„Oma rahvust maha salata / sama ränk on nagu orjaks müüa end,“ kõlab kultuslaul „Eestlane olen ja eestlaseks jään“, mida kordame pea igal laulupeol. Kas pole siis kummastav, et oma rahvust väärtustades kahtleme teiste õiguses hoida alal endaoma rahvust? On valimiste eelaeg ja vaidlused, kuidas venelased võimalikult kiiresti Eesti ühiskonda sulatada, on hakanud jälle kirgi kütma. Kas neilt tuleks võtta võimalus õppida emakeeles või kaotada üldse nende eraldi koolid ja lasteaiad? Meie, eestlased, arutame, milliseid võtteid kasutada, et nemad hakkaksid rääkima meie keelt. Viidatakse Nõukogude ühiskonna loodud paralleelühiskonnale, kus seisid kõrvuti nii eesti- kui ka venekeelne kool.

Naljakal kombel aga ei panda tähele oma seisukohtade vastuokslikkust. Kõik tänapäevased Eesti ajaloo õpikud esitavad peatükkide kaupa kirjeldusi meile peale surutud venestamispoliitikast, millega taheti meie rahvus välja suretada. Mis oli selle sisu? Peamiselt oli selleks keskvõimu võitlus eestikeelse vähemuse hariduse ja kultuuriga, püüdes asendada seda vene omaga. Sellegipoolest oleme rahvusena elus. Miks? „Eestlastele suunatud venestusabinõud ehk kultuuriline venestamine ebaõnnestus esmajoones seetõttu, et nende keeleline assimileerimine ei teostunud,“ kirjeldab ajaloolane Seppo Zetterberg¹ tsaariaega.

Nüüd aga kirjutab Integratsiooni Sihtasutuse juhataja Irene Käosaar: „Õnneks oleme ühiskondlikes aruteludes jõudnud peaaegu kokkuleppele, et kõik lapsed võiksid õppida koos ühtses eestikeelses koolisüsteemis, mis samas toetab laste rahvuslikku ja keelelist identiteeti.“² Kas keegi tajub vastuolu? Jäime rahvusena püsima seepärast, et meie „keeleline assimileerimine ei teostunud“, aga eeldame, et plaanitav uus koolisüsteem suudab „toetada [vene] laste rahvuslikku ja keelelist identiteeti“, kui kas välistab emakeelse õppe või kärbib seda oluliselt? Seda küünilisem näib Kristina Kallase väide, et „[v]abatahtlikku assimilatsiooni ei saa keegi keelata, kuid sunduslikku assimilatsiooni ei tohiks rakendada“³ – assimileerimistingimused loome meie, aga tulemus on sulatatavate vabast tahtest?

Vean kihla, et samasuguse ühiskondliku kokkuleppe (mis, kahtlustan, on suuresti vaid rahvusenamuse ülekaal) oleks saanud ka Nõukogude Liidus, kui oleks korraldatud referendum „Kas kaotame kõigis liiduvabariikides paralleelkoolid-ühiskonnad ja kehtestame ühtse venekeelse haridussüsteemi?“.Sel põhjusel me ju hoidusime 1991. aasta Nõukogude Liidu säilitamise-uuendamise referendumist, et üleliiduline enamus ei saaks meie vajadustest üle sõita.

Siuname Nõukogude Liitu, et see tõi meile paralleelühiskonnad. Jumal tänatud, et piirduti sellega, mitte ei rakendatud poliitikat, mida meie praegu rahvusvähemustele kavandame! Kui Nõukogude juhtkond oleks püüdnud meid kogu okupatsiooniaja vältel hävitada, ei oleks meid väga tõenäoliselt enam rahvusena alles. Vastupidi, me säilisime suures osas just seepärast, et võõrvõim meie keelt ja kultuuri mingil määral toetas: „Etnokultuurilise tunnustamise poliitika väljenduseks sai omakeelse rahvusliku haridussüsteemi, teaduste akadeemia, teatrite, kirjastuste jt kultuuriinstitutsioonide loomine kõigis Nõukogude Liidu liidu- ja autonoomsetes vabariikides. Näiteks sai NSV Liidus omakeelset haridust 57 etnilist gruppi,“ refereerib Tallinna ülikooli politoloog Raivo Vetik varasemaid uurimistöid.⁴

