Sauter oma ootamatu, pealtnäha toorevõitu ja otsese jutustamislaadiga on meie kirjandust mõjutanud kindlasti rohkem, kui pealtnäha paistab, selle jälgede ajamises on ainet mitmele kirjandusloolasele. Küll on tema külge haagitud varast Kerttu Rakket ja Kaur Kenderit, omad voorused mõlemal. Üks kõige omanäolisemaid on kahtlemata olnud Mihkel Samarüütel, aga võib-olla eksisteerib see suhe ainult minu maailmas. Nii mõnedki Samarüütli jutud on ainulaadsed salvestused noorema põlvkonna hängijatest, neist tahaks ainult rohkem osa saada. Fakt on see, et Sauter tõi eesti kirjandusse uue kirjutamisviisi ja, nagu öeldakse, muutis seda igaveseks.
Seletuskiri
Õigupoolest pidin kirjutama hoopis ühest teisest raamatust, Peetri viimasest jutukogust „Must Peeter”, aga Lars von Trieri pärast ei ole see paraku võimalik. Nimelt juhtus selline õnnelik või õnnetu lugu, et kui olin juba paar päeva „Musta Peetri” seltsis veetnud ja artikli jaoks mõtteid kogunud, otsustasin minna kinno „Melanhooliat” vaatama. Valisin meelega päevase seansi, et tarvidusel oleks aega kohaneda. Oli SEB sügisjooksu päev, linn paksult värvilisi sibavaid sipelgaid täis. Tõepoolest, paksult. „Melanhoolia” oli … „Melanhoolia”, ja kui ma kahe tunni ja viieteist minuti pärast kinost välja tulin, oli täiesti klaar, et maailmas ei ole mõttetumaid asju kui joomine, ringitõmblemine, ringitõmbamine, tülitsemine, pidev vägikaikavedamine, võimu- ja vaimuvõitlus, haigettegemine, meelega või meeleta. Ja kõigile neile tuhandetele jooksjatele oleks lihtsalt tahtnud karjuda: „Halloo! Mis teil arus on? Ärgake üles! Ä-ra-tus!” Nõnda see juhtus, et kogu minu lugupidamise juures Peetri ja tema loomingu vastu ei ole ma suutnud „Musta Peetrit” enam lugemise eesmärgil kätte võtta. Vähemasti on see läbinisti kunstiline põhjus.
Lugemiskiri
Nii nagu Dostojevski „Märkmeid surnud majast” jutustab kirjaniku aastatest sunnitöölaagris, nii ka Sauteri „Märkmeid vaeste kirjanike majast” jutustab kirjaniku elust vaeste kirjanike majas (vaata ka Manfred Vainokivi dokumentaalfilmi „Vaeste kirjanike maja”). Sunnitöölaager see muidugi ei ole, aga juhtub seal omajagu. 64osalisena peaaegu kahesajale leheküljele laotuv poeem tungib aegamööda jõudu kogudes sügavikesse, kuhu teisel inimesel harva asja, kuhu teisi inimesi haruharva lastakse, astub üle armastuse, elu ja surma piiride, räägib kärbse ja jumalaga kui võrdne võrdsega. Igal oma ilu.
„Märkmeid vaeste kirjanike majast” on läbinisti isiklik raamat. Vabavärsiline poeem. Kõigepealt kolib Sauter Tallinna Tartusse elama ja hakkab harjutama Tartu moodi elu „agulis keset linna”. Kiiret pole, kütab ahju, ei tee suurt midagi, kirjutab, otsib ennast ja leinab poega, kes sessamas väikeses Tallinna Supilinna korteris suri. Lein on midagi väga isiklikku. Iseäranis kui lahkunuks on laps. Siinkirjutaja süda tõmbub krimpsukeseks kokku ja kukub otsekohe valutama, kui sellise asja peale üldse mõeldagi, ja ma ei usu, et lein võiks olla suurem või väiksem sellest, et minul on üks laps, aga Peetril mitu. See on õudne selle sõna algses tähenduses.
