastal välja kogumiku „Balti kodu-, võitlus- ja trööstilaule” („Baltische Heimat- Trutz- und Trostlieder”), kus kurdab tugevneva venestussurve üle, manitseb Venemaad mitte unustama baltlaste riigitruudust ja nende õpetajarolli Venemaa kujunemisel („Sonett Venemaale”) ning palub saatuse hoolde jäetud saksakeelse Baltimaa säilimise eest. Ta kuulub nende baltlaste kilda, kes lootsid veel 1906. aastal Baltimaadel elavate kohalike rahvaste lepitusele ja venestusvastasele ühisrindele. Nii kõlab luuletus „Versöhnungstag” ehk „Lepituspäev”
Nun zur Versöhnung kommt zusammen!
Ihr Deutsche, Letten, Esten, kommt!
Löscht aus des alten Hasses Flammen!
Versöhnung ist’s, die allen frommt!
Nun heisst’s: vergessen und vergeben!
Uns allen, allen tut das not!
Nur dann blüht uns ein neues Leben,
Dann kommt ein neues Morgenrot!
Und nun nicht Herren mehr und Knechte,
Nein, Brüder, Menschenbrüder nur!
Reicht zur Versöhnung euch die Rechte,
Vor Gott, auf unserer Heimat Flur:
Sind wir nicht eines Landes Söhne,
Nicht eines Reiches Bürger all?
Der Ruf des Friedens übertöne
Des Hasses letzten Widerhall .…5
Schroederi looming ei jõudnud siiski üle Liivimaa piiridest. Idealistlik balti vaim ei sobinud kokku modernse meelsusega. Konservatiivset kirjanduslikku maitset reedab ka Schroederi kohalikus ajakirjanduses avaldatud kirjanduskriitika: „Inimesel, kes on kasvanud üles Goethe ja Schilleri, Homerose ja Shakespeare’i ideaalide vaimus, on vähe rõõmustav ülesanne lugeda või arvustada uuemat nn „ilu”kirjandust; kirjandust, milles Nietzsche ja Ibsen on kõige imetletumateks, austatumateks kangelasteks, uue, väidetavasti suure aja apostliteks, kelle ees peaaegu kogu maailm aukartusest kummardab,” kurdab Leopold von Schroeder moodsa kirjanduse tutvustamise rasket ülesannet Baltimaade keskses kultuuriajakirjas Baltische Monatsschrift.6
Rahvuslane
Inimese ja õpetlasena oli Schroeder kõigepealt muidugi baltlane. Tema balti maailm on nagu üks suur perekonnaring, mis hõlmab Baltimaade saksakeelse, peamiselt aristokraatliku, omavahel sugulussidemetes seltskonna (von Schroeder, von Schrenck, Clodt von Jürgensburg, von Münnich, von Sivers, von Tiesenhausen, von zur Mühlen), kuid ulatub kaugele üle selle piiride: Moskvasse, Peterburi, Heidelbergi, Berliini, Kopenhaagenisse, Viini … Chicagoni välja. Selle geograafia ühisnimetajaks on „balti”, mis seob abielu- ja sõprussidemete kaudu ka vähesel määral „mittebalti” liikmeid. Kuid ka neid „õilistab” see, et nad ajavad balti asja või on neil mõni muu balti seos, mis saab eriti võõrsil tähendusrikkaks, kuivõrd taaselustab Balti kodumaa. Maailma väljaspool seda „balti ringi” peaaegu ei eksisteeri.
Kuigi Schroederi balti maailma võib kuuluda mõni sünnipärane eestlane (nt koolijuhataja Gustav Blumberg) või lätlane (õpetaja Dihrik), tähendab baltlus talle siiski kõigepealt sakslust. Kasvatatud Schilleri idealismi ja Treitschke (saksa-)patriotismi vaimus, kuulusid Schroederi Baltimaad saksa kultuuri ning kandsid kõige ehedamat saksa vaimu. Schroeder jagas paljude kaasmaalaste unistust, et Baltimaad saavad jälle kord saksa alaks.
Schroederi huvi eesti rahvapärimuse vastu ei ole kuidagi seotud selle maa kultuurilise või poliitilise tulevikuga. Esinedes küll mälestustes „eestlaste sõbrana”, osaledes eesti laulupidudel (valituna peakomiteesse) kui ka jaanikutel, loodab ta sõbralikule koostööle kahe rahva vahel, seda siiski ühe kindlakäelisel juhtimisel. Eemalt (Schroeder elas 1894. aastast peale Austrias, esmalt Innsbruckis, seejärel Viinis) ei olnud siinseid arengusuundi võimalik adekvaatselt tajuda.
Mälestuste linnaks on Schroederile ikkagi Tartu, „see muusade linn Emajõe kaldal, Baltimaade vene ülikoolilinn, ümbritsetud eesti muistendi lummast, kujune
nud tänu saksa vaimujõule säravaks kultuurikantsiks” (lk 15).
Jaani kirik, koolimaja selle kõrval, mis on isa ameti tõttu perele koduks, hilisem Veski tänava kodu, Blumbergi erakool, Senffi mägi vanatädi puuviljaaiaga, võimlemispeod Toomemäel, väljasõidud lähiümbrusse: Lemmatsisse, Möllatsisse või Vasulasse, Pühajärvele, Valgutasse, Kongutasse, Kuustesse, Rõngu.
Schroederi Tartu keskpunktiks on korporatsioon Livonia, mille tähtpäevadega seotud pidustused raamivad mälestusi kronoloogilises ja emotsionaalses mõttes: Livonia 50 aasta juubeli tähistamine 1872. aastal on kantud nooruslikust vaimustusest ja ülevast peomeeleolust. Korporatsiooni 75. aastapäev 1897. aastal tundub pigem peiedena kui rõõmupeona: saksa ülikool, koos sellega balti korporatsioonivaim on määratud allakäigule.
