Ehkki turumajandus määrab paljus ka filmielus toimuvat, on Vietnamis kõige kiuste sirgunud uus lootustandvate filmitegijate põlvkond. Pilkupüüdvad on olnud näiteks Tony Bui kolmest novellist koosnev mõistulugu „Kolm hooaega” (1998, ühes peaosas Harvey Keitel), ühiskonnakriitilised satiirid „Baaritüdrukud” (2002) ja „Suurlinna Tuhkatriinu” (2004), romantiline komöödia „Kui mehed jäävad rasedaks” (2004), õudusfilm „Muoi” (2007). Torontos, Vancouveris, Pusanis, Hongkongi homofilmide festivalil ja tänavusel „Berlinalel” linastunud Vu Ngoc Dangi tragikoomiline kiredraama „Kaotatud paradiis”, mis jutustab autistliku nooruki ja samavanuse meesprostituudi vahel tekkivast suurest armastusest.

Trần Anh Hùngi filmid

Vietnami päritolu kineastidest on tõenäoliselt rahvusvaheliselt tuntuim „Hongkongi Spielbergiks” kutsutud 62aastane produtsent-režissöör Tsui Hark (kodanikunimega Xu Wen Guang). Oma esimese 8mm amatöörfilmi tegi ta juba 13aastaselt, Hongkongi emigreeris 1966. aastal ja Texase ülikooli lõpetas 1969. Saigonis sündinud Tsui Harki teatakse nii Hongkongis kui ka Hollywoodis.

Tsui Harkist tosin aastat noorem Trần Anh Hùng on sündinud Tiền Giangi provintsi keskuses Mỹ Tho’s, ta emigreerus koos vanematega 12aastaselt Prantsusmaale. 1987. aastal lõpetas ta diplomeeritud operaatorina Pariisi lähistel filmikolledži École Louis-Lumière. Rahvusvahelise tuntuse tõi juba esimene täispikk, täielikult Pariisis vändatud filmilavastus „Rohelise melonipuu lõhn” („Mùi Du Du Xanh”/„L’Odeur de la Papaye verte”, 1993). Seda napilt dialoogi sisaldavat zenbudistlike aistingute ülistust, mida mitmed arvustajad on kõrvutanud jaapanlase Yasujirō Ozu ja prantslase Robert Bressoni parimate saavutustega, tunnustati Cannes’is Kuldkaameraga ja hiljem ka Césariga. Lugu leiab aset aastail 1951-1961 Saigonis. Algul kirjeldatakse kümneaastase teenijatüdruku Mùi elu keskklassi kuuluva kaupmehe perekonnas. Pidevasse töörügamisse toob pisut vaheldust üksnes lähikonna putukaliste ja muude loodusilmingute vaatlemine. Kümmekond aastat hiljem saadetakse vahepeal kaunitariks sirgunud Mùi tunnustatud pianisti ja helilooja Khuyeni teenistusse, keda ta oli juba lapsena imetlenud (Khuyen oli kunagi olnud Mùi tööandja poja mängukaaslane) …

Trần Anh Hùngi järgmiseks tipplavastuseks oli Venezias Kuldlõviga tunnustatud draama „Cyclo” („Cyclo – Xich Lo”, 1995). Poeediks kutsutava kriminaali gangsterijõuk ajab ära 18aastase orvuks jäänud jalgrattatakso pedaalisõtkuja (Le Van Loc) laenatud töövahendi. Et suuta maksta ratta perenaisele oma võlga, on nooruk sunnitud hakkama kurjategijaks.

Samuti suhtuti heasoovlikult võõrsil elava vietnamlase draamasse „Suvi Hanois” („À las verticale de l’été”, 1998). See on tundeküllane linalugu kolmest õest, kes elavad Hanois. Lähenemas on naiste ema surma-aastapäev, mille tähistamisel asutakse meenutama salapärast meest, kellel oli vanaproua eluõhtul oluline roll.

Režissööri uuemaks tööks on draama „Norra mets” (2011, Haruki Murakami romaani järgi), mille tegevuskohaks on 1960. aastate Tōkyō.

Filme Vietnamist ja Vietnami sõjast

Ainuüksi Vietnami sõja teemadel on võõrsil valminud vähemalt paarsada kino- ja telefilmi, kusjuures filmivõtted on reeglina tehtud kusagil mujal. Vietnam tähendas paljudele ameeriklastele kodanikumoraali täielikku kokkuvarisemist. Sõjadraamadest meenuvad esmajoones Michael Cimino „Hirvekütt” (1978). Francis Ford Coppola „Tänapäeva apokalüpsis” (1975–79, filmiti Filipiinidel), Oliver Stone’i „Rühm” (1986, Filipiinidel) ja „Taevas ja maa” (1993, Bangkokis ja Saigonis), Brian De Palma „Sõjahaavad” (1989, Tais).

Vietnami sõja teemalistest dokfilmidest on krestomaatilisemad ameeriklase Emile de Antonio „Sea aasta” (1968), kuubalase Santiago Álvareze „79 kevadet” (1969) ning Saksa DV dokumentalistide Walter Heynowski ja Gerhard Scheumanni „Remington Cal 12” (1972). Produktiivseim oli ilmselt prantslasest dokumentalist, romaanikirjanik ja staažikas rindeoperaator Pierre Schoendoerffer (19282012), kes tegi muu hulgas naturalistliku sõjadraama „317. rühm” (1965) ning dokid „Andersoni rühm” (1967, pälvis Oscari) ja „Diên Biên Phú” (1992).