Kui Nõukogude Liidus oleks vene keel olnud riigikeel ka de iure, mitte ainult de facto, siis oleksid need meetmed keeleteadlase Mart Rannuti loogika järgi liigitatavad isegi inimõiguste rikkumiseks: „Keeleliselt segregeeritud haridussüsteem [on] otsene inimõiguste rikkumine.“⁵ Sama põhimõtte järgi, nagu ta soovitab viia praegused vene koolid üle eesti keelele, oleks pidanud tollased eesti koolid, kui need pärssinuks riigikeele selgekssaamist, reformima venekeelseks. Nõukogude Liidule seda tegematajätmist ette heita ei saa, Vene tsaaririigile küll.

Me ei paista mõistvat, et paralleel­ühiskonna loomine on üks nõrkade relvadest, et oma kultuuri säilitada (kuigi kasutasime Nõukogude ajal seda vahendit ka ise).⁶ Kipume unustama, et me ei ole enam impeeriumi koosseisus väljasurev vähemus, vaid enamus omaenda riigis ning me ei pea oma asendit, vastutust ja käitumist oma riigis võrdlema mitte nendega, kes me olime 30 aastat tagasi, vaid tolleaegse Nõukogude keskvõimuga – jõuga, kelle teha oli, kas selle rahvuskultuurilised vähemused säilivad või mitte. Kui me tõesti oleme välja suremas, siis ei tulene see sisemisest (viienda kolonni) või idapoolsest õõnestustegevusest, vaid poliitiliste otsustena omaksvõetud sotsiaal-majanduslikust ja ühiskondlikust mudelist, mille tagajärjel on lastesaamine liiga riskantne ja ebakindel ettevõtmine. Kadumise mõttes on kohalike venelaste olukord hullemgi, kuna nende loomulik iive on väiksem. Õigus on ilmselt Mihkel Mutil, kui ta väidab: „Rahvuse vaimse keskme jaoks pole tähtis mitte see, kas täiendavalt kakssada tuhat inimest oskavad eesti keelt, vaid see, kui viimistletud ja maailmavõimekana hoiavad keelt eestlased ise.“⁷

Rahvuslusel on kalduvus edusammude käigus manduda. Kui alguses taotletakse omaenda kaitset ja kindlustamist, siis ajapikku hakatakse represseerima, taotledes teiste kultuuride allasurumist: alguses, et meil oleks „oma“ (sõltumatult teistest), hiljem, et oleks ainult „meie oma“. Kas me tõepoolest arvame, et sellele ei järgne reaktsioon? Kas me pole, kui siis mitte oma rahvuse kogemusest, siis vähemalt pronksiööst õppinud midagi sellest, mis juhtub, kui panna kolmandik rahvast fakti ette? Vene ohtu peetakse viimasel ajal niivõrd suureks ja meie NATO-liitlasi sedavõrd ebakindlaks, et peamistes väljaannetes käib omamoodi kirglik „võidurelvastumise“ debatt – kas suurendada kaitsekulutusi 3, 4 või 5%-ni SKTst? Samal ajal näib, et keegi ei tunneta võimalust, et vene koolide kaotamist tajub meie idanaaber provokatsioonina, rünnakuna vene keele ja kultuuri vastu.

Nagu näeme, on erinevus kunagise venestamispoliitika (mida me põlgame) ja praeguse integratsioonipoliitika vahel õhkõrn: seda poliitikat, mida võõrvõimud on varem rakendanud meie vastu, kasutaksime nüüd meeleldi vene (ja muude rahvusvähemuste) koolis, avalikus elus, tööturul jm. Need moraalsed põhimõtted, mida peame kehtivaks teistele, peavad rakenduma ka meie peal – muidu ei ole tegemist millegi muu kui variserluse ja silmakirjatsemisega.