Mõlemaks pidustuseks kirjutas Schroeder näidendi, mis leidis vaimustunud vastuvõttu – parimat, mis tema loomingule eales osaks langes.
Pere ja sõbrad
Schroederi mälestused ei esitle vaid autori individuaalset kujunemislugu, vaid elulugu, mis poleks mõeldav ilma teiste, lähikonna inimesteta. Peategelase looga paralleelsena kulgevad pereliikmete, sõprade, mõttekaaslaste lood. Autori suhtumine kõigisse, keda eluteel kohatud, on lugupidav, mõistev ja hooliv. Erilise armastuse ja austusega kõneleb autor oma abikaasast Lilly von Vietinghoffist, haritud, intelligentsest, loomingulisest daamist, kellelt koges Schroeder „täielikku, siirast ja vaimustunud mõistmist” ja toetust – olgu teadlase või luuletajana. See abielu tundub partnerlusena kõige moodsamas mõttes. Lilly von Vietinghoff pole Schroederile mitte üksi abikaasa ja sõber, vaid balti naise võrdkuju, kes ülla entusiasmiga on „seisnud ikka vaimustudes kõige suure, hea ja üleva eest, truult Balti-patriootiliselt meelestatud ning eraelus tulvil anduvat armastust … Selliste naiste hingesuurust ei ületa kindlasti mitte mingisuguste meeste kangelasteod” (lk 263).
On veel teinegi naine, kes on väärinud omaette peatükki ses mälestusteraamatus. See on teenijanna Rosa, sõbralik, armastusväärne, ülla loomu ja originaalse mõtteviisiga tütarlaps, mitte tavaline teenija, vaid – isiksus, kes „kandis endas oma maailma, mis kiirgas elu loovalt väljapoole” (lk 298) ja kelle ütlemiste üle tunnustatud teadlane ja professor Schroeder korduvalt järele mõtlema pidi, nagu sellegi üle, et: „Jah, võitled ja võitled tolmuga eluaja ning lõpuks jääb ikka tema võitjaks, ja meist endist saab tolm!”.
Aitäh Ilmamaale, et taas ühe Tartu mõtleja, mis sest et võõrkeelse, mõtteilmalt korraks tolm pühitud sai!
P.S. Tõlge oli üldjoontes ladus, lugemist häirisid siiski mõned arhaismid (õevane, aarja) ning paiguti ebatäpsed, kohmakad või stilistiliselt kohatud tõlkevasted. Eestikeelses väljaandes võinuks ära jääda 1921. aasta saksakeelse väljaande järelsõna, mis mõjub praegu anakronistlikult. Seevastu on kahju, et välja on jäetud algtekstis sisaldunud lisad (Schroederi bibliograafia, luuletused). Olgu siis siinkohal toodud veel üks katkend Schroederi regivärsilisest loomingust.
Talve hämarikutunnil7
Videviku hõlmas aasad,
Laiad laaned, tühjad nurmed;
Õhus pilvepõuest tasa
Lume udu-suled lang’vad;
Metsas hundid hulgal hund’vad,
Reinuvader hulub, haugub.
Tühja kesapõllu nõlval
Seisab künkal üksik talu,
Eesti mehe talutare.
Valge lumi katab katust,
Hõlekatust paksul korral,
Lasub õues, uste taga.
Tares aga soojalt ahjult
Paistab hele peeruvalgus,
Siin ep vana Eesti taati
Popsib rahus oma piipu,
Puhub tõsist juttu pojal’,
Valge pääga Eesti poisil,
Kes ta jalgul aset võtnud.
Kangasteljel istub ema,
Kudub kirjut kirja kangast
Oma noorel’ tütrekesel’,
Et – kui priske peig kord ilmub,
Veimevakk siis oleks valmis.
Tütrekene noor ja ilus
Kudub sooje, pehmeid kindaid
Kingituseks pulmapiduks.
Ahju ääres istub rauka,
Peremehe vana ema,
Tukub pääga nokutades.
Kanakene leiva-astjal
Pistnud pääkse tiiva alla,
Und näeb soojast suve-ajast …
1 „Eestlased kui vana indogermaani pulmakommete säilitajad”, 1886; „Eestlaste ja mõne teise soome-ugri hõimu pulmakombed võrreldes indogermaani rahvaste omadega”, 1894; „Germaani elfid ja jumalad eesti rahvapärandis”, 1906, „Kalevipoja tekkeloost”, 1891 jt.
2 H. S. Chamberlaini teos „Aaria maailmavaade” (1905) on pühendatud Leopold von Schroederile.
3 Leopold von Schroeder, Gedichte. Berlin 1889, lk 92–96, siin lk 92–93.
4 Tõlk Bernhard Weber. – Linda 1904, nr 43, lk 891–892.
5 Nüüd tulge kokku leppimiseks, te sakslased, lätlased, eestlased, tulge! / Kustutage vana vihaleek! / Lepitus on see, mis kõigile kasuks tuleb! / Nüüd on tarvis unustada ja andestada! / Meile kõigile on see hädavajalik! / Ainult siis puhkeb meis uus elu, / siis tuleb uus koit! / Ja nüüd mitte enam isandate ja sulastena, / ei, vendadena, inimlastena / ulatage lepituseks käsi, / Jumala ees, meie kodumaal: / Kas pole me kõik ühe maa pojad, / ühe riigi kodanikud? / Rahuhüüd summutagu viimne vihakaja …
6 Leopold von Schröder, Neue Belletristik. – BM 1898 II, lk 168–179, siin lk 168.
7 Tõlkinud Bernhard Weber. – Linda 1903, nr 8, lk 137.