Ehkki poja surmaga seotud motiivid käivad läbi terve poeemi ja enam-vähem iga luuletuse, on veel palju asju, mis kirjanikku köidavad ja mõtisklema panevad. Eks ta üks omamoodi mõtiskluste raamat ole. Sauteril on lapsed, kelle väiksesse põlve ta kinni on jäänud. Sauteril on naine, kes on natuke mõistatuslik, aga väga armas. Sauteril on urn ja joogid ja peldikud, kus istuvad Bukowski ja Rooste, ja kogu selle maailma armastus, mis avaldub igasugu suuremates ja väiksemates asjades, ja ahi. Ahi on kodu keskpunkt. Ja surm. Ja kui kõik muu saab otsa, siis on tal ikka alles kirjutamine. See on väga põnev, kuidas siis, kui kõik muu on eest ära kirjutatud, kui elu suurimad asjad nagu sünd, armastus ja surm pärast mitme külje pealt keerutamist ja vaatamist ja puurimist saavad läbi uuritud, asub Sauter omaenda kirjutamise kallale. „hakkasin luuletajaks / lihtsalt sellepärast / et mulle tundus / et sulle meeldivad luuletajad” ütleb ta oma tegevust väljapoole põhjendades. „kirjutamine on kodu”, ütleb ta, „ja kui sa kellegi teise / teksti satud / siis käid tal külas / ja kui teistest kirjutad / siis on nemad külas sinul”. Mõnel inimesel võib olla kodukodu ja kirjutamiskodu ja surmakodu ehk kirst ja Mihkli kodu võib olla Itaalias. Ja kodus on kolikambrid, kus on „niipalju / koli ja mõtteid / et neid ei suuda iial / lahti kirjutada”. Oma kodus võib muretult teha, mida ise tahad, ja võib ka mitte midagi teha. Seega võib kirjutada, mida iganes tahad, ja võib ka mitte kirjutada. „kodu on siin / sel paberil”. Kirjutamine ja kirjutatu on narkomaania ja narkootikum, mille õnge langevad ka kõige pahaaimamatumad kodanikud, näiteks head emad, kes lastele muinasjutte ette loevad. See on üks sootuks teine elu, mis toimub kirjaniku ja paberi peal/vahel ja millest lugejad aeg-ajalt osa saavad.
Kõlab kuidagi väga leierdatult, kui öelda, et nende valu ja armastusega kirjutatud tekstidega on Sauter kirjanikuna jõudnud uuele tasandile, aga just nõnda see on. Väikese maailma keskpunkti kaudu kirjutatud tekstid koondavad elu põhiküsimused Uue Maailma pööningukambrisse, kus kirjanik on need suure rehaga läbi roobitsenud ja talle olulise välja sorteerinud. Tähtsad asjad käivad ikka kõigepealt läbi inimese.
Lõpetuseks ei maksa unustada selle raamatu tähtsust tulevaste kirjandusteaduslike ja kultuurantropoloogiliste uuringute seisukohalt, kui kunagi hakatakse uurima sellise nähtuse nagu Uus Maailm tegelikku tähendust ja tähtsust Eesti kultuuriajaloos. Ja küllap juba hakatakse. Siit saab omajagu teadust Uue Maailma keskmes asuva vaeste kirjanike maja elanike, külaliste ja nende omavaheliste sidemete kohta. Siis on küll kahju, et seal pole sõnagi juttu Kapsaste toredast väikesest ahjust ja tüdrukust, kes selle neile andis. Tal on nüüd selle koha peal raamaturiiul.
Soovituskiri
Soovitan lugeda kõigil, keda huvitavad Tartu ja Tallinn, saatuse vingerpussid, võtmed ja elu või surma mõte. Iseäranis hästi sobib lugemiseks neile, kes on kunagi kandnud endas Sauteri viirust. Sobib tarvitamiseks koos filmiga „Vaeste kirjanike maja” või ka täiesti iseseisvalt.
Järelkiri
Mis puutub „Melanhooliasse”, siis umbes 3-4aastasest peale olen alati teadnud, et seesinane maailm just niimoodi lõpebki. Meiega või meieta.