Seepärast teen ettepaneku kirjutada meie ajalooõpikud ümber, asendades juhtmõtte „Vene/Nõukogude võim püüdis meid venestada“ mõttega „Vene/Nõukogude võim püüdis meid paremini integreerida Vene/Nõukogude ühiskonda, et pakkuda meile põhirahvaga võrdseid võimalusi“. See on muidugi iroonia: katsed rahvusvähemusi välja suretada jäävad nendeks igal juhul, ükskõik kui ilusate eufemismidega me nendest ka ei räägi. Vastasel juhul oleme sunnitud tunnistama oma väärtuste suhtelisust ja suhtumist rahvusvähemustesse korrigeerima.

Paralleelühiskond kaob, kui hajub usaldamatus ja eestivenelaste hirm, et neid püütakse kultuuriliselt hävitada. Ainus moraalselt vastuvõetav viis sidususpoliitika kujundamiseks ja rakendamiseks näib olevat nende rahvus­vähemuste (ja teiste rühmade) heakskiit, kellele see on suunatud – see on nende keel ja kultuur, mis on sattunud riski alla, mitte meie oma, mistõttu meil ei ole siin (põhimõttekindla rahvuslase vaatepunktist) sõnaõigust. Rahvusvähemused peavad ise jõudma kokkuleppele, millised on neile vastuvõetavad meetmed ülejäänud ühiskonnaga paremini sidumiseks (kui üldse).

Naljakal kombel teame seda dilemmat hästi ka omast käest. Tükk aega enne Eesti Vabariigi sündi oli sel teemal suur sulesõda Ado Grenzsteini ja Jaan Tõnissoni vahel. Esimene neist propageeris võimalikult kiiret loobumist oma keelest ja rahvusest, et oleksime Vene impeeriumis konkurentsivõimelised ning tagaksime niiviisi endale parema elu. Jaan Tõnisson aga väitis vastu, et eesti rahvus on väärtus iseeneses, mida me ei ole valmis paari lisarubla eest maha müüma. Tol ajal võitis Tõnisson ja Grenzstein läks peagi maapakku. Ma ei usu, et venelased (ja sealjuures teised rahvusvähemused) teistmoodi meie eestistamiskavasse suhtuvad. Para­fraseerides eespool toodud laulusõnu: kes ennast ikka orjaks müüa soovib?

Või nagu ütles Rein Taagepera eesti keele taandumise kohta inglise keele ees: „Kui see on meie otsus, et laseme eesti keelel hääbuda, siis see on teadlik otsus. Kes olen mina ütlema järgmisele sugupõlvele, et te ei tohi seda otsust teha? Aga kurb oleks, kui surrakse vingusurma lihtsalt sellepärast, et ei teatud, et öösel on toas ving. Kui soovitakse gaasikraan lahti keerata ja pea ahju panna, palun väga. Aga mitte teadmatusest.“⁸ Kuidas teadlikult integreeruda, mitte paha aimamata assimileeruda – see on meie rahvusvähemuste olulisim küsimus.

 

1 Seppo Zetterberg, Eesti ajalugu. Tänapäev, 2009, lk 352.

2 Irene Käosaar, Lahendus on ühtne eestikeelne kool kõigile. – Eesti Päevaleht 4. VII 2018.

3 Kristina Kallas, Kristina Kallas: peab tekkima ühtne Eesti kool. – Postimees 12. VII 2018.

4 Raivo Vetik, Eesti poliitika ja valitsemine 1991–2011. TLÜ Kirjastus, Tallinn, 2012, lk 113. Nõukogude võimu rahvuspoliitika üllatavalt sallivatest joontest võib lugeda näiteks siit: Yuri Sklezkine, NSVL kui ühiskorter ehk kuidas sotsialistlik riik etnilist eristumist edendas. – Vikerkaar 2018, juuni.

5 Mart Rannut, Kas eestikeelse hariduse jaoks jätkub õpetajaid? – Postimees 10. VII 2018.

6 Raivo Vetik 2012, 114.

7 Mihkel Mutt, Rukkist ja roosidest. – Postimees 26. VII 2018.

8 Rein Taagepera, Lapsi kuulates tundub, nagu terve Eesti oleks muutunud Välis-Eestiks. Intervjueerinud Argo Ideon. – Maaleht 1. II 2018.